Tallinna halduskohtu hiljutine otsus, mis tunnistas valitsuse koroonameetmed põhiseaduse vastasteks, on ühemõtteliselt murranguline. See põrmustab Kaja Kallase ja vabariigi valitsuse koroonapoliitika kuni vundamendini ja naelutab Stenbocki maja uksele teesi, millest ei tohiks ausa ühiskondliku debati tingimustes mitte keegi mööda vaadata, tõdeb Markus Järvi.
Ütlen kohe alguses ära, et küsimus on retooriline. Me oleme korduvalt näinud, et need ametnikud, poliitikud ja väljaanded, kes juhtuvad olema progressiivse konsensuse poolel, ei pea, või pole senini pidanud Eestis mitte ühegi oma sigaduse eest vastutama.
Meeleavaldustel võib haarata mikrofone ja koosolekut häirida – tegu on koosolekul osalemisega. Võib välja mõelda EKRE-särgis bockimehed ja valetada politseile vahetult enne valimisi, et nad ründasid inglise keelt kõnelevat mõisaprouat Stroomi rannas – prokuratuur lõpetab menetluse, kuna puudub avalik huvi. Võib tellida sõbrantsi firmalt riigi rahaga kaheksa miljoni eest koroonateste – see on väiksemat sorti väärtegu, umbes nagu 90 km/h alal üheksakümne viiega sõitmine. Võib levitada avalikult laimu, et SAPTK on Kremli palgal – see on kvaliteetajakirjandus.
Aga mitte ainult. Valitsus võib rikkuda ka ligi 40 protsendi kodanike põhiseaduses garanteeritud põhiõigusi ja kogu nomenklatuur teeb näo, nagu oleks halvimal juhul tegu väikese poliitilise valearvestusega, isegi mitte listeeria-skandaaliga võrdse riigieluliselt olulise sündmusega. Kaugeltki mitte.
Tallinna halduskohtu hiljutine otsus, mis tunnistas valitsuse koroonameetmed põhiseaduse vastasteks, on ühemõtteliselt murranguline. See põrmustab Kaja Kallase ja vabariigi valitsuse koroonapoliitika kuni vundamendini ja naelutab Stenbocki maja uksele teesi, millest ei tohiks ausa ühiskondliku debati tingimustes mitte keegi mööda vaadata. Mitte keegi – ei koroonaapartheidi kohati fanaatiliselt toetanud meedia, ei riigikohtud, riigikontrollid, õiguskantslerid, advokatuuri liikmed, kohtunikud, prokuratuurid, rääkimata aga riigikogust ja valitsuse liikmetest, eesotsas Kaja Kallasega.
"Pidades ühiskonnast eraldamist vaid mugavusteenuste kaotamiseks, on ilmne, et ka kohtumenetluses pole vastustaja mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas," seisab kirjas kohtuotsuse ühe järeldusena.
Tsiteerime veel, sest ausat teksti on lausa lust lugeda.
"Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et isegi kui vaidlustatud piirangud oleksid sellisel kujul kehtestatud seadusjõulise õigusaktiga, ei ole need ka sisuliselt õiguspärased. Piirangute kehtestamise põhjendused ei ole piisavad ning kaalutlused, millest lähtuti ei ole üheselt jälgitavad. Seatud eesmärk – vaktsineerida rohkem inimesi – ei ole legitiimne."
Kas kellelgi jäi midagi arusaamatuks? Kohtuvõim on tunnistanud, et koroonapiirangud olid ebaseaduslikud ja põhiseadusvastased ja et nende eesmärgiks oli de facto sundvaktsineerimise käigus sundida võimalikult palju inimesi, nende põhiõigusi rikkudes, end vaktsineerima.
Kohtuotsuse teeb eriliselt nauditavaks tõik, et valitsuse apartheidipoliitika kriitikud, nende seas esirinnas ka Objektiiv ja SAPTK on täpselt sedasama juttu rääkinud peaaegu sõna-sõnalt, nagu rikkis grammafon, ent sellest hoolimata on riigivõimu miljoneid nautiv peavoolumeedia rünnanud kodanikevabadusi kaitsvaid ja nende eest avalikult tänavatel meelt avaldavaid inimesi alatute ja häbimärgistavate siltidega, võtmata kordagi kuulda nende tõelist muret, arvestamata kordagi nende tegelikke argumente.
"Arstideründajate", "putinistide" ja "teadusevastaste uhhuudega" pole mõtet diskuteerida, sest nad on meie ajastu heidikud, kelle zeitgeist on kuulutanud ajaloo prügikasti kuuluvaks, kelle üle võib avalikult ilkuda ja nende eesmärkide ja argumentide kohta otsest valet levitada. Neid võib tühistada, sest nad on seda väärt. Meie aga teame, mis loomad on tõde, kodanikuvabadused, põhiseaduse vaim ja demokraatia, sest meie käes on võim ja masside ühismeel. Umbes selliselt võiks skemaatiliselt kokku võtta keskmise apartheidirežiimi õigustaja vaimse omailma.
Me ei näe avalikku arutelu, me ei kohta ausat diskussiooni, ainus asi, mis kõrva karjub, on kõrvulukustav vaikus – üritus teha nägu, nagu oleks valitsuse peaaegu aasta kestnud pretsedenditu põhiseadusvastane kodanike põhiõiguste mahasurumine teisejärguline sündmus, millele pole mõtet praegu enam pikemalt peatuda.
Selle asemel, et mõtestada lahti kohtuotsuses toodud fundamentaalset järeldust, mille kohaselt pole valitsus "mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas", näeme, kuidas koroonaapartheidi läbi viinud Tanel Kiik saab riigilt vallandamise järgse preemiana 37 000 eurot hingehaavade tohterdamiseks.
Kui Eestis on liikvel mõni laastav pandeemia, siis on see riigivõimu vastutamatuse pandeemia, mis söövitab kodanike usku oma riiki.
Halduskohtu otsus on aga väike kivi, millel on potentsiaal lahti kangutada palju suuremaid lahmakaid ning ideaalis põhjustada laviin, mille tulemusel võiks Eesti poliitilisse kultuuri sugeneda vastutuse kandmise alged. Kui kohtuotsusega samale sirgele joonduksid ka riigikohtu positsioonid ja õiguskantsleri avaldused ning kui võimalik konservatiivne valitsus võtaks nendest lähtudes eesmärgiks menetleda ametnike, ministrite ja teadusnõukoja liikmete tegutsemist koroonakriisi ajal (mis peaks tooma endaga kaasa reaalseid vallandamisi, karistusi ja trahve), võiks see kodanike põhiseaduslikke õigusi mahasuruvate minitürannide suunal avaldada tervistavat ja distsiplineerivat mõju.
Praegu aga viitab kõik sellele, et läheb nii, nagu alati. Elevant toas pühitakse vaiba alla ja elu armsa laulurahva täielises vabariigis kulgeb sissetallatud radu mööda igaviku suunas.