Ühendkuningriigi ühispartei ja korporatiivne ajakirjandus süüdistavad Nigel Farage'i Vladimir Putini suuvoodriks olemises. Reformipartei juht põhjendab Telegraphis, miks tõe rääkimine näitab demokraatia elujõudu.
Keegi ei tohiks mind süüdistada, et ma räägin tõtt Putini Ukraina sõjast. Minevikus tehtud vigadega silmitsi seismine peaks olema esimene samm kõigi poolt oodatud rahumeelse tuleviku suunas.
21. juunil eetris olnud BBC Panorama jutusaates süüdistas saatejuht Nick Robinson mind Venemaa presidendi Vladimir Putini Ukraina sissetungi õigustavate jutupunktide kordamises. Poliitiline nomenklatuur on peale seda laimu hoolega korrutanud.
Lubage mul selgitada, kuidas asjad on päriselt. Ma ei ole ja pole kunagi olnud Putini õigustaja ega toetaja. Tema sissetung Ukrainasse on ebamoraalne, ülekohtune ja seda pole võimalik kuidagi õigeks pidada. Mina, kes ma pean riiklikku suveräänsust poliitikas väga oluliseks, leian, et Putini sissetung iseseisvasse Ukrainasse oli üdini vale. Mitte keegi ei saa mind põhjendatult süüdistada, nagu ma oleksin kellegi suuvooder. Ma pole mitte kunagi ja mitte kuidagi üritanud Putini sissetungi õigustada ega tee seda ka nüüd.
Kuid see ei muuda olematuks tõika, et ma nägin selliseid arenguid ette juba kümme aastat tagasi ja mina olen üks vähestest poliitikutest, kellel on Venemaa Ukraina sõja osas olnud läbivalt õigus ning kes on sellest ausalt rääkinud.
Ma olen viimased kümme aastat korrutanud, et lääs on langemas Putini seatud lõksu, andes talle õigustuse teha seda, mida ta oleks nagunii teinud.
2014. aastal, kui Euroopa Liit pakkus Ukrainale esimest korda võimalust ühineda riikide ühendusega, rääkisin ma Euroopa Parlamendis peetud kõnes, et see "toob kaasa sõja Ukrainas". Miks? Sest NATO laienemine ja Euroopa Liit annavad Putinile ettekäände, mida ta ei jäta kasutamata.
Nii, nagu ma olen peale seda hulk kordi selgitanud, et kui keegi torgib orgiga Vene karu, siis ei tohiks olla üllatav, kui karu sellele reageerib. Kui torkijal pole vastu hakkamiseks ei vahendeid ega poliitilist tahtmist, siis karu torkimine ei ole ilmselgelt arukas välispoliitika.
Isegi kui ta seda ühes reede õhtuses raadiosaates eitas, selgitas endine leiboristist valitsuse minister ja hilisem NATO juht George Robertson hiljuti, et Putini hirmud Euroopa Liidu laienemise osas aitasid Ukraina sõjale kaasa. Tema seisukohtadega on võimalik tutvuda New Statesmani käesoleva aasta mais ilmunud artiklis ja kuulata veebruaris eetris olnud BBC intervjuust.
Lisaks, probleem pole ainult Ukrainas. Lääne diplomaatiline prohmakas Putini paranoia ja jõu näitamise talitsemisel on ainult üks kohutavate tagajärgedega sekkumistest viimase kahekümne aasta jooksul, mille alguseks võib lugeda Tony Blairi ühinemist jubedate tagajärgedega Iraagi sissetungiga (mille vastu ma olin).
Lääne riigijuhid on liigagi sageli üritanud mängida valget rüütlit ja esitleda ennast maailma päästjatena. Me oleme näinud liiga sageli, kuidas tühisus osutub välispoliitikas tervest mõistusest tähtsamaks ja tulemuseks on terve rea riikide kaosesse paiskamine, millel on koledad tagajärjed nii seal kui siin.
Tuletatagu meelde, ligikaudu samal ajal kui aeti hagu alla pingetele Venemaaga, kuidas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ja riigisekretär Hillary Clinton, seda David Cameroni tooride valitsuse täieliku toetusega, pommitasid diktaator Gaddafi kõrvaldamise nimel Liibüa ahervaremeteks.
Ma olen kogu aeg juhtinud tähelepanu lääne välispoliitikaga kaasnevatele ohtudele. Mulle pole kuidagi meeldiv seda öelda, kuid asjade käik näitab, et minul on õigus ja tooridel ning leiboristidel ei ole.
Loomulikult saan ma aru, et paljud briti inimesed tunnevad kannatavatele ukrainlastele kaasa. Sõjaudu tõttu on alati keeruline hinnata hukkunute arvu, kuid Ameerika Ühendriikide luureallikad väitsid eelmisel aastal mõlema vaenupoole haavatute ja hukkunute arvu olevat kuskil poole miljoni inimese kandis. Tegemist on hakklihamasinaga nii Ukraina kui Venemaa sõdurite jaoks ja tapatalgutele selget lõppu ei paista.
Ühendkuningriik üksi on lubanud Ukrainale 12,5 miljardi naela (ca 15 miljardi euro) eest sõjalist ja muud abi. Sõjal on lisaks tohutu mõju Euroopa ja Briti majandusele, mis on põhjustanud kõige märkimisväärse kallinemise, alates elektri- ja toiduhindadest kuni kasvikumääradeni (intressideni), mis omakorda võimendab miljoneid kitsikuses Briti majapidamisi ahistavat elukalliduse kriisi.
Sõjale pole lihtsat lahendust. Samas sobivaks alguseks võiks olla selle põhjuste ja tagajärgede tunnistamine. See on põhjus, miks ma soovin rääkida asjadest, nagu need on, ja ma olen seda teinud [Ukraina sõja puhul] kümmekond aastat. Laimajate väited, nagu tõe rääkimine teeb minust "Putini suuvoodri", osutavad ainult nende endi seiskohtade nõtrusele.
Praegusel juhul on tegemist lisaks Briti demokraatia probleemiga. Asjaolu, et Ühendkuningriik toetab Ukrainat järjest suuremate summadega, pole isegi käesoleva valimiskampaania teema, sest mõlemad vanad parteid (toorid ja leiboristid) on selle poolt. Kas minul kui Ühendkuningriigi Reformipartei juhil, mis on arvamusküsitluste järgi riigis populaarsuselt teine partei, pole õigus isegi antud poliitilist üksmeelsust küsimuse alla seada?
Mis saab tõelistest demokraatlikest valikutest, kui meilt kõigilt oodatakse, et me räägiksime ühte ja sedasama juttu ning meid mõistetakse hoobilt hukka, kui me nii ei tee? Valimiste ajal, rohkem kui kunagi varem, mõõdetakse sõnavabadusega demokraatia elujõudu.
Minu küsimus valijatele on järgmine: keda te usaldate kujundama Ühendkuningriigi välispoliitikat? Kas mind, kes ma ennustasin ette nii Ukrainas kui mujal aset leidvaid sõdasid ja hoiatasin korduvalt nende eest? Või annate välispoliitika tegemise voli nomenklatuuri parteidele, mis aitasid nende sõdade toimumisele kaasa?
(Ühendkuningriigis toimuvad 4. juulil üldvalimised.)
Tõlkis Karol Kallas