Ühendkuningriigi arvamusportaali Spiked kolumnist Patrick West kirjeldab Lääne progressiusklikku nomenklatuuri seas levivast ajuhaigust, mida iseloomustab äraspidine reaalsusest irdunud mõtlemine, millega käib kaasas uus-kõnekeel ja kuidas ärklejate jaoks ei piisa enam isegi vaikivast nõusolekust, vaid oma ideedele nõutakse kisendavat poolehoidu.
Märtsi lõpus eetris olnud raadiointervjuus andis leiboristide juht Keir Starmer taas hoogu juurde arutelule, kas me saame rääkida "peenistega naistest" või "emakakaelaga inimestest". Starmeri näägutamine ja kahemõttelisus tuletas kõigile karmilt meelde, kuidas reaalsust eitavast diskursusest on saanud üleüldiselt aktsepteeritud mõtteviis. Täna on asjakohane kuulutada ilmselgeid mitte-tõdesid. Reaalsuse väänamisest ja pahupidi pööramisest on saanud normaalsus. Kas siis konkreetse kavatsuse ajel, või häguse mõtlemise tõttu, levib ühiskonnas äraspidi-kõnekeel.
Transsoolisust puudutavas arutelus oleme me juba harjunud tõelisust naeruväärseni moonutavate näidetega. Kuid väljaspool mainitud teemat moonutatakse ka reaalsust ennast, seda märksa petlikumas ja varjatumas laadis.
Vaatame rassiteemat. Tuntud Lähis-Ida päritolu toore [UK konservatiivid] sarjatakse vähemusrahvuste reeturitena maa põhja. Sama toimub mustade inimestega, kes ei hääleta, ega mõtle nii, nagu mustad inimesed peaksid seda tegema. (Joe Biden näiteks kuulutas, et kui mõni must hääletab president Donald Trumpi poolt, siis ei ole selline inimene must.) Oma poliitiliste vaadete pärast sõimatakse sellised vähemusrahvuseid esindavaid inimesi võltsideks "kookospähkliteks" [st pealt pruunid, seest valged]. Meile räägitakse, et nad ei ole päriselt mustad. Nad võivad nii välja näha, kuid nad ei ole seda.
Toodud näited võivad paista ad hominem solvangutena. Samas "antirassistid" kasutavad sellist vastuolulist mõtteviisi inimeste nuhtlemiseks. Nad neavad värvipimedust [hinnatakse inimest, mitte tema rassi] kui rassistlikku ühiskonda toetavat nähtust. Rassiaktivist Ibram X Kendi on öelnud: "Rassisti vastand ei ole "mitte rassist". See on "anti-rassist"." Mustad Elud on Tähtsad (BLM) levitab sellist mõtteviisi üleskutsega relvile: "Vaikimine on vägivald." Teiste sõnadega tähendab täna rassist mitte olemine rassismi.
Ärklemine on äraspidi mõtlemise poolt läbi ja lõhki auguliseks lastud. Ärklemise peamiseks usutunnistuseks on täna "mitmekesisuse" dogma. Kuid kui need inimesed räägivad "mitmekesisusest", peavad need silmas ainult nahavärvi ja genitaale. Nad ei mõtle "mitmekesisuse" all arvamuste paljusust; näiteks inimeste oma, kes seavad küsimuse alla mitmekesisuse dogma, või mõne teise ärklemise tõekspidamise. Selliseid mitmekesiseid, lahkarvamusel olevaid hääli ei sallita. "Mitmekesisus" tähendab täna "ühemeelsust". Samamoodi tähendab "kaasamine" ainult endaga ühte moodi mõtlevate inimeste hõlmamist.
Järgmine ärklemise usuartikkel on sõnavabaduse pidamine ohtlikuks ja kahjulikuks kontseptsiooniks. Ärklejate arust on sõnavabaduse ainsaks eesmärgiks tagada, et valged inimesed saaksid endale kokku kuhjata võimu ja privileegi. "Meid tuleb kaitsta piina tekitava ja hegemoonse vaba sõna eest," kuulutavad ärklejad. Üldjuhul saavutatakse see läbi tsensuuri ja sõimu. Selliste inimeste arust tagab tõelise vabaduse ainult räuskav ärklemine.
Mõned inimesed võivad öelda, et toodud faktivastase mõtlemise ja äraspidi kõne näited on viimased uuskeele ilmingud, mille eest üritas meid hoiatada George Orwell raamatus "1984". Tähele tasub panna, et suurem osa ideoloogiatest väänab keelt oma eesmärkide tarbeks. Kuid kaasaja ärklemise fenomen on märksa nihilistlikum kui suurem osa ideoloogiatest. Selle juured on postmodernismis, mis tagas filosoofilise toe arusaamale, et sõnadel pole reaalsusega otsest suhet ja ainult need, kes on võimul, võivad otsustada, milline on lubatud seos [sõnade ja reaalsuse vahel].
See on asjaolu, mis on teinud ärklemisest nii veidra, ühemeelse ja kultusliku ideoloogia. Selles pole mitte midagi arukat ega mõistlikku. See sarnaneb ühe Kariibi mere saarte rahvaliku neegriusundiga. See on müstiline, absurdne ja muumaailmne. Inimesed tunnevad, et nad on sunnitud sellele alluma – või vähemalt sellele takka kiitma. See paneb muidu mõistlikud inimesed tõsise näoga rääkima, et naistel võivad olla nokud.
Probleem sugukriitilise feminismiga
Naised on naised ja mehed on mehed. See on bioloogiline erinevus. Ma olen alati kahelnud idees, et inimese sugu saab muuta kosmeetilise manipulatsiooni, invaliidistamise või ainult kapriisi elik oma välimuse kohendamise abil. Samuti olen ma olnud alati nende julgete teadlaste, õppejõudude, ajakirjanike ja kirjanike poolt, kes on hakanud vastu transäärmuslaste jaburatele liialdustele ning nõudmistele.
Kuid minu hinnangul on asjad täna pöördumas halvemuse suunas. Suure hulga sugukriitiliste (gender-critical) feministide juures on märgata kaldumist misandriasse. Nende arust pole transäärmuslaste liikumine mitte seksuaalse vabastusliikumise külge kasvanud jõle haru, vaid ajast aega toimunud mehed-vihkavad-naisi nähtuse viimane vorm. Täna on teemaks, kuidas vägivaldsed mehed kiusavad haavatavaid naisi ja kuidas viimaseid peab kaitsma ning eraldi hoidma.
Iga selline kõnealusel teemal peetud arutelu jõuab tõsiasjani, et mehed ja naised on bioloogiliselt erinevad ja sellest võib järeldada, nagu see määrateleks meid kõiges. Selline binaarne diskursus on liiga lihtsakoeline. Meil ei ole vaja pöörduda tagasi aega, kus me kahe soo peale sellisel viisil vaatasime. Minu jaoks on tänaseni au sees vanamoeline vaade, selline, mis on leidnud kinnitust pikkade aastate jooksul, et meid kujundab nii loodus kui kasvatus.
Tõlkis Karol Kallas