Seksuaalrevolutsioon ei olnud puritaanlikust kultuurist alistatud masside tõus barrikaadidele. Selle algatajad ei olnud tavalised mehed või naised, vaid utopistlikud intelligendid, keda tiivustas unelm seksuaalelust, mida ei kammitseks tabud, kirjutab Timo Hännikäinen. Portaal Objektiiv avaldab veel ühe artikli, mis ilmus raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid".
Suurte lugude aeg ei ole möödas. Nii on ka seksi vallas ja üks laialdase heakskiidu saanud modernse aja suurtest lugudest räägib seksuaalsest vabanemisest. See on kangelaseepos, kus rasestumisvastaste pillide väljatöötajad ja 1960. aastate kultuuriäärmuslased vabastavad Lääne inimese ebatervest häbelikkusest, silmakirjalikkusest ja süütundest. See on tabude kadumise ja inimeste õnnelikuks saamise lugu.
Loo sangarlikkuses kahtleja võib kergesti saada kitsarinnalise moralisti pitseri. See, kes ei pea seksuaalset vabanemist õndsuseks, pooldab ju ometi tagasiminekut 19. sajandi seksuaalmoraali aega, kui väideti, et eneserahuldamine teeb pimedaks, ja homoseksuaalsuse eest saadeti vangi. Seksuaalvabaduse kriitikuid on üritatud haigeks kuulutada. Theodor Adorno ja seltskond teisi Frankfurdi koolkonna mõtlejaid töötasid pärast Teist maailmasõda välja teooria autoritaarsest isiksusest, kelle eesmärk oli teha liberaalsest väärtushinnangust vaimse tervise uus mõõdupuu. Teooria määratluse järgi ei olnud konservatiivse väärtushinnanguga inimene mitte ainult eelarvamuslik autoriteedikummardaja, vaid ka seksuaalselt pärsitud inimene.
Väga raske on objektiivselt mõõta, kui rahul tänapäeva seksuaalselt vabanenud inimene oma eluga tegelikult on ning kas ta on õnnelik ja tasakaalukas. Pealegi puudub meil võimalus võrrelda, sest õnnelikkuse uuringuid möödunud sajanditel ei tehtud. Kuid teame, et abielulahutuste ja väljaspool abielu sündinud laste hulk on pärast 1960. aastaid järsult ja pidevalt kasvanud. Peale selle on suurenenud perevägivald ja selle tagajärjed on endisest raskemad. Aastatel 1920–1929 oli Helsingis tapetutest 94 protsenti mehed, kuid aastatel 2003–2012 oli mehi vaid 63 protsenti. Organisatsiooni Helsingi Vägivallakuritegude Uurijad ry välja antavas lehes Murharyhmä (2014/1) ilmunud artiklis seletab kriminaaluurija Martti Lehti muutust osaliselt paarisuhtevägivalla suurenemisega. Paistab, et sugupoolte suhted ei ole nii harmoonilised, nagu lasevad seksuaalse vabanemise hääletorud mõista.
Eespool kirjeldatud probleemid on ühised kõigile lääne tööstusriikidele. Briti arst ja kirjanik Theodore Dalrymple on kirjeldanud oma teostes seksuaalset kaost, mida ta on alamklassi arstina pidanud tunnistama. Ta räägib teismeliste rasedusest, mis algavad juhuslikest kohtumistest ööklubides, ja vallaslaste kallal tarvitatavast vägivallast, mille eest kannavad vastutust tavaliselt pärast bioloogilise isa jalgalaskmist perre ilmunud võõrasisad ja emade meestuttavad. Ta kirjutab kaheteistaastastest prostituutidest, kellele nende turvalisuse huvides jagavad tervishoiuametnikud kondoome.
Purunenud abielude varemeile sündinud uusperedel, mida on reklaamitud kui tuumikperede uuendusmeelseid alternatiive, on eriti just laste seisukohast omad varjuküljed. 2011. aasta varakevadel oli paljudes Soome ajalehtedes juttu, et osa uusperede vanematest loobub varasemast liidust sündinud lastest vabatahtlikult, et need ei takistaks uue suhte loomist. See on üks põhjus, miks hooldada võetud laste arv on 1990. aastate algusest peale kahekordistunud ja on nüüd peaaegu 18 000.
Amoraalsust ja vastutustundetust on alati olnud ja halvad perekondlikud olud ei ole ainult meie aja nähtus. Kuid niinimetatud seksuaalrevolutsiooni järgne aeg on esimene, kus on sugudevahelisest suhtest teadlikult kõrvaldatud moraalne kaalutlus, sotsiaalsed piirangud ja käitumistavad. Veel 20. sajandi keskpaigas eeldati üldiselt, et lapsevanematel on kohustused teineteise ja eriti laste vastu. Kui mees tegi naise rasedaks, eeldati temalt abiellumist ning oma järeltulija elatamist ja kasvatamist. Tänapäeval peetakse ainukeseks oluliseks kriteeriumiks isiklikku seksuaalset meeldumust ja mehel pole isegi vaja oma lapsega tegemist teha, kui see peaks pärast erootilist naudingut sündima. Riiklik abisüsteem aga teeb naise oma laste isast sõltumatuks. Kõigis lääneriikides on tavaliseks muutumas byrogamia, peremudel, kus perekonna moodustavad üksikema ja tema lapsed ning sotsiaalametnik.
Ihad ja sümpaatiad, mis ainsana tänapäeva seksuaalkäitumist juhivad, on kerged muutuma. Miks olla abikaasale truu vaid sellepärast, et oled juhtunud teda kunagi armastama? Kui kirg on jahtunud, kas pole siis mõistlikum otsida uus kaaslane või rahulduda abieluväliste suhetega? Siiski igatseb ka meie aja inimene püsiva kaaslase, sugupoolte vastastikuse pühendumise ja lugupidamise ning turvalise kooselu järele.
Seksuaalrevolutsioon ei olnud puritaanlikust kultuurist alistatud masside tõus barrikaadidele. Selle algatajad ei olnud tavalised mehed või naised, vaid utopistlikud intelligendid, keda tiivustas unelm seksuaalelust, mida ei kammitseks tabud ja armukadedus. Antropoloogile Margaret Meadile tundus, et ta oli leidnud loodusrahvaste keskelt seksuaalse paradiisi, kus ei olnud rivaalitsemist, süütunnet ega kadedust ja kus valitses sugude võrdsus. Arst ja anarhist Alex Comfort jutlustas bioloogilist seksuaalsust, mida majandussurve, usunormid ja ühiskonna institutsioonid ei ahendaks. Nende ja arvukate teiste kirjutised leidsid Teise maailmasõja järgsete sugupõlvede seas suurt vastukaja, sest teostamatusest hoolimata oli neis teatud ahvatlust: kellele tegelikult ei meeldiks mõte rahuldada oma himusid süütundeta ja endale või teistele kahju tegemata. Seksuaaläärmuslaste mõtted said muutuda põhivooluks eeskätt sellepärast, et paberil paistsid nad nii sümpaatsed, ja teiseks sellepärast, et arstiteaduse areng ja heaoluriigi teke tegid võimalikuks neid laialt järele proovida.
Seksuaalrevolutsioon ei olnud puritaanlikust kultuurist alistatud masside tõus barrikaadidele. Selle algatajad ei olnud tavalised mehed või naised, vaid utopistlikud intelligendid, keda tiivustas unelm seksuaalelust, mida ei kammitseks tabud ja armukadedus.
Seksuaalse vabaduse petlikkusele osutamine ei tähenda seksuaalsuse eitamist. See ei ole katse süüdistada inimesi nende ihade pärast või piirata seksi vaid sigimiseks mõeldud kiire ja häbeliku suguaktiga. Kriitika, mida olen oma kirjutistes teinud seksuaalrevolutsiooni ja selle põhjuste kohta, tugineb mõttele, et inimese seksuaalsus ei ole mitte kunagi täiesti vaba armukadedusest, omamishimust, kadedusest ja rivaalitsemisest.
Seksuaaläärmuslased oma lapsikuses arvasid, et inimese seksuaaltung on leebe ja harmooniline jõud, kui see vabastatakse mõttetutest piirangutest. Tegelikult on see aga võimas ja ettearvamatu vägi, mis võib põhjustada kannatust, hukatust ja kaost niisama nagu ka õnne ja naudingut. Seksi harrastamine ei saa kunagi sama argiseks nagu käesurumine või klaasi vee joomine. Seksuaalsust despootlikena tunduvate kõlblusnormidega ohjeldada üritanud usuautoriteedid on seksuaalsuse olemust mõistnud hoopis sügavamalt kui need, kes lootsid selle muuta arukaks, lihtsaks ja demokraatlikuks.
Kui seksuaalsust talitsevad sotsiaalsed ja institutsionaalsed pidurid kaovad, ei ole tulemuseks võrdõiguslik ja ahistusest vaba ühiskond, vaid kõigist varasematest tahumatum ja armutum seksuaalne hierarhia. Selles muutub erootiline külgetõmme kõige kõvemaks sotsiaalseks valuutaks ja enamikus inimestes tekitab see rohkem tühjusetunnet kui naudingut. Sellist olukorda võiks nimetada seksokraatiaks ehk tahetavate võimuks.
Umbes 20. sajandi keskpaigani olid lääne ühiskonna nurgakivideks selged soorollid ja püsivad abielud. Truudusetuse eest karistati, lahutada oli keeruline, paarilise valikul oli muidki kriteeriume peale isiklike meeldumuste. Oodati, et mees on naise kaitsja, perekonna toitja, eeskuju lastele ja usin töötegija. Naise vooruste hulka kuulusid võime hoolitseda kodu ja laste eest ning ustavus oma abikaasale. Abielud põhinesid mõtteviisil, et abikaasadel on teineteise vastu kohustused ja nende vastastikuste tunnete sügavust peeti kirglikkusest tähtsamaks.
Seksuaalse vabanemise järel muutus paarisuhte tekkimise peamiseks eelduseks veetlus. Modernne inimene otsib võimalikult ligitõmbavat kaaslast, kellega võiks kogeda lõplikku ja katkematut seksuaalset täitumust. Sellest lähtub kinnisideega võrreldav huvi oma välimuse parandamise ja ilu säilitamise vastu. Üha paisuv kosmeetikatööstus ja järjest populaarsemaks muutuvad iluoperatsioonid annavad tunnistust suurte inimhulkade meeleheitlikust soovist püsida seksikas.
Seksikust eeldatakse noortelt, keskealistelt ja vanadelt. Juba ammu ei ole see enam revolutsiooniline, vaid oluline ja asjakohane. Hiljaaegu tegi Jyväskylä ülikoolis klassiõpetajaks õppivate tudengite organisatsioon Pedago ry õpetajateemalise kalendri „Openter", kus naisüliõpilased, tulevased rahvavalgustajad, poseerisid poolalasti ja erootilistes poosides. Ajalehes Ilta-Sanomat 1. oktoobril 2014 avaldatud artikli sõnul oli projekti eesmärk „näidata õpetaja olemusega seotud tabusid ja seada kahtluse alla vananenud ideaalid, teiste hulgas nn paitüdruku müüt". Projektijuht Maarit Kiuru selgitas ideed täpsemalt.
Õpetajate ülesanne on julgustada õpilasi oma identiteeti leidma. Sellega on vastuolus, et õpetajad ise üritavad mahtuda kindlaks määratud lahtrisse. Kas lõhnatu, maitsetu ja võimalikult ilmetu rahvavalgustaja on enam noortelegi parim eeskuju? Seksuaalsus on osa inimesest ega tohiks ka koolielust täiesti välja jääda.
Niisiis ei ole õpetaja ülesanne enam anda ühiskonnas hakkama saamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, vaid „julgustada õpilasi oma identiteeti leidma". Kõige järgi otsustades on identiteedi alus seksuaalne veetlus. „Openteri" tegijad järgivad üldist suunda, sest õpilased on juba kaua tunnustanud erootika kõigeväelisust. Tüdrukud vaatavad räiget pornot, et õppida armatsema nagu professionaalid, peavad plaani silikoonrindade ja botoxi-huulte hankimiseks ning riietuvad nii, nagu veel mõni aeg tagasi tegid vaid stripparid ja lõbutüdrukud. Poisid ei tõsta hantleid enam lihaste ja jõu treenimiseks, vaid et tõmmata endale tüdrukute tähelepanu.
Seksikuse türannia sunnib inimesi pidevale võidurelvastumisele suurel paaritumisturul, mida enam ei piira ükski usuline ega sotsiaalne arusaam siivsusest. Niisuguse vaba konkurentsi oludes ei suuda aga kõik hakkama saada. Suur osa inimestest ei ole kuigi veetlevad ja välimust saab paremaks muuta vaid teatud piirini. Seksapiilsust ei ole maailmas võrdselt jagatud. Kui see muutub ülimaks väärtuseks, hakkavad ühed elama vilgast seksuaalelu, teised jäävad suluseisu ning osa saab suuri pingutusi tehes hakkama vahelduva eduga. Kadestamisväärt ei ole ka nende saatus, kes on konkurentsis saavutanud edu, sest romantilisel kirel ja seksuaalsel ihal on kombeks pika paarisuhte jooksul lahtuda. Sageli on tagajärjeks sariabielud, sest õnne ja täitumust otsides abielusid järjepanu sõlmitakse ja lahutatakse.
Kui seksuaalsest vabadusest õnne otsinud inimene märkab, kuidas üks pettumus järgneb teisele, võib ta tulla mõttele, et vabadust ei ole ikka veel piisavalt. Utopistide retsept on lihtne: kui piiride lõhkumine ei vii loodetud tulemuseni, tuleb neid juurde lõhkuda. Nii võibki veel 21. sajandil lugeda hämmastavaid arvamusartikleid, et me elame lämmatavas ja seksuaalsust eitavas kultuuris. Meie omaaegsed seksuaalmässajad arvavad, et emantsipatsioon tuleks viia lõplikule võidule, muutes muu hulgas lubatavaks õdede-vendade vahelised seksuaalsuhted ja polügaamia. Otsekui ühe sõrmenipsuga oleks siis rahulolematus kadunud.
Kui seksuaalsest vabadusest õnne otsinud inimene märkab, kuidas üks pettumus järgneb teisele, võib ta tulla mõttele, et vabadust ei ole ikka veel piisavalt. Utopistide retsept on lihtne: kui piiride lõhkumine ei vii loodetud tulemuseni, tuleb neid juurde lõhkuda.
Kui inimene ei usu emantsipatsiooni suurt lugu, tasub tal valida teine strateegia. Tuleb tunnistada, et püsiv suhe vajab kompromisse ning et meelelised naudingud on vaid osa suhtest, kus peab arvestama ka piiranguid, nagu abielutruudus ning seksuaalelu individuaalsus. Need ei ole paratamatused, vaid seksuaalset suhtlust rikastavad asjaolud. Uurimused viitavad sellele, et häbelikkuse minetamise tulemuseks ei pruugi olla suuremat rahuldust pakkuv seksuaalelu. Pigem vastupidi: soomlaste seksuaalset aktiivsust uurinud projektist Finsex selgub, et soomlaste seksuaalne aktiivsus on viimaste aastakümnetega langenud. Kui võrrelda 1971. ja 2007. aasta küsitluse tulemusi, selgub, et seksuaalselt kõige aktiivsema vanuseklassi, 25–34-aastaste andmed erinevad oluliselt. Vahekordade sagedus on langenud ja rahulolematus seksuaaleluga on suurenenud nii üksinda kui ka paarisuhtes elavate inimeste hulgas. Väga sarnaseid tulemusi on saadud Suurbritannias aastatel 2010–2012 tehtud samasuguses uurimuses.
Mingit põhjalikku ja patenditud seletust seksi vähenemisele ei ole. Siiski on raske hoiduda järeldusest, et kogu aeg liberaalsemaks muutuv kultuur on võtnud erootikalt salapära. Salapära, mis suurendab seksuaalset aktiivsust ja erootilist laengut.
Ilmunud raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid", avaldatakse väljaandja loal
