Prantsuse ajakirjanik Olivier Bault kirjutab Visegradi uudisteportaalis ReMix, kuidas Prantsusmaa vasakliberaalne nomenklatuur teeb kõik selleks, et parema ilmavaatega poliitikutel, nagu seda on Marine Le Pen ja Éric Zemmour, oleks riigi presidendi valimistel võimalikult keeruline kandideerida.
Prantsusmaa presidendivalimiste esimese vooruni on aega kaks ja pool kuud. Pisut rohkem kui üks kuu on aega tähtajani kui presidendikandidaadid peavad Prantsusmaa Põhiseaduskohtule esitama 500 ametis poliitiku toetusallkirjad. Kolm kandidaati, kelle populaarsus küündib arvamusküsitlustes üle 40 protsendi, pole tänaseni saanud oma kandidatuuri toetuseks kokku 500 ametisse valitud poliitiku toetusallkirja. Teoreetiliselt on võimalik, et Prantsusmaa nomenklatuur võib tekitada olukorra, kus opositsiooni kandidaadid ei pääse presidendivalimistele kandideerima, kuna selline on Prantsusmaa seadusandlus.
Selleks, et inimene saaks kandideerida Prantsuse Vabariigi presidendiks, peab teda toetama vähemalt 500 linnapead, parlamendi- ja Euroopa Parlamendi saadikut, või departemangu ning kohaliku omavalitsuse rahvaesindajat. Toetusallkirjad peavad pärinema vähemalt 30 erinevast departemangust ja ühest departemangust ei tohi olla rohkem kui kümme protsenti toetajatest. Poliitik tohib toetada korraga ainult ühte kandidaati ja tema toetus on avalik.
Selline Prantsuse valimissüsteemi eripära teeb mitte-nomenklatuursete kandidaatide, nagu seda on nõndanimetatud "populistid", osalemise presidendivalmistel üpris keeruliseks. Le Peni eelmiste presidendiks pürgimiste ajal on tal lõpuks õnnestunud oma 500 toetusallkirja küll kokku saada, kuid see on talt nõudnud märkimisväärselt aega ja energiat, mida ta on pidanud kulutama kampaania arvelt. Kui Le Pen, Zemmour ja "vasakpopulist" Jean-Luc Mélenchon saavad enne 4. märtsi tähtaega kõik viissada toetusallkirja kokku, on nad võrreldes Emmanuel Macroniga ikkagi nadimas seisus. Le Penil oli allkirjade kokku saamisega raskusi juba 2012. ja 2017. aasta valimistel.
Zemmouri ja Le Peni, kelle toetus on enam-vähem võrdne keskpõranda-parempoolse Valérie Pécresse'iga ning vasakpoolse populisti Mélenchoni, kelle võimalusi Macronist pahemal peetakse küllaltki heaks, kõrval soovib presidendivalimistel osaleda veel parempoolne kandidaat Nicolas Dupont-Aignan, kes on samuti andnud märku, et ta ei pruugi 500 toetusallkirja kokku saada. 2017. aastal oli Dupont-Aignan ainukene kandidaat, kes ei pääsenud presidendivalimiste teise vooru, kus ta oleks saanud toetada Le Peni Macroni vastu.
Algselt loodi Prantsusmaa presidendivalimiste toetusallkirjade süsteem poliitilise kandepinna kindlaks tegemise eesmärgil, mille sihiks oli olukorra vältimine, et valimistel osaleb liiga palju kandidaate. Toetusallkirjade nõudmisega sooviti ära hoida, et valimistel ei osaleks inimesed, kes poleks tõsiseltvõetavad ja kes kandideerivad muudel põhjustel kui valimiste võitmine, nagu näiteks, et saada meedias tähelepanu mingile oma üritusele. 1976. aastal suurendati nõutud toetusallkirjade arvu sajalt viiesajale. Seejärel kehtestati nõudmine, et toetushääled peavad pärinema riigi erinevatest piirkondadest. Seejärel muudeti toetus avalikuks, mis on suurepärane viis, kuidas vältida riigis – milles domineerib vasakliberaalne meedia – olukorda, et mõni vasakpoolne või muu peavoolu poliitilise partei poliitik annaks oma toetuse parempoolsele kandidaadile, keda tuleb pidada "cordon sanitaire" taga.
Tänased reeglid on kaasa toonud selle, et valitseval nomenklatuuril on võimalik hoida inimesed, kes ei kuulu peavoolu poliitilistesse parteidesse, presidendivalimistest ja ametist eemal. Enne kõiki viimaseid presidendivalimisi on ühiskonnas tekkinud elav arutelu teemal kui ebademokraatlikud on sellised reeglid. Süsteemi paindlikumaks muutmine oleks suhteliselt lihtne, nagu näiteks võiks lubada, et ametisse valitud poliitik võib toetada mitut kandidaati. Kuid ei Macroni tänane, ega varasemad parlamendienamused pole mitte kunagi näidanud üles valmisolekut kõnealuste demokraatliku protsessi takistuste kõrvaldamiseks.
Seda kummalisem on vaadata, kuidas Prantsusmaa president esines 19. jaanuaril Euroopa Parlamendi ees ja esitles ennast suure demokraatia kaitsjana, kuigi Prantsusmaa enda süsteem, mille abil valitsevatel parteidel on võimalik konkurendid võimu juurest eemal hoida, on Euroopa standardite kohaselt mittedemokraatlik.
Pécresse, kes on nomenklatuuri parempoolne kandidaat, on kokku saanud juba tuhandeid toetusallkirju ja väidetavalt on ta andnud oma partei poliitikutele suunised, et need ei tohi toetada Le Peni. Samas Zemmour on pöördunud tema poole, et ta aitaks tal vajalikud toetusallkirjad kokku saada, kuna see on tema enda huvides. Kui Zemmour ei saaks kandideerida, siis oleks Le Peni valijaskond ühtne, teise vooru lävend tõuseks 20 toetusprotsendini, mis on toetuse määr, mis jääb Pécresse'ile kättesaamatuks. Kui Zemmour ja Le Pen kandideeriksid koos temaga paremal tiival ja nende toetus on esimeses voorus kokku 30 protsendi ümber ja Macroni poolt kavatseb hääletada 25 protsenti valijatest, kui Pécresse koguks 15 kuni 17 protsenti häältest, oleks see piisav, et temast saaks aprillis toimuvas teises presidendivalimiste voorus Macroni vastaskandidaat.
Kuid toetusallkirjade nõue ei ole ainus, mis teeb Prantsusmaa presidendivalimised võrreldes ülejäänud Euroopaga võrdlemisi ebademokraatlikuks.
Kuigi Prantsusmaal kõikide kandidaatide, kelle toetus küündib üle viie protsendi, valimiskulud hiljem riigi poolt hüvitatakse, ei laena mitte ükski pank raha Le Peni Rahvusrindele valimiskampaania tegemiseks. 2015. aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajal pidi Le Peni partei pöörduma Venemaa panga poole, et saada laenu enda valimiskampaania läbiviimiseks, tänu millele said nii Le Pen kui tema partei omale külge sildi, et neid rahastab Vladimir Putin. Süüdistused on Le Peni saatnud vaatamata asjaolule, et laenu andja oli First Czech Russian Bank (Esimene Tšehhi Vene Pank) ja selle tingimused ei olnud toonast turuolukorda arvestades kuigi soodsad.
Selleks, et teha konkurentide jaoks olukord tulevastel valimistel veelgi keerulisemaks ja teades väga hästi, et Prantsusmaa pangad Le Penile ja tema parteile poliitilistel põhjustel laenu ei anna, võtsid Macron ja tema saadikud lisaks vastu seaduse, millega keelati Prantsusmaa poliitilistel parteidel võtta laenu pankadest, mille peakorterid asuvad väljaspool Euroopa Majanduspiirkonna riike.
Nomenklatuuri parempoolseid poliitilisi vaateid esindav Prantsusmaa päevaleht Le Figaro kirjutas nädal tagasi, et viidatud laenukeelu reeglid on kaasa toonud olukorra, kus Le Pen peab tegema kampaaniat sisuliselt ilma rahata, mis seab ta võrreldes Macroniga äärmiselt ebavõrdsesse olukorda.
Samas Le Peni konkurendil Zemmouril, kelle uue Reconquista parteiga on ühinenud üle 85 000 inimese, kes maksavad liikmemakse ja mida on toetatud ka suurte annetustega, ei paista rahamuresid olevat. Võib osutuda isegi võimalikuks, et Zemmour suudab kampaania jaoks koguda rohkem raha kui see õnnestus Macronil enne 2017. aasta presidendivalimisi.
Jaanuari alguses rääkis Zemmouri kampaania annetuskampaania juht ajakirjale Capital, et "meid on otsustanud toetada suur hulk 2007. aasta Nicolas Sarkozy, samas ka 2017. aasta Emmanuel Macroni ja François Filloni kampaaniate toetajatest". Zemmour, kes on tuntud intellektuaal ja meediategelane ning suundus poliitikasse põhjusel, et Le Pen pole võimeline valimisi võitma, võib jõuda isegi olukorrani, kus tema partei ei pea pangast valimiskampaania läbiviimiseks laenu võtma. Opositsiooni kandidaatidest oleks ta sellisena ainukene.
Teisalt on Zemmouril juriidilisi probleeme nõndanimetataud "vihakõnega". Iseenesest pole sellistes süüdistustes tema jaoks midagi uut, kuid peale poliitikasse suundumist on juriidilised rünnakud tema vastu muutunud eriti vihaseks. 17. jaanuaril mõisteti Zemmour süüdi vihakuriteos, kuna ta oli väidetavalt õhutanud "diskrimineerimist, viha, või vägivalda grupi inimeste vastu, seda nende päritolu, nende teatud rahvusgruppi, rahvusesse, rassi ning religiooni kuuluvuse, või mitte-kuuluvuse alusel". Zemmour andis 2020. aasta septembris intervjuu telekanalile C-News, milles arvas noorte sisserändajate kohta, et "neil pole mingit põhjust siin olla. Nad on vargad, nad on tapjad, nad on vägistajad. See on kõik, mida nad teevad. Neil pole põhjust siin olla". Tuleb välja, et sellised arvamused käivad vastu Prantsusmaa unikaalseid sõna- ja ajakirjandusvabaduse seaduseid.
On selge, et Prantsusmaa vasakliberaalne nomenklatuur annab endast parima, et Zemmouri ja Le Peni sugused ei võidaks presidendivalimisi. Samal ajal on Prantsusmaa Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ja Macron näeb rohkem vaeva Poola ning Ungari "demokraatia kaitsmise" kui oma riigi ebademokraatliku süsteemi korda tegemisega.
Tõlkis Karol Kallas