Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Perekonna tuumiku moodustavad eri soost abikaasad ja nende järglased. Sündimata laps on inimene ning tema tapmine on kuritegu. On olemas mehed ja naised, kõik teised sooidentiteedid on väljamõeldised. Inimesele kuulub tema ausa tööga hangitud eraomand. Kui end konservatiivideks nimetada soovijad pole võimelised nendele väidetele alla kirjutama, siis nad lihtsalt pole konservatiivid, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Käesoleva nädala teisipäeval korraldasime Tartus, Ülikooli kohvikus "Pariisi manifesti" esitluse ja arutelu, milles osalesid keeleteadlane Maarja Vaino, ajaloolane Jaak Valge, Edmund Burke'i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula ja ka mina. Teemaks loomulikult "Pariisi manifesti" kesksed mõisted ja teemaasetused, nagu autorite keskne vastandus tõelise Euroopa ja seda iga päevaga rohkem välja tõrjuva vale Euroopa vahel. Arutelu oli vähemalt minu hinnangul huvitav ja rahvast sooja kevadõhtu kiuste väga palju.

Nagu ikka peale selliseid arutelusid hakkasin mõtlema, et mul jäi puudutamata mitu olulist teemat, mis seonduvad eelkõige konservatiiviks olemisega tänapäeva ühiskonnas. Vahemärkusena võib öelda, et keegi paneelis osalejatest ei nimetanud ennast puhtavereliseks konservatiiviks. Arvan, et paljuski on see tingitud mitte sellest, et konservatiiv oleks tänapäeval liiga äärmuslik või halvamaiguline sõna, mille tõttu ei läbe paljud ennast konservatiiviks nimetada, vaid hoopis seepärast, et konservatiivsus on liiga nõrk ja liiga piiratud termin.

Ma ei tea, kuidas on lood kaaspanelistidega, ent mina üritan küll oma vaadetelt ja praktilises elus olla midagi märksa enamat kui konservatiiv. Ise ütleksin, et olen religioosne ja metafüüsiline radikaal, selle sõna läbimõeldud tähenduses.

Konservatiivsus võib selles plaanis esineda vaid välise kihina metafüüsilise ja religioosse radikalismi turvisel.

Mida tähendab radikaalsus? Sellest sõnast on saanud tänapäeval silt, mida loobitakse kõikjale, tähistades radikaalsusega mõistusevastast ja hullumeelset fanatismi, mis pahatihti viib avaliku vägivallani.

Ent radikaalsus tuleb ümber mõtestada ja ümber sisustada. Ideoloogilise maffia poolt kaaperdatud radikaalsuse mõiste tuleb de-konstrueerida ehk tükkideks lammutada ja uuesti kokku panna, andes sellele sõnale tagasi algsest etümoloogilisest ehitusklotsist tuleneva tähenduse.

Seejärel tuleb see sõna omaks võtta ning omalt poolt täiustatuna ideoloogilise maffia poolt hõivatud positsioonide suunas tagasi lennutada.

Ütlen kohe ära, et metafüüsilise või religioosse radikalismi esindajateks pean näiteks Vana-Kreeka filosoofe Platonit ja Aristotelest ning peaaegu kogu keskaegset filosoofiaruumi eesotsas Aquino Toomasega.

Radikaalsus või radikalism pärineb teatavasti ladinakeelsest sõnast radix, mis tähendab juurt. Nii peab igasugune radikaalsus püüdma asjade ja nähtuste süvatasandini, nägema ja tunnetama seda, millisest pinnasest nähtused ja ühiskondlikud institutsioonid võrsuvad ja kuhu nad lõpuks välja jõuavad.

Radikaalse hoiaku omandamine tähendab kultuuriruumi aednikuks olemist: samast pinnasest võivad nimelt võrsuda teineteisele vastandlikud väärtused ja ideed. Väärtuslikku taime võivad asuda lämmatama umbrohulaadsed kasvud, mille olemasolu ja olemust tuleb endale teadvustada ning samas püüda neid välja juurida.

Eelkõike on aga radikaalsus metafüüsiline mõiste, mis eristab halba heast, ilusat koledast ja tõelist nähtumuslikust. Ilusat, tõest ja hüvelist tuleb säilitada, hoida ja kasvatada. Just selles punktis on iga "radikaal" ka konservatiiv, kes näeb ühiskondlike institutsioonide ja kultuuri keskmes paiknevaid ideaale mitte lihtsalt kui ajalist ja ajaloolist pärandit, vaid kui loomulikku ilmutusse ehk loomuseadusesse kirjutatud Jumalikku tõde oleva enda kohta.

Metafüüsilisel radikaalil ja filosoof Roger Scrutoni raamatus "Kuidas olla konservatiiv?" eessõnas kasutatud mõistel "metafüüsiline konservatiivsus" on siin olulisi kokkupuutepunkte.

Samas ei maksa konservatiivsust siiski liiga esoteeriliseks mõelda. Tänapäeval seisab iga konservatiivi ees õõvastav reaalsus, mis ühelt poolt võtab motivatsiooni maha, teiselt poolt teeb aga konservatiivi elu tohutult lihtsaks.

Valitsev kultuur ründab nimelt eranditult kõiki kõige elementaarsemaid väärtusi, sõltumata sellest, kas konservatiiv peab neid ajaloos kujunenud hoiakuteks või metafüüsiliseks antuseks.

Löögi all on perekonna mõiste, löögi all on abielu kui ühe mehe ja ühe naise liit. Terve segaste feministide plejaad lammutab mõistusevastase sooideoloogia vahendusel ka elementaarset tõde, et inimene tuleb siia ilma kahes versioonis: mehe või naisena. Rünnaku all on kultuurilise autonoomsuse ja rahvusriigi põhimõtted. Üha varmamalt tõttab globalistliku eliidi käepikendusena toimiv järelvalvemasin karistama neid, kes ideoloogilisest õigeusklikkusest kõrvale kalduvad. Ohus on inimeste põhiõigused. Ühest põhiõigusest ehk sündimata inimeste õigusest elule astutakse järjepideva ja sadistliku põikpäisusega üle, nimetades oma üleastumist vabaduseks ja enesemääramiseks.

Nii on konservatiivi elu tehtud tänapäeval väga lihtsaks: tuleb seista kõige elementaarsemate tõdede kaitsel lõpuni. Tuleb päevast päeva korrutada seda, mis alles hiljuti oli iseenesest mõistetav. Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Perekonna moodustavad abikaasad ja nende järglased. Sündimata laps on inimene ning tema tapmine on täiesti välistatud. See on kuritegu. On olemas mehed ja naised, kõik teised sooidentiteedid on haiglased väljamõeldised. Inimesele kuulub tema ausa tööga hangitud eraomand, mida riik ega keegi muu ei saa endale krabada.

Eelnevatele elementaarsetele väidetele peaksid olema kõik end konservatiivideks nimetada soovivad isikud võimelised alla kirjutama ja mitte lihtsalt – nad peavad olema võimelised neid põhimõtteid avalikult esitama ja kaitsma.

Kui nad seda ei tee, siis nad pole konservatiivid.

Konservatiiv on tänapäeval see, kes julgeb keset kultuurilist hullumaja püsti tõusta ja öelda: "Aitab küll!" Aitab. Nii lihtne see konservatiivi määratlus praktilisel tasandil peakski olema.

Miks paljud end konservatiiviks nimetavad isikud selle lihtsa testi läbi kukuvad, jäägu aga nende endi südametunnistusele. Kui testi pole läbitud, peaks siiski leiduma nii palju ausust, et nimetada tuleks ennast vajadusel mõne teise nimega kui konservatiiv.