"Meie, 45-aastased, ei ole rahul. Üldse mitte. Ja see on võibolla alles algus." Mida mõtlevad, millest unistavad ja mida arvavad elust Eestis 45-aastased? Mõtiskleb ajakirjanik Aldo Maksimov.
"Ettevaatus on rikas, inetu vanatüdruk, kellega lipitseb Võimetus" (William Blake)
Kui Sa oled keskealine mees, kel on paar-kolm last, kes rügab õnnelikult tööd ja katab oma peret – sa ära loe seda. Kui oled umbes 45-aastane, teenid korralikult, su lapsed õpivad mainekas koolis, sa ise aga tegeled tagasihoidlikult tervisespordiga ning käid kalal või purjekaga sõitmas ning korra-kaks aastas lõunamaareisil – see jutt ei ole sulle.
Sa pingutad, näed vaeva, vannud, vahest nurised, kirud valitsust ja paned tina, aga üldiselt oled eluga rahul – tõepoolest, see jutt ei ole sinust ega sulle. On asju, mis on kõrgemad kui meie. Väärikus, au, ausus, südametunnistus, igatsus. Kuidas on sul lood sellega?
Kas mina, kas sina oled aus oma naise, laste, pere, töö, iseenese ja oma unistuste suhtes? Päris mitu küsimust, millele korraga ühe lausega vastata ei saa. Ilmselt võidakse olla näiteks rahul ja aus enda ja töö suhte asjus, kuid mitte rahul ja aus pere ning unistuste suhtes. Või midagi sellist.
Täiuslikku elu pole meil vast kellelgi. Milline see üldsegi välja näeks? Kuid mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju, inimesed toimivad normatiivselt ja automaatselt. Las see olla nende asi? Olgu, las olla. Ma räägin endast ja paljudest oma umbes neljakümneviiestest kogukondlastest.
Riik räägib pensionäridest, lastest, lastetoetusest, erakonnad lubavad üksteise võidu pensioni tõusu, lastetoetuse kestvaid ja tõusvaid hüvesid. Aga kuhugi sinna vahele mahub suur osa rahvast, inimesed, kes ka püüavad oma eluga toime tulla. Elu ei ole ainult pikk kulgemine sünnist surmani, pelgalt. Või siiski on?
Kui me räägime 45-aastastest, siis me tinglikult räägime kogu täiskasvanud tööühiskonnast, kodanikest, kelle aktiivne tööaeg on keskeltläbi 40 aastat või natuke rohkem. Ja soovitavalt räägime me neist inimestest, kes töötavad ühegi poliitilise jõu, partei või angažeeritud MTÜ või EASi (milline košmaarne bürokraatiline monstrum!) abita, kes töötavad väljaspool avalikku sektorit.
Räägime inimestest, kes töötavad ses mõttes ausalt, et ei pea valima minnes mõtlema, kuidas on töö ja karjääri mõttes strateegiliselt kasulik hääletada. Vaid nad saavad valida, südame, sisehääle järgi.
Ma ei otsi õnnetunnet ega kestvat rahulolu, vaid rahu. Rahu iseenda ja maailmaga. Ka Eestiga. Aga kas ma saavutan rahu Eestiga? Mässamata? Muuga ma võibolla saan hakkama.
* * *
Ma olen 45-aastane. Mul on küllalt uur tutvusringkond, mitu sõpra ja tohutu hulk tuttavaid, kellega olen kokku puutunud eluteel: tööasjus ajakirjanduses, korvpalli ja muu spordi taustal, erinevate kirjatöödega seoses, teater-muusika-kino radadel, kohvikutes-lokaalides, elumere pööristes, reisidel, raamatukogudes, tööl muuseumis ja lektooriumites.
Ka suur osa minu tutvusringkonnast on 40–50 aastased, mõned ka natuke peale. Suur osa minu inimestest on minust natuke vanemad, kuid tänuväärselt on sõpruskonnas ka üksjagu 20–30-aastaseid, mis lubab mul õnneks teha ka üldisemaid vaatlusi. Ma ei kibele tegema üldistusi, et noored on hukas jne (viide Aimar Ventseli arvamusartiklile "Lubjakate vastulöök", kus visatakse suuresti kivi 45–50-aastaste kapsaaeda, kes noori kritiseerivad jms).
Olen sündinud 1972. aasta novembrikuus Tartus. Hetkel elan Tallinnas, veidi pikemalt olen elanud ka Saaremaal, õpingute ajal ka Soomes Tamperes ja põhjalikumalt – palavamalt Kreekas. Üsna kindel olen ma aga selles, et ma ei sure Eestis. Kuid iial ei tea…
Neli elusolevat põlvkonda
Me oleme suurema osa oma teadlikust elust elanud Eesti Vabariigis. Kuid teatud mõttes oleme me ka "nõukogude inimesed", mis tähendab eelkõige seda, et enamus meie kooliajast möödus Eesti NSV viljastavates tingimustes.
Kui saabus Eesti Vabariik, olin ma 18 ja sain samal sügisel 19. Aastal 1992, sel suvel, kui tuli Eesti kroon, ma abiellusin. Viis päeva pärast krooni tulekut. Mitte midagi ei olnud, mitte miski polnud võimalik, samas oli kõik võimalik. Inimesed ei tegelenud nii pingsalt muretsemisega nagu täna. Nagu vabas Eestis…
Me oleme teatud mõttes karastunud kõigeks, natuke vanemad meist on ka Afganistani läbi teinud, mis Bosnia või Mali rahuvalvamisega võrreldes oli sõda selle kõige räigemas tähenduses. Paljud kannatavad siiamaani nende jääknähtude käes. Kuid me ei ole see edukas põlvkond, me pole võitjad, me oleme paljuski hammasrataste vahele jäänud põlvkond.
Edukas oli see põlvkond – pioneerijuhid, komparteilased, tehaste direktorid, politrukid, kes suutsid veel 80ndatel ennast pumba juurde litsuda (tänased 60+) ning oma avanenud võimalused "metsikus läänes" tõeks teha. Loe ja mõtle: VEB-fond, mitmed legendaarsed kärsanud pangad, kadunud miljonid, müstilised relvatehingud, rääkimata igasugu metalli- ja muudest ärikatest.
Ning kui nad surnud ei ole, istuvad nad Toompeal või juhivad mõnda toredad riigi- või muud ettevõtet. Või puhkavad jalga Hispaanias.
Meie ei ole – valdavalt – nii edukad. Ka kaugeltki mitte nii edukad kui need, kelle aju jäi NSV Liidust pesemata, kes sündisid pärast 1985. aastat, kes venelastega kõnelevad täna inglise keeles ning kelle väärtuste ja auskaala on üldse veidi teine. "Nõukogude" inimese jaoks oli raha kõrvaline vahend väikesteks rõõmudeks ja elementaarseteks vajadusteks, uue aja inimese jaoks on raha peaaegu kõik. See määrab sinu staatuse, positsiooni ühiskonnas.
On veel noorem põlvkond, meie lapsed. Neil noortel on meie põlvkonna ees suuri eeliseid (komplekside puudumine, vahetus, sageli ka hea suhtlemisoskus), kuid ka puudujääke (teadmiste ühekülgsus, keele vaesus, analüüsivõime piiratus). Nii et nii ja naa. Kõige rohkem on kahju sellest, et noored on küll avatud paljule heale, nad on lootustandvad ja andekad. Aga…
Ühiskondlik ootus ja raamistik on noortele ahistav (see valu algab juba põhikoolist), poliitiline tellimus on muuta noor inimene kuulekaks mutriks ELi-riigi-KOV-masinavärgis. Olla edukas, olemata ilmtingimata õnnelik?
Kas te oskate luua enda silme ette pildi Eestist näiteks aastal 2043 (mil Eesti on äkitselt kolme Euroopa rikkaima riigi hulgas, :D), mil teie praegu 15-aastane tütar jalutab oma seitsmeaastase pojaga Tallinna tänavail? Sinna on kõigest 25 aastat. Kui turvaliselt te tunnete ennast oma laste ja lastelaste osas, mõeldes end sellesse päeva? See milline on Eesti 25 aasta pärast, on väga palju meie, praegu 45-aastaste teha, otsustada. Jah, nii on.
Aga võib ka loobuda. Loobuda mõtlemast, muretsemast. Mida enamus inimesi teebki. Tulgu mis tuleb, see tuleb niikuinii. Me saame ju akna kinni panna ja kanalit vahetada. Kahju ainult, et arveid peab maksma.
Ma siiski väga loodan, et täna 15–20-aastased säilitavad eelkõige terve mõistuse. Hoolimata koolist, haridussüsteemist ja ELi ajupesust. Hoolimata sellest, et arvamusliider (sic!) Ahto Lobjakas ütleb kolmandast maailmast tuleva šariaadi, sooneutraalse gangbängi ning Euroopas hüppeliselt kasvanud vägivalla ja vägistamislaine peale: "Harjuge ära!". Kas me oleme idioodistunud? Äkki noored veel ei ole…
Ootan veel signaale. Kui ma kuulen, et koolis, kus käivad mu lapsed, ei tohi homme enam öelda poiss või tüdruk, või hakkab pihta kesksooline nukuteater, on selge, et meie lapsed kooli enam ei lähe. Punkt. Teevad midagi muud, kuskil mujal, võibolla teises riigis. Kus perekond ja traditsioonid veel midagi maksavad. Kuidas sedalaadi pagulasi nagu meie Eesti nimetama hakatakse? Siin võib riiklik propaganda väljendusega hätta jääda. Ma arvan, et selle määratlemiseks tuleks EASi paar töökohta juurde luua.
Kuidas algab sinu päev?
Kuid midagi on ka meil, nn 45-aastastel. Piisav elukogemus, mõningane tarkus, eluterve huumorimeel, natuke tervist ja oskus teha vahet õigel ja valel, ehedusel ja võltslusel, mõistlikkusel ja idiootsusel. Me oleme vahetevahel isegi õnnelikud. ("Charlotte sometimes"; The Cure, 1985.)
Meid ei narritata ära Euroopa Komisjoni ja Brüsseli regulaarse gospeliga, me oleme seda kõike juba kunagi kuskilt kuulnud, näinud ja kogenud. Pärast lastesaadet algas "Vremja". Mitte see Dan Põldroosi ja Jan Uuspõlluga, vaid Leonid Iljitš Brežneviga. Ning me oleme sellele vilistanud, õppinud ringiga mööda käima.
Viiekümne eelmise sajandi aasta jooksul venestati pea 40 protsenti Eestist, täna on sama protsent lapsi sündimas meie liitlasriikides Saksamaal (Frankfurtis näiteks kuni 6-aastastest ei ole 75 protsenti etnilised sakslased), Rootsis, Prantsusmaal. Ning seda muidugi teise-kolmanda põlve immigrantide toel. Eesti aga on püüdlikult ja maad suudeldes tõotanud Junckerile-Verhofstadtile truudust, see tähendab solidaarsust pagulaste ja kvootide osas (rääkimata kogu muust meie elu määravast paketist). Ainus, mis räägib iroonilisel kombel Eesti kasuks, on see, et me nii kuradi vaesed oleme. Keegi ei taha siia tulla. Külm on ka.
Ühesõnaga – meid enam ei lollita. Kui 15 aastat tagasi oli kõigil – kelle heaolu just otseselt ei sõltunud mõne erakonna edust, laias laastus ükskõik, keda valida (valiti sageli isiku järgi), siis täna on kõik teisiti.
Teisiti aga on kõik sellepärast, et ühelgi viimase 25 aasta jooksul valitsuses olnud erakonnal pole peaaegu mitte mingit sisulist vahet (programm on tüütu formaalsus, mis sepistatakse hädaga kokku viimasel hetkel nagu riigiasutused teevad arengukava, vajadusest ning kirjutatakse üksteise pealt maha). Võim tasandab kõik. Valid ühe, saad teise või ei saa midagi. Pealegi ei jõua mõne poliitiku puhul järge ajada, mis erakonnas ta parasjagu vegeteerib.
Hirmus on see tegelikult, kui politiseerunud on kogu avalik ruum, inimeste omavaheline arutelu ja suhtlus. Ning kui katki see kisub ühiskonna. Kuid kas äkki oleks veel hirmsam kui kõigil oleks jätkuvalt pohhui.
* * *
Iga hommik, kui avad ajalehe, pea- ja äravoolumeedia, raadio või teleka, tekib sinus segu häbist, masendusest, vihast, jõuetusest, piinlikkusest ja lõpuks ka ükskõiksusest.
Kas viga tuleks otsida iseendast? Võimalik. Kuna aga sarnased tundmused valdavad suuremat osa minu lähikondlastest-mõttekaaslastest, siis kas ikka viga on ainult minus endas?
Ometi ei räägi me siinkohal ainult poliitikast ja ühiskonnaelust. Täie mõistuse juures oleval inimesel, 45-aastasel näiteks, läheb karburaator punaseks ka siis, kui ta vaatab "Seitsmeseid uudiseid", "Suvereporterit", "Suurt Komöödiaõhtut", "Naistevahetust" ja muud säärast. Taoline lobotoomia, Eesti rahva labastamine kestab juba veerand sajandit ning jällegi on kõigil savi, sest see ongi teema, mis aitab töölt tulles lõõgastuda, toppida suu odavat ja piinlikku meelelahutust täis. Ning rahvas ongi rahul. Ning Ivar Vigla saab endale uued kõrvaklapid osta. Tanel Talve saab tänu sellele isegi soomukiga tööl käia, Võsa Peetri jmt poliitiliselt säravast karjäärist rääkimata (raisk, punaseks läks jälle…).
Mida inimene elult tahab?
Õnne taset või indeksit meil mõõta ei osata ja kui seda mõõdetakse väljastpoolt, siis selgub – oh häda! –, et Eesti ei kuulugi viie õnnelikuma Euroopa riigi hulka. Pigem, oh üllatus, oleme jõudmas viie kalleima Euroopa riigi sekka. Põhjust jälle uudiste pealkirja sattuda Die Welti või Le Monde'i.
Loon pealkirja ette ära: "Kiire rikastumisiha, inflatsioon ja ajude väljavool tapsid Euroopa tiigri – Eesti".
Palun selgitage mulle kui majanduses küllaltki võhiklikule kodanikule, kuidas on võimalik, et me oleme igasugu indeksite ja paljude kriteeriumite järgi Euroopas esirinnas, kuid me oleme samas üks vaesemaid riike? Kuidas on võimalik, et keskmise palga eest saab neljaliikmeline pere üürida kesklinnas kolmetoalise korteri, aga üle jääb raha ainult kommunaalide ja muu sedalaadi kulu jaoks. Kuidas on see võimalik, kui meil läheb nii hästi? Ratas, Nestor ja Kaljulaid ütlesid ju vana-aasta kõnes…?
Teistpidi, me oleme jällegi edukas ja ka edumeelne riik olnud, kuuldavasti. Meie palk on samas neli korda väiksem kui Põhjamaades, kuhu me riigijuhtide sõnul kuulume. Kuidas kurat on siis võimalik, et meil poes maksab kõik kaks korda rohkem kui Poolas, Saksamaal, Tšehhis, rääkimata Rumeeniast ning suures osas on kaupluses kõik kallim kui maailma rikkamate riikide hulka kuuluvates Rootsis, Soomes ja Norras?
Meie väikse Eesti eduloost on meie poliitikud alati valmis rääkima. Kuidas siis ikkagi on võimalik, et meie palgad ja meie õpetajate-päästjate palgad on kuus korda madalamad kui põhja- ja läänepoolsetes naaberiikides?
Mis juhtus vahepeal, selle 25 aasta jooksul, mil me suu lahti imetlusega Siim Kallase, Andrus Ansipi, Taavi Rõiva ja Jüri Ratase lipsu imetlesime? Miks me sügaval karuperses oleme, Sven Mikser? Meie, 45-aastased, ei ole rahul. Üldse mitte. Ja see on võibolla alles algus.
Miks kõik varastavad? Jüri, miks pool su erakonda iga nädal midagi pihta või taskusse pistab? Kuipalju korruptsiooniprotsesse on Keskerakonnal olnud, käsil või ooterežiimil? Kuipalju Reformil? On sinul ka häbi, Jüri, või mõistad sa selle pelgalt "sügavalt hukka", nagu Sven Mikser mõistab hukka plahvatused Pariisis, Londonis, Stockholmis? Kuna aga valijal on sellest kõigest täiesti ükskõik, siis tegelikult ei ole vahet.
Pisut ka tööviljakusest sel viisaastakul…
Miks riik ei armasta meid? Miks meie riik ei toimi? Miks riigimeestel kuluhüvitistest midagi järgi ei jää ja miks ostetakse riigi kulul üha kallemaid ametiautosid? Miks igal pool hakatakse ehitama aasta-poolteist enne valimisi ja kaks kuud enne valimisi linte lõikama? Miks poliitikud ei toeta otsevalimisi, üleüldsegi valimiskorra muutmist, otsedemokraatiat?
Vastust me teame. Meie riigi juhtidel on meist tegelikult täiesti ükskõik. Kedagi ei huvita rahvas, see abstraktne inimene, kes toimetab kusagil allpool. See kõlab räigelt, aga pikemaajaline vaatlus näitab, et tegelikult see on nii. Ning et kadunud on ka sõnavabadus (ka Facebookis), saabunud on uus vaikiv ajastu, tõestab meile, et kätte on jõudnud ajajärk, mis oma olemuselt sarnaneb totaalse režiimiga. Kõik status quo säilitamiseks. Ning pärast meid tulgu või veeuputus.
Ning lõpuks oleks aeg loobuda ka müüdist, nagu oleks eestlane mingi metsik töömurdja. Enam ammu ei ole, eestlane on mugandunud. Soe koht linna või riigi allüksuses on parimaid asju mis saab perekonnale või võsukesele juhtuda, sest see on kindel värk. Tegema eriti aga midagi ei pea, samas, kuluhüvitise ja muu sedalaadi paberiajamise peale võib kulutada päevi-nädalaid, sest saamata jäänud kütusetoetus võib hakata hinge närima ning ei lase magada. Nii me elame. Öösiti vahest mõeldes, ja mitte ainult tuludele-kuludele vaid ka sellele, miks kõik nii on läinud.
Elan Gonsiori tänavas. Vaatan iga päev aknast välja, jalutan koera. Töö käib, Gonsiori tänava remont. Vahepeal nagu käib, siis jälle nagu ei käi paar nädalat. Mõtled, kas midagi juhtus, raha sai otsa? Või avastati eelajaloolised kalmed valgusfoori alt? Aga ei, esmaspäeval tuleb kolm meest jälle kohale, freesivad midagi kaks tundi (kella 7.15-st kuni 9.15-ni – lihtsalt suurepärane!), siis on neli tundi vaikust ja tundide kaupa istuvad mingid teksades ning oranžis kostüümis härrad kõnniteekivil, teevad suitsu ja ootavad tööpäeva lõppu, üks veidi noorem riisub taamal killustikku. Kaks venda magavad teerulli kabiinis. Kell on 14.45. Täielik vaikus. Kelle köis lohiseb?
Palju väärikuse kaotanud inimesi
Meie, 45-aastased, oleme veel harjunud lugema. Raamatuid ja ajalehti. Mis aga toimub ajakirjanduses? Meil ei ole enam vaba ajakirjandust. Ei ole peavoolu meediaväljaannetes – Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress – ega ole ka Rahvusringhäälingus. Kes vaidleks vastu? Ainult need, kes seal töötavad. Täiesti sõltumatud on veel vaid paar maakonnalehte.
Või kas saakski olla vaba ajakirjandust? Riik on ideoloogiliste töötajatena ja/või arvamusliidritena mahitanud ERRi politrukid Ilmar Raagi, Toomas Sildami, Raul Rebase, rääkimata õigesti häälestatud saatejuhtidest. Vaadelgem kasvõi, mis teemadest (eriti välismaa puhul) ETV "Aktuaalne kaamera" räägib ja mida maha vaikib. Eriti just viimast.
Teatud teemadel ei leia me ridagi ei ERRist, Postimehest, EPList, Ekspressist ega ka Õhtulehest. Kui suvatsesin hiljuti ühe eelmainitud väljaande toimetajalt küsida, miks teatud poliitilistel teemadel pole kirjutatud, siis ütles toimetaja ausalt, et Objektiiv ju kirjutab neist asjust, sellest ju piisab. Aga misasi on Objektiiv? Entusiastide, konservatiivide ning iseseisvuslaste ühiskassal toimiv platvorm, mis saab elada vaid annetustest ning Facebooki lahkel loal. Siiani. Tänaseni.
Ning siis on veel eraldi klikk inimesi: arvamusliidrid, suhtekorraldajad, mainekujundajaid, nõustajad, lobistid ning poliitikavaatlejad, konsultandid, turundusteabe- ja kommunikatsioonispetsialistid (neid viimaseid on näiteks EASi struktuuris ca 15–16). Riik toimetab läbi nende suu ja kujundab lühema söögitoruga inimeste maailmavaadet.
Mõelge.
* * *
Ma arvan, et selleks korraks piisab. Meid, 45-aastaseid, aitab siinkohal sügavalt hingamine, saun ja veel mõned head asjad. Või raamat/film. Soovitan soojalt juba mainitud Kirill Serebrennikovi filmi "Leto". Ning kindlasti kõiki Edmund Burke'i seltsi välja antud raamatuid.
Rahu ja meelekindlust, sõbrad!
Päisefoto: loo autor tõrvikurongkäigus (erakogu)