Mida me arvame isikust, kes näib olevat endast nii vaimustatud, et kingib suisa enda pilte kui väärtust, millest osa saada? Mõõdutundetu egoismi ja vaimse pimeduse levikuga on poliitikas kaotsi läinud lihtsus, mõõdukus, tagasihoidlikkus ja viisakus – ja koos viimastega ka hea maitse. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Hiljuti oli Postimehes uudis sellest, kuidas ligi 80 000 postkasti Harju- ja Raplamaal jõuab Keskerakonna esimehe ja peaministri Jüri Ratase jõulukaart, millel on kujutatud – Jüri Ratast.

Ratas pole loomulikult ainus, kes enda pildiga jõulukaarte teele saadab. Nii toimivad poliitikud vist igas erakonnas.

Enne kaunist jõulupüha pole põhjust olla liigselt kriitiline. Ka minu kommentaaride standardvarustusena kaasas käivat sarkasmi ja irooniat tuleb mul Lunastaja sündimise helgel ajal kõvasti maha keerata. Ent seisatugem siiski hetkeks ja mõtisklegem, millest kõneleb asjaolu, et kellelgi üleüldse tuleb pähe saata jõulutervitusi enda pildiga.

Siin avaldub nimelt äärmiselt tähelepanuväärne kultuuriline ja vaimne muster, millele keegi nagu eriti tähelepanu ei pööragi.

Kujutame ette, et teil on sünnipäev, võib-olla isegi juubel. Üks teie sõpradest ulatab teile kinkepaberis paki, mida avades paljastub tema enda raamitud pilt tekstiga „Palju õnne juubilarile". Mida me arvame sellisest isikust, kes näib olevat endast nii vaimustatud, et kingib suisa enda pilte kui väärtust, millest osa saada?

Ma ei tea, mida teie arvate, aga minu arvates on see pehmelt öeldes maitsetu käitumine, millel on muuseas sügavad metafüüsilised juured. Tänapäeva inimene, kes on aheldanud end siinpoolse maailma külge, on koos hierarhia kadumisega minetanud endast kõrgema, väärikama ja ilusama imetlemise võime. Ülevama, loomuülese, metafüüsilise ja transtsendentse tasandi ehk Jumala kaotanud inimene ei suuda universumi keskmes näha enam midagi muud peale iseenda ja oma ihade.

Koos metafüüsilise tunnetusega on poliitikas ja ühiskonnas kaduma läinud lihtsus, mõõdukus, tagasihoidlikkus ja viisakus. Lihtsuse, mõõdukuse, tagasihoidlikkuse ja viisakuse kadumisega on minetatud maitsekus. Tulemuseks on see, et nende elementaarsete vooruste puudumisel teeb inimene ennast lihtsalt rumalaks. Jumala ja kõige üleva kaotanud inimene teeb end lolliks.

See siin on Isamaa liikme Sven Sesteri jõulukaart. Sven lamab pehmetel patjadel külili kaminatule ees, tal on käes raamat, ta naeratab meile, tal on hea olla ja ta soovib meile häid pühi. Kas keegi teab, mis pühi Sven silmas peab? Ehk on need Sven Sesteri nimelised pühad? Ennäe, Sven on lihaks saanud ja ta elab meie keskel tänapäevani ja ta toimetab riigikogu majanduskomisjonis ning tal on väga mõnus olla.

Ent jõuluaeg kutsub meid ometi millekski enamaks. See on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks jõulukaart. Kaunis jõulustseen pärineb fra Angelicolt – dominikaani mungalt ja kunstnikult, kes on suutnud oma maalidesse kätkeda alati imelise vaikuse ja kontemplatsiooni, igavikulise seisatuse hetke, mis liigutab ajalist maailma.

Pühima Neitsi Maarja ja Püha Joosepi valvsa pilgu all on sündinud Maailma Lunastaja, kellest püha Johannes kirjutab oma evangeeliumi proloogis: „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde."

Sündmus, mis muudab igaveseks inimkonna ajalugu. Sõnad, mis kõrguvad maailma kohal, nagu mäe lumine tipp.

Me oleme kutsutud jõulupühadel vaatama iseendasse ja seejärel igavikku, jälle iseendasse ja jälle igavikku – siis saame me aru, kes me tegelikult oleme ja milline on meie tegelik väärtus.

Me oleme kutsutud Petlemma sõime äärde, et kummardada ja imetleda endast lõpmatult kõrgemat ning unustada ometi ära oma tühine mina.

Soovin teile ja teie perekondadele rahulikke ja rõõmsaid jõulupühi!