Üks suuremaid ingliskeelsed populaarteadusajakirju New Scientist avaldas veebruari keskel artikli, milles tehakse ettepanek võtta kannibalismi tabu suhtes leebem seisukoht.
Ühe põhjusena toob teadussaavutusi lihtrahvale tutvustav ajakiri välja hiljuti toimunud arheoloogilised väljakaevamised, mis näitavad, et iidsed inimesed sõid üksteist ära "üllatavalt sageli" ja seda mõnikord "kaastundlikel põhjustel". Nimetatud väljakaevamised annavad ajakirja sõnul tänastele inimestele võimaluse oma hinnangud sellisele tegevusele üle vaadata.
Tunnistatakse, et suuremas osas ühiskondadest on tegemist kõige suurema tabuga ja üksteise ärasöömist peetakse moraalselt keelatuks. Isegi kui põhjused inimsöömiseks paistavad olema kaalukad – nagu osatab Théodore Géricaulti "Medusa parve" aluseks olev sündmus või kuidas paljud inimesed Holodomori ja Leningradi blokaadi üle elasid – on inimestesse siiski juurdunud sügav eelarvamus kannibalismi suhtes.
Ajakirja hinnangul kujutab kannibalism eetiliselt endast vähem probleeme kui ette kujutatakse. Kui inimene on oma keha valmis loovutama teadusele, miks ei võiks seda teha nälja vähendamiseks? Lääne inimeste vastumeelsus inimsöömise suhtes võib peituda kristluses, mis selgitab, et kehas on hing ja vaim ning see on Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19,20). Samuti on inimsöömise vastasuse juured varases kolonialimis, kui rassistlikke stereotüüpe kannibalide kohta kasutati nende alistamise õigustamiseks. Kannibalidest kujunes lääne kultuuris välja "teine" ja inimsöömise vastasusest moraalne tõekspidamine.
New Scientist kirjutab, et hiljuti läbi viidud arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et inimeste inimlastest esivanemad sõid üksteist üllatavalt sageli. Veelgi enam, paistab, et sageli ei tehtud seda oodatavatel põhjustel – toiduks, üksteisega võistlemisel ja vastaste alandmiseks – vaid sageli tehti seda matusetalitustel, millega austati lahkunuid.
Kas see inimestele meeldib või mitte, on New Scientisti (Uus Teadlane) sõnul inimsöömine osa inimeste ajaloost. Sellised avastused kutsuvad inimesi üles mõtlema evolutsioonilise mineviku kaastekstis oma vastumeelsuse peale inimsöömise suhtes.
Kommentaatorid osutavad, et revolutsioon, mida kujutab muuhulgas endast tänane progressiusk ja ärklemise kultuur, sööb oma lapsi, kuid üllatav on see, et nii mõeldakse päriselt.
Toimetas Karol Kallas