Strateegilise kommunikatsiooni gurud on Eesti poliitika endise tuumkonflikti aparatuuri üle võtnud ja kohandanud konservatiivsuse ja liberaalsuse vahelisse vastasseisu sobivaks. Võime olla kindlad, et konservatiivide suunal kõlav Vene-viis ei lõpe niipea ning enne valimisi ainult intensiivistub. Postimehe viimased rünnakud Objektiivi vastu kuuluvad vaid ühe peatükina juba tüdimuseni tuttavasse saagasse, nendib Markus Järvi nädalakommentaaris.
Eestis võimul oleva seltskonna retoorika märtsi riigikogu valimiste eel on paika pandud. On selge, et printsiibist, mis on korduvalt edu toonud ning millest on sisuliselt kogu taasiseseisvunud riigi perioodi vältel moodustunud Eesti poliitika tegelik küttekeha, ei taganeta.
Mis võidu valemiks on? Loomulikult Vene kaart, Vene mõju ja Vene hirm – lühidalt öeldes Venemaa. Sellele kaardile on tuginenud suurem osa senistest valimiste põhikonfliktidest.
Retoorika on meile kõigile tuttav: Kui sa ei taha, et Eestis valitseks Venemaa või tema käsilased, valige meie erakond. Kui sa tahad, et Eesti oleks kaitstud Venemaa eest, vali mind. Kui sa ei soovi, et Eestist kohe-kohe peale valimisi saab Peterburi oblast, vali mind.
Eesti publiku alateadliku venehirmu registreid vajutades on pidevalt võidetud valimisi. Eriti matsakat profiiti on sellest vastandusest juba mitmed valimised järgemööda lõiganud Reformierakond, peale seda kui valitsuse poolt kutsuti kunstlikult esile Aljoša-juhtum, millega venekeelne pööbel aeti tänavatele märatsema.
Peale kooseluseaduse jämedat läbisurumist tundus aga, et Eesti ühiskonna tuumkonflikt hakkas nihkuma. Peaaegu täpselt kolm aastat tagasi kirjutas Sirbis politoloog Tõnis Saarts, kuidas 2015. aasta tõi Eesti erakonnapoliitikasse tooniandva muutuse, milleks on täiesti uue tuumkonflikti ilmnemine. Kui enne oli Eesti poliitika tuumkonflikt seotud Venemaa küsimusega ja erakonnad jaotusid selgelt kas venevastaseks või vene-neutraalseks, siis nüüd siseneti Saartsi sõnul uude etappi, mida iseloomustab konservatiivsuse ja liberaalsuse vastandus. Saarts ennustas, et uutes tingimustes kujunevad sõlmküsimusteks sisseränne, nö vähemuste õigused, peremudelid ja Euroopa integratsioon. Ehk teiste sõnadega: uus vastandus toimib eeskätt väärtuste pinnal.
Kui kolm aastat tagasi võis tunduda, et vana vastanduse pinnalt rasvast profiiti lõiganud erakondade ideoloogid olid uue tuumkonflikti tingimustes hetkelises segaduses, siis täna võib tõdeda, et õige pea suudeti end koguda.
Strateegilise kommunikatsiooni eksperdid tegid lihtsa tehte, mis näitas, kui primitiivne võib propaganda oma kõige tahumatumas vormis olla. Vana tuumkonflikti vastandus (vene-neutraalne – venevastane) asetati uue (konservatiivid – liberaalid) peale, vastanduvad elemendid aga samastati omavahel. Nii kleebiti konservatiividele külge vene-neutraalse või isegi venemeelse silt, liberaalid omandasid aga venevastaste ja läänemeelsete oreooli.
Selle tehte abil üritatakse konservatiivide ja liberaalide konflikt redutseerida ehk taandada tagasi äraproovitud ja süvariigile korduvalt edu toonud vastanduse pinnale.
Esimeseks katseks seda teha oli Eesti Päevalehe artikkel aastast 2014, milles aktiivselt kooseluseaduse vastu võitlev ja samas liberaalide ja konservatiivide vahelist vastandust oma tegevusega eskaleeriv SAPTK üritati paigutada Kremli mõjuvälja. Üritus oli rabe ja tegelikult kukkus olulises osas läbi.
Kaks aastat peale seda, 2016. aasta KAPO aastaraamatu esitlemisel astub aga rahva ette juba enesekindel KAPO peadirektor Arnold Sinisalu, kes toob esile aastaraamatus korduvalt väljendatud mureliku tooniga, et avalik arvamus ei pea Venemaad enam piisavalt suureks ohuks ning pidev Venemaa-kriitika on asendunud pigem Euroopa institutsioonide ja meie enda valitsuse tegematajätmiste kriitikaga. Ühesõnaga oli KAPO mures, et hüsteeria Venemaa suunal vaibub ja on asendumas euroskeptitsimiga. Meie poliitilisel maastikul patseerivad Sinisalu hinnangul ringi Venemaa kasulikud idioodid, ehk rahvuspopulistid, kes on „üldjuhul meelestatud euroopaliku, liberaalse ja salliva maailmavaate, aga ka Euroopa Liidu, USA ja NATO vastaselt," nagu seisab KAPO aastaraamatus.
Paljuski sellest hetkest hakkab pihta kodumaise strateegilise kommunikatsiooni tänini katkematu viis, kuidas euroskeptilistel konservatiividel pole enam vaja mitte mingeid tõestatud ja formaalseid sidemeid Vene võimuringkondadega, vaid piisab ainult sellest, et nad on avalikult konservatiivid ning juba langeb nende peale Kremli kasulike idiootide oreool. Miks? Sellepärast, et nad jagavad Putiniga mingeid müstilisi ühiseid väärtusi.
Endise tuumkonflikti aparatuur on üle võetud ja kohandatud konservatiivsuse ja liberaalsuse vahelise vastasseisu tingimustesse sobivaks. Võime olla kindlad, et see laul ei lõpe niipea ning enne valimisi ainult intensiivistub. Postimehe viimased rünnakud Objektiivi vastu kuuluvad vaid ühe peatükina juba tüdimuseni tuttavasse saagasse.
Ent propagandaministeeriumile tuleb öelda paar hoiatussõna: Vene kaart mureneb ja see on viledaks kulunud. Vene kaardi mõõdutundetu lehvitamine teeb ametlikust propagandast naeruvääristamise objekti. Rahvas hakkab ärkama. Seda tõestas pooldavate kommentaaride hulk Objektiivi mustava Postimehe artikli all. Kuigi meile üritatakse peale suruda vana tuumkonflikti vastandust, saab rahvas aru, et Objektiiv pole ometi mitte peaministripartei, kellel on ainsana Eesti ametlikest institutsioonidest kirjalik koostööleping Putini koduparteiga.