Kallase valitsuse ainus lahendus energiakriisile ja selle poolt esile kutsutud majanduskatastroofile on kahanemine, vaesus, langus ja nälg. Kallas pakub katastroofi lahenduseks katastroofi ennast, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Vanameister John Cleese käis hiljuti Eestis enne oma surma nalja viskamas. Isegi kui Cleese peaks varsti oma kolleegide Chapmani ja Jonesi radadele siirduma, pole Eestis muret, sest Cleese'i absurdihuumori parimate traditsioonide jätkajaks on saamas meie enda rahva seast sirgunud teenekas koomik – üksnes selle vahega, et nälja- ja külma kätte surijateks on seekord publik ja erinevalt Cleese'ist omab see komödiant reaalselt ka poliitilist otsustusvõimu.
Rooma senaatori ja retooriku Biggudus Digguse kodumaiseks mantlipärijaks on saamas Kaja Kallas, kes eilses riigikogu infotunnis avas uue peatüki Eesti energiakriisi arutelus, kui ta väitis, et teatud juhul oleks mõistlik energiamahukate ettevõtete tegevus ajutiselt peatada. "[T]eatud juhtudel võib-olla on isegi mõistlikum, et need suured energiamahukad ettevõtted mõneks ajaks panevad ennast kinni selleks, et kõik teised saaksid odavamat elektrit," rääkis Kallas. Lisaks sellele jagas Kallas ehtsas montypythonlikus vaimus säästunippe: külmkapp välja ja õlled lumehange. Süüdi on Putin.
Kõige odavam elekter on teatavasti säästetud elekter. Kas selleks, et säästa energiat, tuleks ka elutegevus vähemalt ajutiselt peatada?
See kõik oleks väga naljakas, kui tegu oleks sketšisaatega. Aga kuna tegevus toimub Eesti Vabariigi seadusandlikus kojas ning peaesinejaks on vabariigi peaminister, kelle ülesandeks on lahendada taasiseseisvumise aja kõige tõsisem energia- ja majanduskriis, on asi naljast kaugel.
Olgu valitsuse energiapoliitika motivatsiooniks Maailma Majandusfoorumist antud juhised viia siinses laboratooriumiriigis läbi Great Reset, mille tulemusel sina ja mina ei oma varsti enam mitte midagi, õnnest rääkimata, varjatud poliitilised ja majanduslikud sidemed elektrituru peamiste kasusaajatega või lihtsalt inimlik küünilisus ühendatuna rumalusega, on selle tulemus ilmne. Me paneme pigem oma tööstuse kinni, hävitame kodumaise toidutoodangu, korraldame enneolematu pankrotimaratoni ning sellega kaasneva massiivse töötuse, laseme pigem Eesti rahval surra külma ja nälga, ent elektrituru reegleid me ei puutu, CO2-kvoodisüsteemi ei modifitseeri ning endamaist elektrienergiat oma inimestele ja ettevõtetele börsimanipulatsioonidest puutumatu hinnaga ei müü.
Täna võeti riigikogus vastu elektri universaalteenuse reform, mis kujutab endast aga sügavalt lonkavat lahendust, jättes kvoodisüsteemi puutumata ning pakkudes korteriühistutele ja eraklientidele u 200 eurost MW/h hinda, mis on võrreldes põlevkivienergia tootmishindadega väga kallis. Ettevõtted võivad aga isegi sellest oma käed ja suu puhtaks pühkida. Soovitan vaadata või lugeda EKRE esimehe Martin Helme selleteemalist esinemist riigikogus.
Teatud juhul oleks mõistlik energiamahukate ettevõtete tegevus ajutiselt peatada.
Mina tahaksin selle peale vaadata silma kõikidele Eesti ettevõtjatele, väikestele ja suurtele, ning küsida: kas teil nüüd on lõpuks selge, mis teid Kallase valitsuse poliitika rakendamisega ees ootab, või olete ikka veel valmis pea liiva alla peitma ning tunnistama kõrgestilugenud akadeemiku Jüri Mõisa õpetatud seisukohti, mille kohaselt käib Eestis ainult jube oigamine ning mingit energiakriisi pole? Olete ehk valmis oma ettevõtte mitmekordsetest elektri- ja gaasiarvetest tingitud eelarveaugu kinni mätsima basseinikütte väljakeeramise tõhusal meetodil, nagu soovitas hr Mõis?
Kui tahate tõelisi muutusi, siis on aeg hakata häält tegema, sest pankrotistunud kerjustena on liiga hilja karjuda. On vaja hakata toetama ja valima erakonda, millel ainsana kõikidest parteidest näib olevat ka reaalne ja toimiv plaan, mille abil elektrihinnad alla tuua. Selleks jõuks on EKRE.
Nüüd peaks olema kõikidele selge, et Kallase ja tema juhitud valitsuse ainus lahendus energiakriisile ja selle poolt esile kutsutud majanduskatastroofile on kahanemine, vaesus, majanduslangus ja nälg.
Veelgi lühemalt, Kallas pakub absurdihuumori parimas vaimus katastroofi lahenduseks katastroofi ennast.
Ent kui sketš kantakse üks-üheselt üle reaalsesse maailma ning selle tulemusel hakkavad kannatama perekonnad, ettevõtted ja kogu maa majandus, pole enam tegu nalja, vaid rahva ja riigi vastase kuriteoga, mida tulevikus peaks menetlema tribunal.