Vandeadvokaat Paul Kerese poolt koostatud õiguslik analüüs järeldab, et 31. detsembri õhtul ETV-s sketši "Marta kaheksas" vahendamisega rikkus ERR nii rahvusringhäälingu seaduses sätestatud põhimõtteid kui ka meediateenuste seadusega kehtestatud regulatsiooni.
21. jaanuaril toimunud ERR-i nõukogu koosolekul jagas ERR-i juhatuse liige Toomas Luhats laiali vandeadvokaat Karmen Turkilt tellitud õigusliku analüüsi, mis põhjendas juhatuse seisukohta, et 31. detsembri õhtul lavaka tudengite osalusel Draamateatris etendatud transvestiitide šõu ja selle osaks olnud sketši "Marta kaheksas" vahendamine ETV-s ei olnud seadustes sätestatud nõuetega vastuolus.
Kuna ERR-i nõukogu liikmeteks olevad Varro Vooglaid, Priit Sibul ja Vadim Belobrovtsev ja Peeter Espak selle hinnanguga ei nõustunud ning pidasid Turki analüüsi väga ühekülgseks, juhatuse eneseõigustuslikku positsiooni õigustavaks, telliti vandeadvokaat Paul Kereselt täiendav õiguslik analüüs.
Vastupidiselt Turki analüüsile järeldas Keres, et sketši "Marta kaheksas" vahendamisega on rikutud nii ERR-i seadust kui ka meediateenuste seadust. Tema analüüsi kokkuvõttes on toonitatud, et ERR on asutatud seaduse alusel selgepiiriliste ülesannete täitmiseks ja ERR ei saa tugineda väljendusvabadusele või kunstilisele vabadusele, kui selle tulemusel satuks ERR vastuollu kas ühe või mitmega oma seaduses sätestatud tegevuseesmärgist.
Keres lisas, et on põhimõtteliselt ekslik käsitleda erameediat ja avalik-õiguslikku ringhäälingut ühtmoodi põhiõiguste (väljendusvabaduse, meediavabaduse) kandjana – ERR-i õiguslik seisund on põhimõtteliselt erinev erameedia seisundist ja tema tegevus on oluliselt piiratum ning seetõttu ei saa paljulapselisel perekonnal põhineva perekonnamudeli (kui Eesti riigi ja rahvuse vaieldamatu tagatise) kunstilist pilastamist õigustada sooviga edendada seksuaalvähemustele huvipakkuvat materjali.
"Kui erameediat ja rahvusringhäälingut käsitada samas ulatuses samade põhiõiguste kandjana ning tõdeda, et ERR-ile on lubatud absoluutselt kõik, mis erameediale (nagu K. Turk näib väitvat), tekib põhjendatud küsimus, miks on rahvusringhäälingut üldse vaja? Sellisel juhul ei oleks seadusandjal võimalik asutada avalik-õiguslikku ringhäälingut selgepiiriliste avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks, ilma et ta samas rikuks (asutatava) isiku põhiõigusi väljendusvabadusele. Meie hinnangul oleks see järeldus nonsenss," selgitas Keres.
Kõnealuses seoses tõstatas Kerese analüüs ka põhimõttelisema küsimuse, kuidas on üleüldse korrektne tõlgendada ERR-i seaduse eesmärkide ja ülesannete osa. Kui Turki analüüs lähtus tõlgendusest, et ühe eesmärgi järgimisega võib õigustada teiste eesmärkide (sh Eesti riigi ja rahvuse kestmise tagatiste väärtustamise kohustuse) rikkumist, siis Keres asus vastupidisele seisukohale. Tema sõnul on korrektne tõlgendus see, et "ERR-i vahendatud saated ei tohi sisult minna vastuollu ühegi ERHS § 4 eesmärgiga."
Vooglaidi sõnul ilmnes ERR-i nõukogu 18. veebruari koosolekul, kus Kerese analüüs sai ka ERR-i juhatuse liikmetele üle antud, et juhatusel puudub läbimõeldud arusaamine sellest, kuidas peaks ERR-i seaduse eesmärkide ja ülesannete osa tõlgendama ning milliseid praktilisi järeldusi sellest tuletama.
"Tegelikult on see väga tõsine probleem, et rahvusringhääling, mis saab igal aastal rohkem kui 40 miljonit eurot maksumaksjate rahalist toetust just selleks, et täita seadusega sätestatud eesmärke ja ülesandeid, ei olegi kunagi endale selgeks teinud, milliseid kohustusi need eesmärgid ja ülesanded reaalselt ERR-ile asetavad ega oska seetõttu ka asjakohastele küsimustele vastata," osutab Vooglaid.
Ühtlasi märkis Keres, et kõnealuse saate edastamine 31. detsembri õhtul kell 21:54 rikkus suure tõenäosusega ka meediateenuste seaduse paragrahvis 19 sätestatud nõudeid, mille kohaselt on meediateenuste osutajad kohustatud hoiduma alaealistele sobimatute saadete näitamisest vahemikus 06:00-22:00 ning muul ajal varustama sellised saated hoiatusega alaealistele sobimatu sisu kohta. Sketši "Marta kaheksas" näitamisega ei täidetud kumbagi neist seadusega kehtestatud kohustustest.
Keres juhib tähelepanu, et selline rikkumine võib tuua kaasa karistusõigusliku vastutuse, sest vastavalt meediateenuste seaduse paragrahvis 57 sätestatule võib alaealiste kaitse nõuete rikkumise eest karistada juriidilist isikut rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
Kõnealune analüüs on tervikuna kättesaadav SIIT.
Toimetas Markus Järvi