Rahvastikukasvule ei aita kaasa ükski dokument ega arutelu, kuni inimeste hinges ei leia aset moraalne murrang, mis väärtustab truu ja elukestva abielu ideaali ning tõstab miks mitte ka põhiseadusliku institutsioonina riigi aukodanikuks oma perekonnale ja lastele pühendunud ema, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Käesoleva nädala alguses toimus riigikogu konverentsisaalis fraktsioonide ja rahvastikupoliitikaga seotud huvigruppide esindajate avalik kohtumine. Nimelt plaanib riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon uue aasta veebruariks valmis saada uued rahvastikupoliitika alused aastateks 2018–2035.
Laskumata senise arutelu sisusse, järgin antud komisjoni esimehe Siret Kotka-Repinski hiljuti esitatud üleskutset, mille kohaselt on oodatud kõik mõtted ja ideed, kuidas tugevdada Eesti rahvastiku arengut.
Osundan omalt poolt kesksetele probleemidele, mis rahvastikukasvu Eestis pärsivad ja millele tuleks kiiremas korras tähelepanu pöörata.
Sissejuhatava märkusena olgu öeldud, et rahvastikku ei kasvata Eestis mitte ükski dokument, ei kaunid sõnad ega kuitahes asjalikud arutelud. Rahvastikku kasvatavad inimesed, kellele sünnivad lapsed.
Sündimata laste tapmine
Eestis on aastast 1956, mil abort Nõukogude Liidus taas seadustati, tapetud oma ema üsas üle pooleteise miljoni lapse. Igal aastal tapetakse abordi läbi 4–5 tuhat last. Igat viimast kui aborti finantseerib Eesti riik meie kõigi maksurahadest.
Abort on olnud ja on üha pretsedenditult kõige katastroofilisem rahvastikukasvu vastane meede, mis meie maal on ette võetud. Kui keegi tahab mingilgi usutaval viisil tegeleda Eestis rahvastikuprobleemiga, siis peab ta tegelema seadustatud lapsetapu drastilise vähendamisega.
Kohe esimesteks sammudeks paneksin ette abortide maksurahast finantseerimise lõpetamise ja oma last tappa soovivate naiste suunamise kohustuslikku nõustamisse, milles selgitatakse põhjalikult, mida abort endast kujutab ja milline on tapetava lapse looteline arengufaas.
Nõustamise ühemõtteliseks eesmärgiks peab olema ema veenmine, et ta oma lapse tapmisest loobuks. Lisaks sellele tuleb muuta aborti reguleerivat seadust, mida alles hiljuti täiendati sättega, mille kohaselt võivad alaealised aborti teha ilma vanemliku nõusolekuta.
Abieluideaali keskne roll
Eesti perekonnakultuur ja abieluinstitutsioon on lagunenud. Lapsed sünnivad tervetesse perekondadesse, mis põhinevad elukestval ja truul ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud abielul.
Selle asemel, et lagundada muu hulgas ka rahvastiku järelkasvu seisukohalt ainsat institutsiooni ehk viljaka ja kokkuhoidva abielu ideaali kõikvõimalike kooseluseaduste ja muu sarnase ideoloogilise jamaga, peaks Eesti riigijuhid ja ministeeriumite ametnikud lahti tegema Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 27 ja kordama endale ja kogu rahvale söögi alla ja söögi peale: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all."
Abielulise truuduse ja terve perekonnaelu kaitseks peaks kogu ühiskonna ladvik lakkamatult sõna võtma ning seadma terve abielu ühiskonna keskseks ideaaliks. Seda tuleks teha nii koolis kui ülikoolis, kampaania korras ka avalikus ruumis ja meediaväljal.
Erilist hoolt peaks sellise sõnumi edasikandmise eest – juba kasvõi tema tegevust reguleerivale seadusele tuginedes – üles näitama meie kõikide maksurahast üleval peetav rahvusringhääling.
Perekonnale ja lastele pühenduv ema – meie püsimise ja kasvamise nurgakivi
Ühe keskse ideaalina tuleb avalikus ruumis näidata ema, kes pühendab ennast kodule ja lastele. Pikemas perspektiivis on ema näol tegu rahvuse taastootmise, kultuuri säilimise ja riigi püsimise ühe keskse nurgakiviga – meie ühe kõige hinnalisema ja kasulikuma maavaraga, kui piltlikult öelda.
Julgeksin väita, et laste kodusele kasvatusele ja perekonna hoidmisele pühendunud ema peaks olema peaaegu et põhiseaduslik institutsioon, kelle ülitähtsa missiooni avalikku alandamist tuleks käsitleda kuriteona.
Vastavalt tuleks kaotada igasugune riiklik rahastus feministlikku ideoloogiat levitavatelt MTÜ-delt nagu Feministeerium. Tuleb aru saada, et kui järelkasvule pühendunud ema on riigi ja rahva püsimise, säilimise ja kasvamise üks keskseid nurgakivisid, siis meesnaise ideaali levitav feminism on selle kõige tõsisemaid vaenlasi.
Juba 1929. aastal kirjutas kunagine Tartu Ülikooli kuraator ja haridusminister Peeter Põld, kuidas ühiskonnas võtab maad naise ideaal, milles emaks olemine on tagaplaanile asetatud.
"Paljud naised ei näe enam emakutses oma ülemat ja kaunimat õnne, vaid müüvad selle kergemeelselt kassikullaga ehitud nukukeste või elu pealispinnal tegeleva pool-mehe asendi eest. Tihti kõneldakse vaid halvakspanevalt neist väikseist lugemata kohustusist toimetusist, millest koosneb ema elu. Perekond öeldakse olevat iganenud kodanliku korra jäänus, mis ainult orjastab naist."
Ent see on vale. Seepärast on hädavajalik rõhutada perekonna tähtsust ühiskonna tugevaima alusena ja ema olulisust perekonna ja kogu ühiskonna nurgakivina.
Mehised voorused au sisse
Mehed peavad koolitama ja kasvatama endas keskseid mehiseid voorusi, mille hulka kuulub truudus, püsivus, ohvrimeelsus ja vastutustunne.
Ringi hoorav ja oma perekonna maha jättev mees peaks ühiskonnas olema arhetüübina häbiposti riputatud kui vääritu käitumise etalon.
Need on vaid mõningad ettepanekud kultuuriklimaatiliseks murranguks, mille hädavajalik esilekutsumine võiks üleüldse võimaldada ja lubada rahvastiku kasvu.
Olen veendunud, et kui eelnevaid aspekte rahvastikupoliitilistes aruteludes arvesse ei võeta, pole mingit lootust, et Eesti sündimuskõver võiks jõuda isegi rahvastiku taastoote piirimaile, rääkimata siis veel rahvastiku kasvust.