Jätkuna eelmisele nädalakommentaarile kõneleb Markus Järvi ülbetest riiklikest struktuuridest, mis näevad vaenlasi neis kodanikes, kes töötavad vastu kabinettide vaikuses tehtud omakasupüüdlikele otsustele ning pole nõus moraaliseaduse, riikliku iseseisvuse või Eesti looduskeskkonna hävitamisega.

Täna jätkan eelmises kommentaaris alustatud teemat. Rääkisin valitsuse strateegilise kommunikatsiooni ehk stratkomi tagamise eelarve kasvust varasemalt 60 000 eurolt 800 000 eurole aastas.

Juttu tuli sellest, kuidas meie süvariigi otsused ja mahhinatsioonid on viinud riigi üha kaugemale tavakodanikust, kes ei tunne end ära ei Rail Balticu ega kooseluseaduse läbisurumises, kui mainida vaid mõningaid viimasel ajal avalikkuse ees etendunud vastuolusid.

Ülbus, millega seni on tehtud rahva tahte vastaseid otsuseid, et seejärel mängida nende otsuste kritiseerijad, oma riigi kodanikud, nurka samal ajal nõudes neilt riigitruudust, on peadpööritav. Ent kuna ilmselgelt on seeläbi hakanud kärisema riiklik kehand, siis ongi välja tuldud ideega parandada riigi ja rahva vahelist strateegilist kommunikatsiooni.

Kõik eelnev annab tunnistust otsustajate pealiskaudsusest. Mäletan, kuidas peale kooseluseadusega eskaleerunud pingeid kommenteerisid paljud PR-tegelased, et peamiseks põhjuseks, miks pinged tekkisid, oli vale kommunikatsioon.

Kui Eesti hümn jäeti aastavahetusel mängimata, tõi ETV aastavahetuse programmi peaprodutsent Karmel Killandi sugugi mitte üllatuslikult välja probleemi "tegeliku põhjuse".

Tegelik põhjus on ebapiisav kommunikatsioon! Ehk siis maakeeli öeldes: tegelik põhjus seisneb selles, et riiklikud struktuurid ja propagandateenistus pole suutnud haarata piisavalt laia inimhulka piisavalt põhjalikult, et muuta nende hoiakuid ja veendumusi enda projektidele vastuvõtlikuks.

Kas te kujutate ette? Peale olulise osa rahva veendumustest ülesõitmist ja sellest tekkinud sõimlemisi tulevad riiklike struktuuride esindajad rahva ette vabandama ning avaldavad kahetsust, et riiklik propaganda polnud piisavalt tõhus. Ilmselt pole vaja öelda, et see pole mingi vabandus. See on ülbus ülbuse otsa.

Riigi esindajad näivad mõtlevat, et demokraatia sisuks pole midagi muud kui see, kuidas muuta kabinettide hämaruses sündinud otsused ja kokkulepped strateegilise kommunikatsiooni kaudu rahvale söödavaks. Hetkekski ei suudeta hoomata, et probleem ei seisne kommunikatsioonis vaid otsustes endas.

Ma ei tea küll, mitu doktorikraadi oleks selleks vaja, et aru saada kõige põhilisemast: probleeme ja reaalseid vastuolusid riigi ja rahva vahel ei lahendata ära kommunikatsiooniga. Probleemid lahendatakse ära probleemi lahendamisega. Ükski kommunikatsioon ei aita, kui probleemi juur jääb püsima.

Homoseksualismi võrdsustamine perekonnaga ja sooneutraalse kvaasiabielu seadustamine ei muutu märkimisväärsele osale rahvast grammigi vastuvõetavamaks, kui selle ette on rakendatud kommunikatsiooni masinavärk. Probleem seisneb selles, et kooseluseaduse läbisurumisega jooksutati kokku Eesti parlamentaarne demokraatia, demoniseeriti suur osa Eesti rahvast sallimatuteks homofoobideks ja Kremli käsilasteks ja mis kõige tähtsam, astuti samm abielu institutsiooni pilastamise poole. Seda reaalsust ei muuda ükski kommunikatsioon.

Sama on lugu Rail Balticuga. Pole vahet milliste kommunikatsiooniliste trikkidega näidata inimestele, et miljardite võlakohustus uue ja Eesti loodust rikkuva hiigeltrassi rajamiseks on tore ja hea ettevõtmine. Ei ole. See on ja jääb hullumeelsuseks.

Ent meie süvariik on läinud palju kaugemale. Olles ülbelt veendunud oma üleolekus, tegeletakse süstemaatiliselt suure osa rahva demoniseerimisega, kes nende klikihuve silmas pidavaid otsuseid pole toetanud ning on nendele vastu välja astunud.

Süvariik on käitunud nagu Soome punased peale sõda, üllitades plakati, kus Talvesõja sangarliku vastupanu ikooni ja Soome vägede ülemjuhatajat nimetatakse väljendiga "neuvostovastaisen sodan provokaattori" ehk nõukogudevastase sõja provokaator.

Sellest, kes kaitses oma riigi iseseisvust jultunud stalinistliku invasiooni eest on saanud provokaator. Sama ka siin. Nendest, kes kaitsevad Eesti loodust või abielu pühadust, saavad Valdur Mikita mõisteid kasutades higist leemendava riikliku propagandamuskli jaoks lõhestajad, tagurlased, foobikud ja käsilased – ühesõnaga provokaatorid.

Nad on provotseerinud establishment'i, kuna neil on jätkunud jultumust kabinettide sügavustes tehtud kahjulikele otsustele avalikult vastu töötada, umbes nagu marssal Mannerheimil jätkus jultumust stalinlikule sissetungile ebaviisakalt vastu sõdida.

Kordan veelkord. Praegu tekkinud olukorras ei ole enam kommunikatsiooniga mitte midagi peale hakata. Nüüd tuleb vaadata probleemile silma ja asuma seda lahendama. Tuleb hakata inimestega rääkima ning inimeste poolt räägitut kuulda võtma. Vastasel korral riigi ja rahva vaheline lõhe vaid süveneb ja kätte jõuab olukord, mida üks teoreetik nimega Karl Marx nimetas revolutsiooniliseks situatsiooniks.

Vaata lisaks:

Nädalakommentaar: rahva huve riivavatest otsustest sündinud pahameele vastu pole stratkomist abi