Joonlaua järgi tõmmatud Rail Baltic on meeletu haav keset Eestimaad. Verine, valutav, igavesti mädanema jääv haav! Täpselt, nagu see plakat kujutab. See ei kasva kinni, see ei parane iialgi ära, kirjutab Malle Pärn.
Ehkki mind ei kutsutud RB vastasele meelevaldusele kõnelema, mõtlesin ma Tallinna poole sõites välja umbes minutipikkuse kõne, mida hiljem kodus kirja pannes täiendasin. Ehk toimisid minu rahva ees väljaütlemata jäänud mõtted kuidagi ometi kaasa terves selles vaimses protsessis ja õhustikus, justnagu vaikselt omaette lausutud palved jumalateenistuses.
Siin ta on, täiendatud kujul:
Armas Eesti rahvas! Ma ei ütle seda suusoojaks, nagu mõni brüsseli ametnik Eestimaal. Ma ütlen seda südamest. Ma armastan Eestimaad ja eesti rahvast.
Eestimaal on palju andekaid, tarku, julgeid, ausaid, töökaid inimesi. Võimalik, et neid on isegi poliitikute hulgas. Aga midagi juhtub nendega, kui nad satuvad võimuorganitesse. Nad unustavad ära eesti keele, nad ei mõista ega kuula enam tarkade inimeste juttu, nad ei näe ega mõista enam, mis maailmas toimub, nad hakkavad käituma nagu kõva lauba ja paadunud südamega programmeeritud robotid. Kõik, mis eksisteerib väljaspool nende programmi, jääb neile mõistetamatuks. Nende südameid ei liiguta enam oma rahva mured.
Kui palju on Eestimaal veel tervemõistuslikke inimesi? Kui palju on Eestimaal veel JULGEID inimesi? Kas praegu oleks võimalik organiseerida uut inimketti, seekord ümber Eestimaa? Eesti inimese, Eesti looduse, Eesti metsade, Eesti kultuuri kaitseks. (NB! Suured tähed on nimme, et tähistada Eestimaad, Eesti riiki, mitte täiendsõna "eesti".)
Kui palju on neid, kes selles rivis seisaksid, üksteisel kätest kinni hoiaksid ja ütleksid: Eestimaa on meie kätes, meie ei lase Eestimaad ära hävitada! Kui palju on neid, kellele läheb korda see, mis Eesti maaga ja eesti rahvaga tehakse?
MEIE peame peatama selle hullumeelsuse! Meie, kes me veel oskame lugeda, meie, kes me veel oskame vahet teha hulluse ja tarkuse vahel! Meie, kes me veel näeme ja mõistame, mis maailmas toimub! Meie, kes me veel oskame ette näha inimtegevuse loogilisi tagajärgi!
Kui meie ei peata seda hullumeelsust, siis me oleme surnud! Kui meie ei peata seda hullumeelsust, siis me oleme tapnud oma lastelaste tuleviku. Kui meie ei peata seda hullumeelsust, siis me oleme samasugused kõva lauba ja paadunud südamega programmeeritud robotid nagu kõik need, kes tahavad Eestimaa tohutu kalli mõttetusega pooleks jagada!
Maailm ei koosne ainult nähtavatest asjadest ja olenditest. Maailmas toimivad nähtamatud jõud. Igaüks lõikab seda, mida ta on külvanud, kõik, mida inimene teeb, tuleb talle endale kätte tagasi, mitmekordselt. Iga reetur saab oma karistuse, iga kurjategija saab oma karistuse.
Ärge lootke, teie, kes te oma rahva tuleviku hävitamise hinnaga tahate rikkaks saada, teie, kes te müüte meie isamaad, selleks, et ise lahedalt elada, – ärge lootke, et te saate seda rikkust ja lahedat elu nautida! See sööb teid ära!
Joonlaua järgi tõmmatud RB on meeletu haav keset Eestimaad. Verine, valutav, igavesti mädanema jääv haav! Täpselt, nagu see plakat kujutab. See ei kasva kinni, see ei parane iialgi ära. Ja niisuguse haava tahavad meie püha isamaa rinda lõigata meie oma vennad ja õed? Sest mitte keegi mitte kuskilt mujalt ei sunni neid selleks! Kogu ülejäänud Eestimaa pind läheb selle haava täitmiseks, kaevatakse üles ja topitakse selle supermonstrumi alla! Turbarabad täidetakse meie oma liha ja luudega!
Ärgake üles! Tehke silmad lahti! Veel on aega! Peatame ometi need hullunud hobused, kes meie vankrit kuristiku poole kihutavad!
Jaan Tõnisson ütles kunagi taoliste seltsimeeste kohta: tahaks nende peadesse augu puurida, et sinna natuke valgust sisse paistaks!
Ütleme koos: Meie ei lase Eestimaad ära hävitada! Peatage hullumeelsus nimega Rail Baltic!