Majandusteadlane ja endine USA aserahandusminister dr Paul Craig Roberts kirjutab oma arvamusloos sellest, kuidas Trumpi juhitud Ameerika Ühendriigid on asunud taas oma tavapärasele režiimivahetuste teele, et kindlustada oma võimupositsiooni maailmas. Ta ennustab, et hiljutisele riigipöördele Venezuelas järgneb peagi ka USA ja Iisraeli poolt rahastatud ja õhutatud revolutsiooni läbi teostatav riigipööre Iraanis.
Valge Maja ütleb, et Trumpi administratsioon on röövinud Venezuela presidendi ja tema abikaasa ning toonud nad Ühendriikidesse, kus nad antakse kohtu alla narko-terrorismi eest. Narkosüüdistus on katteks, mille varjus rüüstada taas Venezuela riiklikke ressursse, nii nagu ka Saddam Husseini väidetavad massihävitusrelvad ja Assadi väidetav keemiarelvade kasutus olid ettekäänded, et õigustada Ameerika sõjalist agressiooni Iraagi ja Süüria vastu, selleks, et viia ellu Iisraeli "Suure Iisraeli" agendat. President Trump ütles juba maailmale tegeliku Venezuela ründamise põhjuse. Trump ütles, et ta võtab tagasi "meie nafta".
"Meie nafta" on Venezuela nafta. Venezuela hakkas riigistama oma naftat ja teisi ressursse, mis olid ameeriklaste käes 1970ndatel. Hugo Chavez viis selle protsessi oma ametiaja vältel lõpuni. Praegusel presidendil, keda rööviti illegaalselt ja rahvusvahelisi õigusi rängalt rikkudes, ei olnud midagi pistmist Venezuela riiklike varade riigistamisega. Trumpi seisukoht, et Ühendriikidel on õigus varastada teiste riikide vara, sümboliseerib sõda õhutavat röövelvalitsust, mis ei vääri Ameerika rahva toetust.
Trump on uhke riigipea röövimise üle ning kahtlemata on selle üle uhke ka Ameerika rahvas, kes näeb selles röövelliku kriminaalriigi teos "Ameerika taas suureks tegemist". Trump ütleb, et tema valitsus juhib Venezuelat kuni ta on andnud selle riigi usaldusväärse Ameerika nukuvalitsuse kätesse. Trump ütles, et ta tahab "rahu, vabadust ja õiglust Venezuela suurepärasele rahvale" ning et "suured USA naftafirmad lähevad tagasi Venezuelasse", et takistada Venezuelal Ameerika nafta varastamist.
Trump on lisanud veel kolm riiki oma režiimivahetuse nimekirja – Mehhiko, Kolumbia ja Kuuba. Trump süüdistas Kolumbia presidenti Gustavo Petrot narko-terrorismis ja hoiatas teda, et ta "oma perset valvaks". Trump ütles, et "midagi tuleb Mehhikoga ette võtta" ning ta pakkus välja, et režiimivahetus aitaks nurjunud Kuuba režiimi all kannatavat rahvast. Hiljuti ütles riikliku julgeoleku direktor Tulsi Gabbard, et Ameerika režiimivahetuste ajastu on läbi. Ta selgelt eksis. Nüüd on olnud režiimivahetus Venezuelas ja sama saatus ootab Iraani.
Trumpile ei piisa Venezuela vara röövimisest, ta tahab ka Iraani suveräänsust. Ameerika raha on voolanud Iraani valitsusvälistesse organisatsioonidesse ning seda on kasutatud selleks, et korraldada valitsuse vastaseid proteste, nagu seda tehti ka Kiievis, kui valitud Ukraina valitsus kukutati ning selle asemele paigaldati Ameerika nukuvalitsus. Trump on teatanud, et Ühendriigid sekkuvad Iraanis, kui nende palgatud protestijate vastu kasutatakse vägivalda. Nagu Washington korraldas asju nii, et laske tulistati Kiievis, nii saab Washington korraldada ka laskude tulistamist Teheranis. Sel viisil saab Trump teostada riigipöörde Iraanis, ilma et tunduks, et ta teeb seda Iisraeli jaoks.
Ma olen juba ammu mõelnud, et maailma rahule tuleks suuresti kasuks vastastikune kaitseleping Venemaa, Hiina ja Iraani vahel. See võimu ja positsiooni kombinatsioon pehmendaks Washingtoni Ameerika hegemoonia doktriinist lähtuvat agressiooni. Kuid nende kolme riigi valitsustel puudus visioon ning nüüd tundub, et Iraan kaotatakse.
Iraani rahvas on nii rumal, et nad süüdistavad oma majandusraskustes omaenda valitsust, mitte Ameerika sanktsioone. Naftarikkal Iraanil oleks võinud olla kulla poolt tagatud valuuta, et kaitsta oma ostujõu väärtust, kuid neil ilmselt puudus nägemus, et astuda see enesekaitseline samm. Iraani valitsus paistab olevat sama otsustamatu, ettevalmistuseta ja otsustusvõimetu kui Venemaa oma.
Washington on andnud narratiiviloome oma ajakirjandusprostituutidest käsilaste kätte, et nad kutsuksid üles Ameerikat toetama Iraani proteste. New York Posti pealkiri kuulutab, et "Iraani kangelaslikud protestijad peavad kuulma, et Ameerika on nende poolel."
Veebileht Just the News ütleb, et "Obama ei suutnud toetada Iraani vabaduse eest protestijaid kahe aastakümne eest, kuid Trump tegi selle osas just vigade paranduse". "Me oleme relvastatud ja laetud ning valmis minema," teatas Trump. BBC loob pilti, kuidas iraanlased igatsevad, et Ameerika sekkumine nad oma riigis vabastaks.
Ning nüüd on meil ka see: "Iisraeli sõjaväele on antud korraldus valmistuda keset Iraani proteste sõjaks kõikidel rinnetel."
Iisraeli telekanali Kanal 12 kohaselt on Iisraeli kaitseväele antud korraldus valmistuda võimalikuks samaaegseks sõjaks Iraani, Liibanoni ja Läänekaldaga. Väidetavalt hõlmab üks stsenaarium "plahvatuslikku operatsiooni" Teherani vastu, kus leiavad praegu aset ulatuslikud Iisraeli poolt toetatud elukalliduse vastased protestid.
"Ettevalmistused on osa nelja aastasest pikaajalisest plaanist, mida juhib Iisraeli kaitseväe staabiülem Eyal Zamir, teatas telekanal kolmapäeval. Lisaks valmisolekule sõjaks, on neil väidetavalt kavas arendada ka võimekust nii satelliitide kui ka maapeal asuvate sihtmärkide ründamiseks kosmosest."
Iisraeli uudistekanal ei oleks saanud seda enam selgemalt öelda. Eksisteerib nelja aastane Washingtoni-Iisraeli plaan islamistliku Lähis-Ida jäänuste vallutamiseks. Ilmselt ei saanud keegi häirekella lüüa, kuna see oleks olnud antisemiitlik. Seega on Iisraelil olnud vabad käed.
Venemaa protestid on mõttetud, kuna Venemaa sõnadele ei järgne kunagi tegusid ning sama kehtib ka Hiina puhul. Kui Iraan kukub, siis kaotavad BRICS ja uus Hiina siiditee oma usaldusväärsuse. On selge, et Washingtonil on palju vahendeid, kuidas oma hegemooniat kehtestada.
Selle sajandi alguses üritas Washington Iraani valitsust kukutada rohelise revolutsiooniga, mida sponsoreerisid Ameerika poolt rahastatud valitsusvälised organisatsioonid Iraanis. See katse nurjus. Ilmselgelt ei teinud Iraani valitsus midagi selleks, et oma siseturvalisust parandada või siis on võimalik, et Iraani valitsus tahtis tõestada, kui demokraatlik ta on, sallides riigisiseseid ülestõuse. Selle tagajärjeks on see, et Iraan seisab nüüd vastakuti suurema ja ohtlikuma katsega.
1953. aasta augustis kukutati Ameerika ja Suurbritannia ühise režiimivahetuse käigus esimene demokraatlikult valitud valitsus Iraanis, mida juhtis peaminister Mohammed Mosaddegh. USA-s tuntakse seda režiimivahetust operatsioon Ajaxi nime all ja Suurbritannias kui operatsiooni Boot. Iraani esimese demokraatlikult valitud valitsuse kukutamine oli motiveeritud kavatsusest saada tagasi kontroll Iraani naftatööstuse üle pärast seda, kui Iraani valitsus riigistas brittidele kuulunud Anglo-Iraani naftakompanii, kuhu voolas Iraani naftarikkus. Valitsuse kukutamine saavutati sellega, et maksti iraanlastele altkäemaksu, et nad läheksid tänavatele protestima, seega näidates, et iraanlastel polnud mingit austust enda demokraatia vastu ning et nad olid nõus mõnede dollarite eest osalema oma valitsuse kukutamises.
Tundub, et valitsusi riikides, kus puudub tugev rahvuslik teadvus, on lihtne kukutada väljastpoolt lihtsalt altkäemaksude ja raha abil. Meil on Ukraina valitsuse näide ja Gruusia valitsuse näide, mis elas hiljuti üle järjekordse värvirevolutsiooni katse.
Ühendriigid suudavad tungida Venezuelasse ja röövida sealt riigi presidendi ja esileedi, mis oleks väga ebatõenäoline saavutus ilma venezuelalaste kaasabita. Ühendriigid on kukutanud Hondurase valitsusi mitmel puhul. Välisrahastust kasutati selleks, et õhutada rahutusi Hong Kongis.
Kuna Ühendriigid muutuvad iga päevaga üha enam Paabeli torniks, kus puudub ühine huvi, siis on Ühendriigid ka ise haavatavad, kui mõni muu riik otsustab mängida Washingtoni mängu. Euroopa on samuti haavatav. Euroopa Liit on ebastabiilne ning seda hoiab koos Venemaa ohu propaganda, millele vastu astumine nõuab ühtsust.
Etniline rahvuslus kaitseb rahvaste suveräänsust. Kuid liberaalsed vasakpoolsed on seostanud rahvusluse sõjalise agressiooni ja Saksamaa natsirežiimiga ning seega antisemiitlusega. Suveräänsust on samuti õõnestanud liikumine ülemaailmse globalismi suunas. Ühendriikides ei ole hegemoonia Ameerika rahvusluse väljenduseks. See on rahakate huvigruppide tööriist ja Suure Iisraeli teener.
Kuna Putinil on nüüd silme ees tõend sellest, kuidas Trump röövis ühe riigi presidendi ning on algatanud ühe teise riigi destabiliseerimise, siis kuidas saab Putin näha võimalust sisukaks kokkuleppeks Trumpiga? Kas reaalsus jääb väljapoole Putini ja Vene rahva haardeulatust?
Artikkel ilmus algselt Paul Craig Robertsi veebilehel. Tõlkis Martin Vaher.