Kui suurem osa rahvast ja riigi juhtkonnast ei saa aru, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on elulise tähtsusega perekonna- ja elukultuuri taassünd ning loomuliku abieluinstitutsiooni hoidmine, siis Taagepera kuulus kujund kujutab endast juba vältimatut sammu ajaloo annaalidesse, mida targemad ja elujõulisemad rahvad võivad tulevikus hoiatava näitena sirvida, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi. 

"Olemegi vetsupotis," sedastab Postimees tänases juhtkirjas, viidates Rein Taagepera 2005. aastal avaldatud artiklis esinevale keelekujundile ning viimastele uudistele, mille kohaselt sündis möödunud aastal vaid 10 721 last – see on kõige madalam sündinud laste arv alates 1919. aastast, mil vastavat statistikat Eesti sündimuse kohta on korjatud. Seejuures tuleb mainida, et selle kurjakuulutava negatiivse rekordi oleme purustanud juba teist aastat järjest. 

Statistikaameti juhtivanalüütiku Terje Trasbergi hinnangul on madala sündimuse taga eelkõige asjaolu, et tänased sünnitajad on valdavalt pärit väikesearvulistest 1990ndate põlvkondadest ehk Trasberg viitab siin sellele, mida Taagepera omal ajal "demograafilise vetsupoti" all silmas pidas. Analüütiku arvates on aga sündide langus siiski märgatavalt sügavam, kui aktiivsest sünnituseast lahkuvate naiste arv seda selgitaks.

Üle 3000 lapse aastas

Sümptomaatiline on aga tõik, et samal ajal vaadatakse nende mustade näitajate juures juba harjumuspäraseks saanud tuimusega kõrvale tõsiasjast, et aastas tapetakse meie enda riigi rahalisel toel emaüsas üle 3000 lapse abordi teel, näiteks 2022. aastal 3466 last. Seda fakti ei maini ei Taagepera, Trasberg ega Postimehe juhtkiri. 

Eesti avalik rahvastikukriisi-teemaline arutelu kujutabki endast juba pikemat aega tragikoomilist pilti, kus madala sündimuse põhjuseks olevatest ilmselgetest kultuurilistest ja vaimsetest teguritest lihtsalt vaikitakse. Selle asemel, et neid arutelu keskmesse tuua, tehakse nägu, nagu neid polekski olemas ning asemele pakutakse kolmanda-neljandajärgulisi tehnilisi meetmeid, mis justkui imeväel peaksid lahendama sügava vaimse kriisi, kuhu meie rahvas on langenud. See kõik kajastub eelkõige rahva elujõus ja selle tagajärjel sündimusnäitajates. 

Postimees nimetabki rahvastikukriisi lahendusena näiteks seda, et "peredel oleks turvatunne ning üleüldine ühiskonna toetus. Lastega pered peavad olema avalikus ruumis teretulnud." Lisaks tuleks lehe  hinnangul tunnistada, et meil on demograafiline kriis ning meil "pole tarvis naeruvääristada inimesi, kes uurivad põhjuseid ja otsivad lahendusi."

Jah, kahtlemata on need iseenesest mõistlikud ettepanekud, millele ma kirjutan iga kell alla, ent võrreldes tõigaga, et Eestis tapetakse igal aastal emaüsas Eesti riigi abil üle 3000 lapse ning truu abielu ideaal on varemetes, ei puuduta need probleemi tuuma ning mõjuvad vaid tehnilist laadi pinnavirvendusena.   

Eesti lähiajaloo kõige perekonnavaenulikum valitsus

Vaadates valitsuse tegutsemist, on asi aga veelgi hullem. Kaja Kallase juhitud koalitsioon mitte üksnes ei keeldu rahvastikukriisi aluseks olevaid süvakultuurilisi ja vaimseid tegureid tunnistamast, vaid aitab lähiajaloo kõige tõsisemas kobarkriisis abielu- ja perekonnaideaali nii vaimse tasandi kui ka praktilise poole lammutamisele jõuliselt kaasa. 

Selle asemel, et edendada perekonna ja rahva edasikestmise aluseks oleva mehe ja naise truu abielu ideaali, on valitsus "homoabielu" paaniliselt ja kiirkorras läbi surudes seda hoopiski rüvetanud ja perverteerinud. Selle asemel, et pakkuda lasterikastele perekondadele, kust tulevad pooled Eesti lapsed, mingitki riigipoolset majanduslikku garantiid, on lastetoetusi asutud jõuliselt kärpima, tõstes samal ajal perekondade heaolu hävitavat maksukoormust, kaasa arvatud automaksu kehtestamise läbi, mis lööb valusalt eelkõige lasterikkaid perekondi. 

Kui siia lisada asjaolu, et Eesti on pikka aega juhtinud Euroopa inflatsiooniedetabelit ning pankade intressimäärade tõus haukab perekondade rahakotist üha suurema osa, on perekondade olukord Kallase järjestikuste valitsuste all pehmelt öeldes nutune. 

Aastas üle 3000 lapse tapmise probleemi tõstatamisest ei hakka me Kallase valevalitsuse juures rääkimagi. See on siin ühiskonnas tabu, mida isegi paljud konservatiivid pelgavad puutumast. 

Kirsiks tordile võib asetada valitsuse liikmete innuka kaasajooksmise liberalistlike karistussalklastega Raul Eametsa "skandaali" päevil, eesmärgiga häbimärgistada rahvastikukriisi isiklikke – ehk väga olulisi ja keskseid – tahke uurivat teadlast.  

Ilma pikema jututa võib öelda, et Kallase valevalitsuse näol on tegu Eesti lähiajaloo konkurentsitult kõige perekonnavaenulikuma valitsusega, mis selle asemel, et rahvastikukriisi mingilgi määral leevendada, on demokraatliku riigikorralduse viigilehti säilitada üritades teinud kõik endast oleneva, et seda süvendada. 

Demograafilisest vetsupotist ajalookroonikatesse?

Rahvastikukriisi ületamiseks oleks vaja aga pilk pöörata valdkondade poole, mis pole teaduslikult ja tehniliselt mõõdetavad, kuid mis tsivilisatsiooni ajalugu tundvatele tervemõistuslikele inimestele on siiski iseenesest mõistetavad. 

Perekonda ja selle aluseks olevat loomulikku abielu tuleb riiklikult ja põhiseaduse vaimus hakata väärtustama rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Eelkõige eeldab selle ideaali teostumine rahva enda sügavat pöördumist, kuid riik võib sellele kaasa aidata minimaalselt sellega, et ta ei tegele väliste revolutsiooniliste ideoloogiate mõjul perekonna- ja abielu ideaali omapoolse lammutamise, vaid kaitsmisega. 

Iga inimese elu, ka sündimata elu, tuleb põhiseadust järgides võtta kaitse alla: "Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta." 

Kõikjal tuleb soosida perekondlikku eluviisi ja elukestvat loomulikku abielu, mis on laste sündimiseks ja kasvamiseks parim keskkond. Abielu rüvetav seadus tuleb ümber pöörata ja taastada loomulik abieluideaal. Lasterikkaid perekondi tuleb riigi poolt premeerida maksusoodustustega. Lastega kodus oleva ning neid kasvatava ema rolli tuleb igal sammul väärtustada kõrgemalt kui ükskõik millise riigiametniku, presidendi või peaministri oma – ema on elukultuuri häll.   

Need on vaid mõned elementaarsetest meetmetest, mis tabaksid rahvastikukriisi sügavamaid tahke, kuid mida ilma inimeste isikliku meeleparanduseta pole lootust ellu viia. 

Ent meil ei jää muud üle kui üritada.      

Kui suurem osa rahvast ja riigi juhtkonnast ei saa aru, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on elulise tähtsusega perekonna- ja elukultuuri taassünd ning loomuliku abieluinstitutsiooni hoidmine, siis kujutab Rein Taagepera kuulus kujund endast juba vältimatut sammu ajaloo annaalidesse, mida targemad ja elujõulisemad rahvad võivad tulevikus hoiatava näitena sirvida.