Perekond kui ühiskonna Jumalast seatud alus

Alloleva ettekandega esines isa Ivo Õunpuu festivali TriaLogos teadussessioonil 2011. aastal Tallinnas. Siinkohal avaldatu kujutab endast algse ettekande täiendatud ja viidetega varustatud versiooni.

Sissejuhatus

Perekond on Kiriku kõrval üks kahest ühiskondlikust institutsioonist, mille Jumal on asutanud vahetult ja otseselt. Enamuse ajaloost on suur osa inimkonnast, vähemalt iidsetel aegadel, elanud ilma riigita, ainult perekonna ja perekonnast laieneva sugukonna sidemetes ja on kõiges olulises hästi toime tulnud. Ning võib kindel olla, et kui kõikvõimsa riigi toel ühiskonda neobarbaarseks massiks ümbertöötlev permanentne revolutsioon on tulevikus ühiskonna lõplikku kaosesse juhtinud ja hävitanud riigid ja tsivilisatsiooni, saab kaosest allesjääva inimmassi ainsaks loomulikuks pelgupaigaks ja taasülesehitustöö esmaseks koldeks jälle perekond. Ilma perekonnata pole ühiskonnal edasikestmist ega inimväärset elu, rahval rahvana püsimist ega riigil pikka eksistentsi.

Käesolevas ettekandes keskendun kolmele teemaderingile:

1. Milline on Jumala loomis- ja päästmisplaani kohaselt perekonna olemus, eesmärk ja tähtsus üksikinimese ja ühiskonna jaoks. Seda käsitlen Katoliku Kiriku õpetuse alusel;

2. Milline on perekonna seisukord, millised on teda ähvardavad ohud kaasaja revolutsioonilistest protsessidest haaratud maailmas, nende ohtude esmaallikad ja –põhjused ning nende ohustavate protsesside kavatsetavad lõppeesmärgid perekonna ja seeläbi üksikinimeste ja terve ühiskonna suhtes. Seda käsitlen üleloomulikust usust valgustatud ratsionaalse analüüsi alusel: esiteks, esitades usaldusväärsetes allikates dokumenteeritud revolutsioonilise agenda põhieesmärgid, ja teiseks, toetudes Kiriku Õpetusameti käsitlustele inimsoo ja Kristuse Kiriku nähtavate ja nähtamatute vaenlaste iseloomust, eesmärkidest ja taktikast;

3. Mida tuleb ja mida annab perekonna ja sellega lahutamatult seotud inimväärikuse ja vabaduste kaitseks kaasaja olukorras Eestis teha ja mida on oodata tulevikus, nii siis, kui me seda teeme, kui ka siis kui me seda ei tee. Loomulikult peavad needki vastused sellele küsimusele arvestama eelkõige inimühiskonna ajaloo peategelasega – Jumalaga.

Perekonna institutsioon Jumala loomis- ja õndsusnõu kohaselt

I.1. Mees ja naine ning perekonna institutsioon loomisloos (1. Mo 2 ja 3)

Pühakirja kaks esimest peatükki 1. Moosese raamatust, nimetatud ka loomislooks (Genesis), kajastavad kogu maailma loomise lõppaktina ka inimese loomist. Selle loomisloo lugemisel on vaja tähele panna, et inimese loomisakt toimus kindla korra, eesmärkide ja institutsioonide (sisseseadmiste) raamides. Mida aga kristlikku õpetust pealiskaudselt tundvad inimesed ei tea, on see, et loomine pole kaugeltki lõppenud. Lõppenud on vaid Jumala otsene ja vahetu loomisprotsess ei millestki, creatio ex nihilo (ainsaks erandiks sellest on inimhinge vahetu loomine Jumala poolt ex nihilo inimese eostamise hetkel). Seevastu jätkub loomisprotsess Jumalast kui esmapõhjusest sõltuvate teiseste loodud põhjuste vahendusel ning see loomisprotsess teostub praktiliselt sama korra ja seaduspärasuste raamides kui loomisloos kirjeldatu. Et mõista oma inimloomust ja oma osa ühiskondlikus elus, on hädavajalik analüüsida neid Jumala Ilmutuse lõike, mis käsitlevad inimese loomist ja mõtiskleda nende üle, sest neis väljenduvad inimese ja tema ühiskondliku olemuse muutumatud konstitutiivsed alused. Piirdun siin ainult nende kirjakohtadega, mis sisaldavad olulisi tõdemusi minu ettekande teema perekonna suhtes.

 

1 Mo 1:26-28:

26Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks,

et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!"

27Ja Jumal lõi inimese oma näo (ld imaginem) järgi,

Jumala sarnaseks (ld similitudinem) lõi ta tema,

ta lõi tema meheks ja naiseks.

28Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile:

"Olge viljakad ja teid saagu palju,

täitke maa ja alistage see enestele…"

1 Ms 2:7.18.20.21-25:

7Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast,

ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

18Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla;

ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

20… aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.

21Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama;

siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.

22Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks

ja tõi tema Aadama juurde.

23Ja Aadam ütles: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast.

Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!"

24Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema

ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

25Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud.

1 Ms 3:16-17

(Jumala sõnad mehele ja naisele peale pattulangemist ja esialgse õigluse seisundi kaotamist):

6Naisele ta ütles:

"Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled:

sa pead valuga lapsi ilmale tooma!

Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle."

17Aga Aadamale ta ütles:

"Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa,

siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!

Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!“

1.1.1. Inimese Jumala-näolisus

Esimene asi, mis esimese inimese loomise kirjelduste puhul tähele tuleb panna, on selle pidulik iseloom. Seda rõhutab eelkõige inimese loomise kavatsuse ettekuulutus Jumala enese poolt, kusjuures see on üks vähestest kohtadest Vanast Testamendis, kus Jumal räägib endast mitmuses ilmselge viitena oma kolmainsale olemusele: Tehkem inimesed. Rääkimine kolme jumaliku isiku ühtsuses on selle sündmuse puhul igati kohane, sest Jumal otsustas inimese luua oma näo järgi ja oma sarnaseks: tehkem inimesed oma näo järgi ja meie sarnaseks (1 Ms 1:26). Ühe loodu loomine oma näo järgi ja enda sarnaseks on iseenesest tähtis tegu, kuid selle teo tähtsust rõhutab veelgi asjaolu, et inimese loomise otsustas Jumal ette võtta loomistöö lõpetuseks, nii-öelda selle krooniks, sest 1 Ms 2:1-2 ütleb, et peale inimese loomist said taevad ja maa valmis ja Jumal puhkas järgneval seitsmendal päeval kõigist oma töödest.

Mida aga tähendab inimese loomine Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks?

Jumal on isikuline vaimne olend, mõistuse ja vaba tahtega, iseendas moraalsetel kaalutlustel vabalt valitud otsuste ja otsustatud tegude subjekt. Seda on ka inimene. Kiriku õpetuse kohaselt tähendab inimese loomine Jumala näo järgi (ad imaginem Dei) tema loomist mõistusliku ja vaba tahtega vaimse ja moraalse olendina ja see Jumala-näolisus peitub muidugi inimese hinges, mitte ihus. See tähendab, et inimese Jumala-näolisus on Jumala vaimse loomuse kujutis inimhinges. Kuid inimene pole mitte ainult jumaliku vaimse loomuse kujutis, vaid ka Pühima Kolmainsuse, lahutamatus ühtsuses elava kolme jumaliku isiku kujutis. Teoloogia selgitab seda tõsiasja alusel, et iga üksikinimese hinges peituvad vaimsed võimed on küll nende toimimisel erinevad, kuid samas on nad ühesainsas jagamatus hinges eksisteerivatena ühtsed. Püha Augustinus leiab Pühima Kolmainsuse kujutise inimhinges mõistuse, enesetunnetuse (eneseteadvuse) ja armastuse ühtsuses, [1]  püha Thomas Aquinost kirjeldab seda mõistuse, seesmise sõna ja armastuse ühtsusena. [2]

Seevastu inimese loomine Jumala sarnaseks (ad similitudinem Dei – 1 Ms 1:26) tähendab tema loomist Jumala pühaduses, õigluses ja armastuses ning teistes moraalsetes kvaliteetides osaleva olendina. Sealjuures tuleb silmas pidada, et inimese mõistuslik-tahteline vaimne loomus pärineb Jumalast ja seletub Jumala kaudu, mitte vastupidi, sest inimene on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks, mitte aga vastupidiselt, ehkki küll alati on inimestele kerge olnud kiusatus seletada ja luua endale jumalakujutlust inimese näo järgi ja tema sarnaseks.

Mitte juhuslikult ei järgne sõnadele Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala sarnaseks lõi ta tema, kohe sõnad: ta lõi tema meheks ja naiseks. See sisendab, et inimese Jumala-näolisus ja sarnasus ei piirdu ega ammendu iga inimindiviidi vaimse loomusega, vaid see teostub ja avaldub ka inimese ühiskondlikus loomuses, eelkõige asjaolus, et inimene on loodud kas meheks või naiseks, ning et mees ja naine on loodud kooseluks abielulise armastuse ühenduses, millest peavad sündima lapsed. Nii avaldub Kolmainujumala kujutis ka perekonnas – nimelt kolme erineva isiku armastuse ühtsuses, millest teine isik pärineb esimesest (Eeva Aadamast) ja nende omavahelisest armastusest sünnib kolmas isik (laps), ning kõik need kolm inimisikut jagavad ühtset inimloomust ja on üks perekond nii nagu Jumala kolm isikut jagavad ühte loomust ja on üks Jumal.

1.1.2. Abielu ja perekonna jumalik sisseseadmine. Abielu eesmärk ja olemus.

Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on“. Jumal võttis ühe Aadama küljeluudest ja ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.

Paavstliku Piiblikomisjoni otsus 30. juunist 1909 käsib seda lõiku mõista sõna-sõnaliselt ja ajaloolis-realistlikult. Seetõttu Jumalast vankumatult seatud asjalood ON nii, et inimsugu pärineb mehest, mitte naisest või kesksoolisest või kahesoolisest inimolendist ja et inimese prototüüp on mees – seda nii Aadama, esimese loomuliku inimesena, kui ka Jeesuse Kristuse, seda prototüüpi täiustava ja ülendava typosena, üleloomuliku inimesena, kes on inimese Alfa ja Oomega, algpõhjus ja ideaalne lõppeesmärk. See teoloogiline fakt pole sugugi vastuolus sellega, et inimloomuse ja sellele kuuluva väärikuse ja tegusa austuse (ma ei kasutaks põhimõtteliselt mõistet „inimõigused“) poolest on mees ja naine võrdsed, mida Jumal on selgelt võtnud nõuks rõhutada asjaoluga, et nende seas, kes on ainult inimesed, on Ta suurimate andidega varustanud ja kõrgeimaks üle kõigi teiste inimeste tõstnud naise, neitsiliku Jumalaema Maarja. See on kaasajale eriomast enesekindlat vaimupimedust ilmestav võimetus aru saada, et erinevad rollid ja nende rollide täitmist juhtivad õigused ja kohustused ei pea sugugi tingima erinevate rollisubjektide ebavõrdsust. Mehe ja naise olemuslikku võrdsust inimsuses kinnitab ka Aadam ise, kes peale seda, kui Jumal oli lasknud tal asjatult loomade seast endale võrdväärset kaaslast otsida ja ta ei suutnud seda leida, tundis selle kohe ära temast kujundatud naises ja tunnistas: Vaat see on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Kuid jällegi, peale naise olemusliku võrdsuse tunnistamist ütles Aadam kooskõlas Jumalast seatud tõsiasjaga: Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud! Niisiis, naine on mehest pärit, kuulub ühiskondliku elu vundamendi moodustavas perekonnaelus põhimõtteliselt mehe juurde ja tema rolliks perekonnas on abistada meest ühise elu toimimiseks ja edasikestmiseks kõige põhilisemas ja hädavajalikumas. Seda hierarhilist rollijaotust põhjendab ka apostel Paulus, kinnitades, et mees on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga mehe aupaiste, sest mees ei ole võetud naisest, vaid naine mehest (1 Kor 11:7-8).

Järgnevas lauses – Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! – väljendab Jumal esiteks kaudselt mehe ja naise abielu esmast eesmärki inimsugu jätkava institutsioonina (jätab mees maha oma isa ja ema, kellest ta kord sündis), ning teiseks, abielu lahutamatut ühtsust: mees, saades ise täiskasvanuks, hoiab oma naise poole ja nad saavad abielus ühtseks, nii et nad on üks liha, nad loovad oma perekonna ja toovad ilmale oma lapsed, need omakorda jne. Loonud inimese meheks ja naiseks, Jumal õnnistas neid, ja ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele“. Siin me näeme, et Jumal õnnistas meest ja naist astuma viljakasse koosellu, perekonda loovasse abiellu, millest sündigu lapsed ning Ta tahtis, et neid saagu palju. Näeme, et Jumala loomisnõu kohaselt on abielu esmane eesmärk laste ilmaletoomine ja kasvatamine.

1.1.3. Abielu seisund pattulangemise järel. Pärispatu edasikandumine sugulise paljunemise teel.

Nüüd aga ei iseloomusta kaasaja inimese ja perekonna aktuaalset seisundit enam mitte see harmoonia, õiglus, pühadus ja täiuslikkus, nagu oli mehe ja naise vahel esialgselt Paradiisis. Inimsoo praegune seisund on Aadama ja Eeva toimepandud ürgpatust aegade lõpuni edasikantava pärispatu raskete tagajärgede all kannatav seisund.

Kas pattulangemine tõi Jumala poolt mehele ja naisele, abielule ja perekonnale loomisel seatud põhimõtetes ka mingeid olemuslikke muutusi? Ei mingeid peale selle, et Jumalast mehele ja naisele, abielule ja perekonnale seatud kord on muutunud inimeses toimiva patu ja inimkonna nähtamatu vaimse vaenlase järjepideva tegutsemise tulemusena väga haavatavaks ja korruptsioonile alluvaks – kuid see seisund on ka üleloomuliku armu jõul alati ravitav ja täiuslikkuse seisundi suunas taastatav. See aga nõuab kannatlikku tööd ja võitlust, kannatuse ja vaeva talumist. Seda kuulutavadki Jumala sõnad Aadamale ja Eevale peale pattulangemist. Naisele kuulutatakse valu laste sünnitamisel ja kannatusi nende kasvatamisel, samuti võitlemist abielulistes suhetes ilmneva disharmooniaga (Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle), mistõttu abielu ja perekonnaelu püha kord tundub sageli mitte enam paradiisina, vaid raske ikkena. Mehele kui perekonnapeale aga kuulutab Jumal tagajärjena kuulekuse korra ümberpööramise eest (et ta otsustas kuulda võtta naise sõna kaudu edastatud Saatana kiusatust, mitte aga Jumala käsku) seda, et ka ülejäänud loodu, mis oli loodud teda teenima ja aitama, pole tema enda ja perekonna ülalpidamiseks ettevõetud tööde puhul talle enam kuulekas, vaid nõuab enda alistamiseks ja inimest teenima sundimiseks ränka vaeva ja keeldub sellest vaevast hoolimata sageli vilja kandmast.

Keelu süüa hea ja kurja tundmise puust seadis Jumal Paradiisis tervet Aadama ja Eeva järglaskonda puudutava katsena, mille kuuleka järgimise korral oleks esivanemate algse õigluse ja pühaduse seisund kandunud loomuliku paljunemise teel üle ka nende järglastele. Seepärast kanduvad nüüd ka Aadama ja Eeva patu tagajärjed sugulise paljunemise teel pärilikena üle nende järglastele ja seda patust rikutud loomuse seisundi pärimist iga Aadama ja Eeva järglase poolt nimetatakse pärispatuks. [3]

Pärispatt puudutab ainult inimihu seisundit ning hinge ja ihu vahelisi suhteid, seevastu inimese hinge loob Jumal eostamise hetkel vahetult ja (suhteliselt) täiuslikuna. Ehkki pärispatu füüsilises valdkonnas ilmnevaid tagajärgi – haigusi, füüsilisi kannatusi, surma, vahel ka rumalust, tahtejõuetust ja kirgede mässu tunnetab inimene endas ja teistes vahetult, on peamiseks ja olemuslikuks pattulangemise tagajärjeks pühitseva armu seisundi ehk Jumala armastava, pühitseva ja täiustava kohalolu kaotamine inimhinges. Seda aga inimene vahetult tunnetada ei saa ja see näib seepärast paljudele mitteolulisena. Nüüd sünnib iga inimlaps oma loomuliku päritolu poolest mitte Jumala lapsena, vaid nagu traditsiooniline õpetus nimetab, „Jumala viha lapsena“, elavana ainult füüsilises mõttes, kuid vaimulikult surnuna. Sellest vaimuliku surma seisundist saab inimest vabastada ainult Jumal ise inimloomuse võimalusi absoluutselt ületava sekkumise, temas armu läbi teostatava vaimse uuestisünni läbi. Kuna liha ega veri ei või pärida Jumala riiki (1 Kr 15:50), vaid ainult see kes sünnib veest ja Vaimust (Jh 3:5), seab Kirik iga kristliku lapsevanema moraalseks kohuseks ristida oma lapsed nii kiiresti kui võimalik. [4] Kui ristimine päästab vaimsest surmast ja hukatusest üksikinimese hinge, siis sakramentaalse abielu kaudu antav sakramentaalne arm päästab korruptsioonist ja disharmooniast ühiskondliku elu kõige tähtsama institutsiooni – abielu ja perekonna.

I.2. Abielu ja perekonnaelu korrumpeerumine Lunastuse eel

Pärispatust haavatud inimloomuse nõrkuse tulemusena leidis pattulangenud inimkonnas aset abielu ja perekonna ideaali kiire korrumpeerumine. See väljendus järgmises: a) mehe valitsemine muutus sageli naist ja lapsi alandavaks omavoliks, koduseks türanniaks; b) loomusekohaselt lahutamatu abielu muutus varsti inimliku omavoli tõttu lahutatavaks – kusjuures valdavas enamuses tugevama poole, mehe poolt toodud meelevaldsetel põhjustel; c) siin-seal kujunes välja mitmenaisepidamine; d) sagedaseks muutusid truudusemurdmine ja seksuaalsuhted väljaspool Jumala poolt selleks seatud abielu; e) perekonnapea valitsemine oma laste üle võttis siin-seal piiramatud, omavoliliselt elu ja surma üle otsustavad mõõtmed (abordi ja lapsetapmise kujul).

Vana Testamendi aegsete kommete ja seaduste hindamisel peame silmas pidama, et need olid Lunastuse-eelse inimkonna seadused, millest paljudel polnud Jumala tahtega rohkem pistmist kui Jumala tolerants nende seaduste suhtes, millest Ta teadis, et enamus inimestest polnud tolles olukorras suutelised täiuslikemaid seadusi täitma ning asjaolu, et teokraatlikus ühiskonnas taandati terve seadusandlus, sealhulgas ka puhtinimliku päritoluga defektsed seadused ja kombed, Jumalikule autoriteedile. Niiviisi on seletatav nii mitmenaisepidamise kui ka abielulahutuse pikaaegne valitsemine juudi rahva seas ja Jumala vaikimine sellest loomuseaduse vastasest nähtusest.

I.3. Abielu täiuslikkuse taastamine ja tõstmine sakramendina üleloomulikku korda Jeesuse Kristuse poolt

(Mt 19:3-9)

3 Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid teda kiusates: "Kas tohib oma naist minema ajada mis tahes põhjusel?" 4Tema aga vastas: "Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?" 5ja ütles: "Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. 6Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!" 7Nad ütlesid talle: "Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?" 8Jeesus vastas neile: "Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda. 9Aga mina ütlen teile: Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu [ja kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu].

Kui aeg sai täis, et Jeesus Kristus lunastaks inimkonna patu orjusest ja Saatana võimu alt, sai aeg täis ka patu tagajärjel rikutud esialgse loomiskorra ja seda hoidvate seaduste taaskuulutamiseks ja taastamiseks täies ulatuses, sest üleloomuliku armu läbi andis Jumal inimkonna käsutusse ka piisavad abivahendid selle korra kohaseks elamiseks. See puudutas kõiki mehe ja naise vahelisi suhteid, abielu ja perekonda korrumpeerunud kuritarvituste delegaliseerimist ja juba Aadamale ja Eevale kuulutatud, kuid hiljem unustusehõlma vajunud jumaliku abielu- ja perekonnaseaduse täies hiilguses taastamist.

Jeesus Kristus kuulutas abielu lahutamatuks (Mt 19:6 ja 9). Samadest Issanda sõnadest tuleneb loogiliselt ka see, et mitmenaisepidamine on Jumala loomisplaani vastane. Laialt levinud vanemate omavoli vastu laste suhtes astub Jeesus Kristus oma eeskujuga, laste seisundi ülendamisega (Mt 19:13-15). Kuid paneme tähele, et erinevalt täiskasvanutele kui õiguse subjektidele mõeldud seaduste otsesest formuleerimisest, ei kehtesta Ta lastesse puutuvaid muutusi mitte õiguslikus korras, Ta ei kuuluta välja mingit laste õiguste deklaratsiooni, vaid Ta demonstreerib iseenda teoga suhtumise muutust moraalses korras, näidates laste suhtes üles armastust, hoolitsust, tähelepanu ja austust ning nõudes seda ka oma jüngritelt. Loomulikult mõjus Kristuse eeskuju Tema õpilaste poolt meenutatuna ja läbimõelduna hiljem ka kristlikusse seadusandlusesse abordi, lastetapmise ning laste ebaõiglase kohtlemise keelamise kujul.

Kristuse kuulutatud abielu lahutamatuse põhimõte pole mitte mingi inimestele väliselt pealesunnitud, jäik ja loomuvastane ülejõukäiv ike, vaid see on ühise hüve ja tõelise isikliku hüve garantii, mis kaitseb:

a) abikaasade tõelist truud ja vastutustundlikku armastust;[5]

b) naise kui abielulahutuses enamasti kannatava poole huve; [6]

c) laste kui abielulahutuses alati kannatavate subjektide huve; [7]

d) inimese seksuaalsust kõigi selle moraalse korra vastase väärkasutamisega seotud füüsiliste, psühholoogiliste ja moraalsete negatiivsete tagajärgede eest, võimaldades seksuaaltungi rahuldamist Jumalast seatud korra raames. [8]

Abielu lahutamatuse põhimõte kuulub iseenesest loomuseaduse valdkonda, ehkki selle äratundmine, veelgi enam aga selle aktsepteerimine ja järgimine, on pattulangenud inimkonnale raske. Seetõttu tuli Jeesusel Kristusel expressis verbis (Mt 19:9) kinnitada seda inimkonna teadvuses ähmastunud loomulikku tõde. Kuid seda, et tõelise abielu lahutamatu olemus on loomuseaduse küsimus ja et selle järgimine on võimalik ka üleloomuliku armuta, kinnitab tõsiasi, et abielulahutused on mitmeid kuni mitmekümneid kordi harvemad traditsiooniliste kommete ja eluviisidega mittekristlikes ühiskondades kui kaasaegsetes leigetest nimikristlastest koosnevates Lääne ühiskondades.

Perekonna keskset tähtsust Jumala kavas inimkonnaga rõhutab see, et Jeesus Kristus pühendas oma maisest elust kolmkümmend aastat perekonnaelule Naatsaretis ja ainult kolm aastat avalikule tegevusele apostlitega, oma Kiriku alustaladega. Selle kolmekümne aasta jooksul õnnistas Ta abielu ja perekonnaelu Püha Perekonna kaudu loendamatute armudega ja seadis selle kõikide abielude ja perekondade täiuslikkuse eeskujuks ja allikaks. [9]

Kõige olulisem Kristuse uuendus abielu juures on see, et Jeesus Kristus seadis abielu sakramendiks ehk oma teostamise fakti läbi vahetult ja eksimatult armu vahendavaks rituaalseks märgiks. [10] See eriline arm, mida abielusakrament vahendab, on kõikvõimsa Jumala abi abielulise truuduse, perekonnaelu harmoonia ja laste kasvatamisega seotud katsumuste ja raskuste väärikaks ja edukaks kandmiseks ning seeläbi abikaasade pühitsemiseks ja vaimseks ning moraalseks kasvamiseks. Abieluga seoses peame eriliselt rõhutama usutõde, et Jumal annab pääsemiseks ja oma kohustuste Jumala tahte ja käskudega kooskõlas olevaks täitmiseks alati küllaldast armu. Kui Ta pakub elu jooksul mitmeid kordi pääsemiseks küllaldast armu suurimatele patustele ja kurjategijatele, siis seda kindlamini annab Ta iga raskeimagi konfliktiolukorra edukaks ületamiseks hädavajalikku küllaldast armu igale sakramentaalsesse abiellu astunud mehele ja naisele. Kui eluaegne abielutruuduse hoidmine on võimalik nii paljudele üleloomuliku armu tuge mitteomavatele paganatele, siis abielutruuduse murdmine või abielulahutus on õigustamatu sakramentaalses armus Jumala kõikvõimsat tuge omavatele kristlastele.

I.4. Sakramendi kaudu algse täiuslikkuse seisundisse tagasi tõstetud abielu ja perekonna institutsioon


1.4.1. Abielusakrament – märk Kristuse ja Kiriku lahutamatust ühtsusest

Abielu kui sakramenti ei saa mõista väljaspool Kristuse ja Kiriku lahutamatut liitu: Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks. See saladus (ld Vulgatas: sacramentum) on suur: ma räägin Kristusest ja Kirikust (Ef 5:31-32). Abielusakrament on seega tegus märk Kristuse hävimatust armastusest oma Kiriku kui Mõrsja vastu, kelle hüvele Ta ennast jäägitult pühendas. Kirik õpetab, et sakramentaalses abielus pole mees ja naine mitte ainult üks liha, vaid et nad on üks liha Kristuses.

1.4.2. Kristliku abielulise armastuse olemus ja selle olemuslik erinevus käibivast armastuse käsitlusest

Traditsioonilise õpetuse kohaselt abielust on abielu peamiseks eesmärgiks laste ilmaletoomine ja kasvatamine, ja teiseseks eesmärgiks abikaasade vastastikune ennast pühendav ja ohverdav armastus ja vastastikune täiustamine, mis taotleb abikaasa hüve ja igakülgset arenemist, tema hinge pühitsemist ja päästmist. [11] Sellise armastatu teenimise kaudu täiustub ja saab päästetud ka armastuse jagaja. Perekond on kristliku ligimesearmastuse praktiseerimise kõige esmasem ning kõige nõudlikum koht, sest igapäevane perekonnaelu paljastab varjamatult kõik inimese nõrkused ja pahed ning egoismi ja nõuab armastuse säilitamiseks ja tugevdamiseks lakkamatut enesesalgamist ja eneseületamist. See puudutab nii abikaasade kui ka vanemate ja laste vahelist armastust.

Kui ma kasutan kristliku õpetuse ja kultuuri kontekstis sõna „armastus“, kasutan ma seda kaasaja tsivilisatsioonile tavalises kõnepruugis samakõlalisele mõistele „armastus“ olemuslikult – rõhutan, olemuslikult – vastupidises tähenduses. Sest see kaasaja armastus, mida inglisekeelse väljendi love erinevate vormide all massikultuuri produktide vahendusel üle terve maailma levitatakse, pole oma olemuselt ei midagi muud kui enesearmastus ehk egoism teise inimese kui objekti vahendusel. Mehe ja naise vahelistes suhetes on sedalaadi armastus lihtsalt teise inimese armastamine omaenda seksuaalsete, emotsionaalsete, psühho-loogiliste jm. vajaduste rahuldamise vahendina. Ehkki oma intensiivsuselt sügavam ja kestvuselt pikem, ning haarates märksa mitmekülgsemaid, sealhulgas ka teatud intellektuaalseid ja moraalseid aspekte, on see siiski oma olemuselt samasugune „armastus“ kui see, mille kohta me ütleme, et me armastame häid veine, head toitu, head seltskonda ja pidusid. [12] Seevastu üleloomulikust armust inspireeritud ja juhitud kristlik armastus perekonnas nii abikaasa kui ka laste suhtes on oma olemuselt ja suunitluselt vastupidine – see on armastatule tema tõelise hüve järjekindel soovimine ja tegemine; see on ennastsalgav ja ennastohverdav teise inimese teenimine tema hüve ja eelkõige tema hinge kõrgeima hüve, pühaduse ja igavese päästmise pärast. Tõeline armastus perekonnas saab eksisteerida ainult niipalju, kuipalju selles väheneb enesearmastus, sest armastus seisneb enese pühendamises ja ohverdamises teise inimese heaks.

1.4.3. Perekond kui ühiskondliku kooselu ja ühiskonna baasmudel


Normaalne perekond, mis kaasajal Lääne ühiskonna inimest kurnavates majanduslikes, sotsiaalsetes ja kultuurilis-vaimsetes tingimustes üha haruldasemaks muutub, on kolme-nelja põlvkonda haarav suurperekond. Sellisena on suurperekond terve ühiskonna mudel, mis võib normaalsetes majanduslik-poliitilistes oludes olla iseeneses piisav kõikide oma liikmete loomulike põhivajaduste tagamiseks ning lastele kõikide ühiskondlike suhete ja rollide õppimiseks ja harjutamiseks. [13] Paraku selliseid perekondi Lääne tsivilisatsiooni ringis enam peaaegu pole ning tuleb tunnistada, et nad pole mitte välja surnud, vaid nad on pigem järjekindlalt ja metoodiliselt välja suretatud.

1.4.4. Mehe ja naise erinev roll perekonnas ja ühiskonnas

Nagu mainitud, on mees ja naine inimloomuse poolest võrdsed, on võrdsed ka nende inimväärikust tagavate põhiõiguste poolest, kuid nad pole võrdsed, vaid erinevad neile Jumalast soo alusel seatud ühiskondlike rollide ja kohustuste poolest. Need rollid ei tulene mitte ühiskondlike tavade ja käitumismudelite kujunemisest ajaloo käigus (mis võivad olla muutuvad ja muudetavad), vaid põhinevad Jumala poolt inimese loomisaktis seatud jaotusele meheks ja naiseks koos sugupoolte erineva füsioloogia ja psühholoogiaga. Seetõttu on täiesti loomulik, et mehe ja naise erinevaid rolle ja kohustusi soodustavad ja kaitsevad ühiskonnas ka vastavalt soorollidele diferentseeritud õigused ja seadused. Näiteks sellised seadused, mis maksimaalselt soodustavad ja kaitsevad naiste tegelemist neile loomusekohaselt kuuluvate ema, oma laste kasvatajanna, kodu ja koduse majapidamise hooldajanna rollides. Seda niiviisi, et neil poleks vaja sellega tegeleda oma palgatöö kõrvalt, vaid nii, et nad saaksid tegeleda sellega oma tähtsaima ja põhilise kutsumusena, teisisõnu, kasutades antifeministlikke väljendeid: olles kodused, lapsi kasvatavad emad ja kodu hooldavad koduperenaised. See tähendab muidugi selliste majanduslik-sotsiaalsete tingimuste tagamist, et pereisa töötasu või sissetulek peab võimaldama terve oma perekonna äraelatamist. Mees on jumalikus loomisplaanis seatud ühiskonnas perekonna peaks, kaitsjaks ja toitjaks, kõikide kodust väliste asjade eest hoolitsejaks ja vastutajaks ning perekonna esindajaks ühiskonnas; naine aga on seatud kodu hoidjaks ja laste kasvatajaks. Mõni ajaga kaasasjooksmise entusiast võib väita, et see on anakronistliku perekonna- ja ühiskonnamudeli idealiseerimine. Ei, see on ainus normaalne ja normatiivne, ning pikemas ehk sajandite perspektiivis ka ainus (kasutades moodsat väljendit) „jätkusuutlik“ mudel ning Kirik õpetab, et see ideaal on jätkuvalt aktuaalne ja peab olema eesmärgiks ka tänapäeval:

„Tuleb ületada arusaam, mille kohaselt töö väljaspool kodu on naisele suuremaks auks kui tegelemine koduga. … Ühiskond peab olema organiseeritud sel moel, et abielunaised ja emad poleks praktiliselt sunnitud töötama väljaspool kodu ning et juhul kui naine otsustab pühendada end täielikult perekonnale, saaks see perekond elada ja areneda väärikalt.“ [14]

„Töö tasustamine peab olema küllaldane, et perekonda rajada ja väärikalt ülal pidada, olgu siis kohase palga abil, mida nimetatakse "perepalgaks", või teiste sotsiaalsete meetmete kaudu nagu perehüvitis ja tasu ühe vanema koduse töö eest; see peab olema selline, et emad ei oleks sunnitud töötama väljaspool perekonda, kahjustades pereelu ning eriti laste kasvatamist. Ema kodust tööd tuleb tunnustada ja austada tema väärtuse tõttu perekonna ja terve ühiskonna jaoks.“[15]

Pereema töö kodus ja laste kasvatamisel toimub oma laste ja mehe hüveks, nende isiksuse igakülgse arengu tagamiseks. Kuna see teenib pereliikmetest igakülgselt arenenud isiksuste kasvatamise eesmärki, toimub see ka terve ühiskonna huvides. Seesama eesmärk peaks olema kõikidel ühiskondlikel tegevustel ja institutsioonidel, seega peaksid need pereema kodust tööd igati toetama.

1.4.5. Perekonna võõrandamatud õigused ilmaletoodud laste kasvatamisele

Kuna perekond on ainus Jumalast loodud institutsioon laste ilmale toomiseks, siis on selge, et ainult talle saab kuuluda loomulik ja võõrandamatu õigus oma laste kasvatamiseks ja õpetamiseks. [16] See õigus kuulub talle nii jumaliku sisseseadmise alusel, loomulike põhjuste alusel kui ka selleks kõige sobivama institutsioonina, kuna perekond on kõige priviligeeritum armastuse ning moraalsete valikute ja tegude tegemise keskkond.

Kui perekond usaldab oma laste õpetamise ja kasvatamise mingi teise, temast suurema ja suuremate võimalustega ühiskondliku institutsiooni hoolde, teeb ta seda alati delegeeritud õiguse alusel, ja talle jääb alati õigus kontrollida või dikteerida teiste institutsioonide või isikute poolt antava kasvatuse õpetuse iseloomu ja tingimusi. [17] Ajaloos on perekond delegeerinud oma kasvatuslikud õigused laste üle enamasti religioossetele institutsioonidele. Riigi osalus kasvatuse ja õpetuse andmisel on ajaloos suhteliselt uus ja erandlik nähtus. Ehkki Kirikule on Jumal ise andnud igasugusest inimlikust võimust, sh ka riigivõimust sõltumatu ja ülema rahvaste õpetamise ja kasvatamise volituse (Mk 16:15-16), austab ka Kirik alaealiste puhul vanemate võõrandamatut kasvatuslikku eesõigust, keeldudes isegi laste endi soovil andmast neile religioosset õpetust või neid ristimast, kui nende vanemad pole sellega nõus. [18] Seal kus lastevanemate religioossete, moraalsete ja maailmavaateliste veendumustega kooskõlas oleva hariduse saamine nende lastele on tavapärases haridussüsteemis võimatu, on lapsevanemad õigustatud ning sõltuvalt selle haridussüsteemi ohtlikkusest lapse religioossele, intellektuaalsele ja moraalsele arengule, isegi kohustatud otsima oma lastele veendumuste ja usuga kooskõlas oleva hariduse saamise võimalusi kas sobiva erakooli või kodukoolituse kaudu. [19]

1.4.6. Perekonna õiguste tagamine on hädavajalik isiksuse arenguks ja ühiseks hüveks

Kirjeldatu pole mingi spetsiifiliselt kristliku või nn. „traditsioonilise ühiskonna“ aegunud perekonnamudel, vaid see on igasuguse perekonna ja perekonna alusele ülesehitatud inimühiskonna loomulik seisukord, ühiskonna kestmise ja inimisiksuse ning ühiskonna harmoonilise arengu hädavajalik vundament. [20] Igasugune sellest kaugenev seisukord on ebanormaalne, inimisiksust ja ühiskonda hävitav seisukord. Meie aga oleme sellest normaalsest seisukorrast, vähemalt Lääne kristliku tsivilisatsiooni ringkonda kuuluvate rahvaste ja riikide seas, määratult kaugel. Me viibime seisukorras, kus perekonnast on alles jäänud vaid formaalne fiktsioon ja teatud füsioloogilised, füüsilised ja õiguslikud põhifunktsioonid ning seda allesjäänutki lõhutakse ja lämmatatakse kõigi vahenditega veelgi enam. See kõik pole juhuslike kokkusattumuste tagajärg, vaid on alates XVI sajandist järjepidevalt toiminud revolutsiooniliste protsesside tulemus.

II Perekonda kaasajal ähvardavad ohud ja nende põhjused. Kiriku missioon selles olukorras. Benedictus XVI ja 3 non-negotiabiles.

II.1. Järjekindel sõda perekonna vastu

Perekonna nõrgestamine oma alustelt ja suundumustelt veel läbinisti üleloomulikult motiveeritud ja orienteeritud kristlikus tsivilisatsioonis algas tegelikult juba XVI sajandil Reformatsiooniga, mille tulemusena eitati abielu sakramentaalset iseloomu ja kuulutati see puhtilmalikuks asjaks (sks ein weltliches Ding). See alandas tunduvalt abielu pühadust ja ülevust ning seega ka perekonnaelu ideaali protestantismi voolude mõju alla sattunud rahvaste seas, ehkki katoliiklikust tsivilisatsioonist pärit perekonnaelu mudel toimis praktiliselt edasi kuni XIX sajandi lõpuni ning abielulahutused olid väga harvad.

Olemuslikke laialulatuslikke muutusi perekonnaelus põhjustas alles XIX sajandil hoo sisse saanud tööstuslik revolutsioon ja linnastumine ning põllumajanduses ja maaelus toimunud muutused, mis laostasid või muutsid maatuks paljud talupered. Seevastu hoogsalt arenev tööstus linnades vajas töökäsi. Kuid tööstuslik töö asetas sellest elatuvale perekonnale hoopis teistsuguseid nõudmisi ja pakkus teistsuguseid majanduslikke tingimusi kui talumajapidamine. Ainult pereisa töötasuga polnud linnas võimalik paljulapselist perekonda ülal pidada, seepärast pidid tööle minema esmalt vanemad poisslapsed. Kuid majandusliku olukorra survest hoolimata oli arusaam, et pereema peab jätma kodu ja lapsed ning hakkama pereisa kombel väljaspool kodu regulaarsel tööl käima, väga visa juurduma.

Massiline naiste kodust palgatööle ajamine õnnestus alles kommunistlikes riikides oma meeste ja naiste võrdsuse propagandaga ning üldise (palga)töökohustusega. Seevastu kapitalistlikes riikides oli sama eesmärgi saavutamiseks vaja käivitada mitmesuunaline feministlik propaganda naiste emantsipatsiooni ja võrdsete õiguste nõudmisega, rasestumisvastaste vahendite ja abortide propageerimisega. See lubas vabastada naised „kodu ja laste orjusest“ – selleks, et tõmmata nad odava tööjõuna regulaarse palgatöö orjusesse. Kuid mida teha lastega?

Esmalt, mida vähem töötaval naisel lapsi koormaks on, seda parem – selle eest peavad hoolitsema kontratseptiivid ja abort. Kui aga mõned paratamatult sünnivad, siis väikelapsed pannakse lasteaeda „professionaalsete kasvatajate“ hoole alla, suured lapsed kooli ja pikendatakse kooli kestust, peale tunde aga saadetakse nad kooli juures tegutsevatesse ringidesse. [21] Peale primaarse majandusliku kasu, mis seisneb naiste vabastamises „laste ja kodu orjusest“ palgatöö orjuse jaoks on sel ka sekundaarne majanduslik kasutegur, nimelt laste andmine väljaspool kodu tegutsevatele „professionaalsetele kasvatajatele“ suurendab perekonna kulutusi lastekasvatamisele, mis sunnib ema ja isa veelgi enam rabama, ning tühjendab intensiivsemalt perekondade kassasid Kasumijumala altaritele kaasaja pühamutes pankades. Rääkimata ideoloogilise eesmärgi saavutamisest seeläbi, et lastekasvatamine „vabastatakse“ perekonna tagurliku ja „diletantliku“ pedagoogilise mõju alt ja antakse selge ideoloogia alusel professionaalselt tegutsevate kasvatusasutuste hoolde. Kes riiklikult juhitud ja ideoloogiliselt ühtlustatud kasvatus- ja haridussüsteemi kaudu kontrollib noorte mõistuste ja tahete kujundamist, see kontrollib ka ühiskonna tulevikku – sellest said XIX sajandil aru mitte ainult marksistid, vaid ka liberaalsel ja demokraatlikul suunal tegutsevad vabamüürlased.

Mis on emantsipatsiooni ning naiste „kodu ja laste orjusest vabastamise“ tulemused: kui naine ei taha „professionaalse eneseteostuse“ kasuks lastest ja perekonnast täielikult loobuda, tuleb tal rabada kahel rindel – kõigepealt tööl, saades teisejärguliste tööde eest teisejärgulist palka; seejärel kodus, võideldes koduse majapidamise korrashoiuga ning laste kasvatamisega. Enamasti kaotab ta lõpuks mõlemal rindel, makstes selle eest sageli oma perekonna lagunemisega, abielulahutusega ning vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi tabavate probleemidega, psühholoogilistest kuni kriminaalseteni. Rääkimata naised emantsipeerinud seksuaalrevolutsiooni sellest tulemusest, et kodust ja lastest vabastatud naine on paratamatult muutunud seksiobjektiks, keda kasutatakse abielu imitatsioonis niikaua kuni ta on atraktiivne, seejärel lastakse tal (heal juhul paar last varaks kaasas) vabana minna.

Naiste vabastamine koduperenaise ja ema rollist, nende massiline tööleajamine ning selle vältimatu tagajärjena laste arvu kahanemine oli ainult eelmänguks neile muutustele perekonnaelu ja lastekasvatamist puudutavates valdkondades, mis hakkasid ühiskonda ja perekonda intensiivselt ründama alates 1970-ndatest aastatest:

• seksuaalrevolutsioon ja ühiskondliku teadvuse läbiv seksualiseerimine, kontratseptiivide ja abordi lubamine ja laialdane levik ning laiu ringkondi haaravad muutused seksuaalmoraalis, mille olemuseks on seksi lahutamine soojätkamisest ja moraalsest vastutusest ning selle muutumine meelelahutuseks;

• abielulahu muutumine konkubinaadiks, mida kinnitab lahutuste suur arv ka kristlaste (sh katoliiklaste) seas, loobumine sakramentaalsest abielust tsiviilabielu või vabaabielu kasuks, millel koos eelpoolmainituga on katastroofilised tagajärjed inimeste, sealhulgas laste käsitlusele armastusest, truudusest ja vastutusest;

• kohustuslik kooliharidus täisealiseks saamiseni, ateistliku ja neomaterialistliku ideoloogia alusel lapsi intensiivselt indoktrineeriv unifitseeritud kooliharidus, mille sisu ja eesmärkide üle puudub lastevanematel sõnaõigus, koos noortele suunatud massikultuuri ja subkultuuride, meelelahutustööstuse produktide ja tarbimist ärgitavate reklaamidega, mis võõrandab lapsed vanemate (ja Kiriku) mõju alt ning seab nad neid peaaegu kogu ärkveloleku aja töötleva ajupesu ja teadvuse programmeerimise mõju alla; [22]

• Lapse Õiguste Konventsioon ja seda rakendavad seadused, mida praktikas (alati loomulikult õilsatel eesmärkidel) kasutatakse lastevanemate kasvatuslike õiguste piiramiseks ja nende autoriteedi hävitamiseks, lastes uhkuse, egoismi ja mässumeelsuse ärgitamiseks ja toetamiseks ning laste ja vanemate teineteise vastu ülesässitamiseks tõelise diaboolse (kr diabolos – „lõhestaja“) kavalusega; [23]

• Ühiskondlikult kahjulike ja parasiitsete ning tervistkahjustavate perverssuste, eelkõige homoseksualismi legaliseerimine, meelsusdiktatuuri seaduste kaitse alla seadmine ning massiline propageerimine kooliõpilastele seksuaalset kõikelubatavust jutlustava „seksuaalkasvatuse“ raames;

• Eesrindlikes Lääne riikides propageeritav gender-ideoloogia, mis püüab eelnevalt ajalooteadvusest, religioonist, moraalist ja kultuuriidentiteedist puhastatud noortes ja lastes hävitada viimsedki tervemõistuslikud arusaamad inimese loomukohasest jaotusest meheks ja naiseks ning perekonnast, selle eesmärkidest ja selles kehtivatest rollidest. Kui gender-ideoloogial õnnestuks saavutada laialdast ideelist ja praktilist mõju, võib tõesti väita, et oleme astunud „post-inimese“ ajajärku, mida postuleerib Eesti lugejatele hästi tuntud pseudofilosoof Francis Fukuyama, Uue Maailmakorra arengute volitatud ettekuulutaja. [24]

Kas Ameerika haridustegelase Barbara Morrise sõnadel on praegu piisavalt alust ja veenvust, või mis peab meiega veel juhtuma, et me neid asjakohaseks peaksime pidama:

“Riiklikud koolid näevad erilisel moel vaeva perekonna autoriteedi, seisundi, struktuuri ja stabiilsuse hävitamisega. Tugevad perekonnad loovad tugeva rahvuse, see aga tuleb kõrvaldada, kui tahetakse rajada diktatuuri ja kindlustada selle püsimist. Vaadake oma perekonda ning perekondi, keda te tunnete. Kui tugevasti püsivad need koos? Lagunemine, mida te näete, ei juhtu niisama, iseenesest – see kaos on ette kavatsetud!”[25]

II.2. Revolutsiooniline agenda ja selle agendid

Vandenõuteooria on mõiste, mille tõelise või väidetava pooldamisega seostatud inimene diskvalifitseeritakse kaasajal meedia vahendusel toimuvast avalikust diskussioonist ja sildistatakse jäädavalt fundamentalisti ja paranoiku nimetusega. Kas eelpool äärmise konspektiivsusega kokkuvõetud, ilma igasuguse kahtluseta omavahelises seoses olevate ja ühes kindlas suunas juhtivate muutuste üle järele mõeldes tahab ükski ratsionaalne inimene väita, et need muutused, mis kaasaja ühiskonnas on tabanud ja üha tabavad perekonda, on ainult mingite juhuslike destruktiivsete tendentside tagajärg ning et kõige selle taga pole mingit mõtet otsida perekonna lagundamisest, nõrgestamisest ja orjastamisest huvitatud ja vastavas suunas kavakindlalt tegutsevaid mõjuringkondi?

Fundamentalistina ja lisaks veel vandenõuteoreetikuna tuleb kõigepealt panna paika vundament ja see vundament ei saa olla muu kui Jeesus Kristus ja Tema ilmutatud Tõde, mis avaldub Katoliku Kiriku õpetuses. Selle õpetuse alusel tuleb kinnitada, et maailmas vähemalt ühe järjepideva ja üleilmse vandenõu eksisteerimine on katoliku usu dogma, ilma millesse uskumiseta ei saa inimene pidada end katoliiklaseks. Maailmaajaloo alguses toimus nimelt Luciferi ja teda järginud vaimude mäss Jumala ülemvalitsemise vastu. Kõikvõimsa Jumala vastu ei saanud sel mässul olla mingit edu, nad kihutati Jumala eest Taevast põrgusügavusse. [26] Seevastu saavad deemonid edukalt rünnata Jumalat tema loodus – eeskätt inimkonnas. Luciferi ja tema järgijate mässu jätkuks on nende vandenõu inimkonna juhtimiseks Jumala ja igavese elu suunas viivalt teelt Tema vastu tõstetud mässuni ja seeläbi igavese hukatuse teele. See on vandenõu (õieti vandenõud), mida miljardid deemonid peavad inimeste veenmiseks ja enda lubadustesse uskuma meelitamiseks ning seeläbi koos endaga hukatusse juhtimiseks alates Paradiisist kuni maailmaajaloo lõpuni. [27] See on nii dogmaatikas, moraaliteoloogias kui ka askeetikas fundamentaalse praktilise tähtsusega Kiriku õpetus, et suure hulga inimest tabavate kiusatuste ja pattude otseseks või vähemalt üheks kaudsetest põhjustest on kurjade vaimude sisendused (kiusatused). [28] Kes seda ei usu ja ei arvesta tõsiasjaga, et tema ümber, tema sees ja terves maailmas toimub lakkamatu vaimulik võitlus tema hinge pärast, see ei taipa midagi iseendast, oma elust, ühiskonnaelust ja ajaloost ega seda mõjutavatest ja juhtivatest põhiteguritest.

Kuid vandenõusid üksikinimeste, rahvaste, riikide ja terve inimkonna vastu ei sepitse üksnes deemonid. Nad ei saavutaks inimkonnas midagi, kui nende ideedel poleks ülevõtjaid ja järgijaid inimeste seas. Pikaajalisi vandenõusid sepitsevad ka raha, võimu ja informatsiooni kontrollivad inimrühmad, kes muutuvad nii deemonite ebateadlikeks, kuid sageli ka teadlikeks teenriteks. Nimetame neid revolutsionäärideks ja nende tegevust, olgu verist või veretut, Revolutsiooniks. Nende tegevus on vaid esimese revolutsionääri, Luciferi algatatud Revolutsiooni jätkuks inimühiskonnas.

Perekonna institutsiooni, lastekasvatamise ja õpetamise, soorollide ja seksuaalkäitumise jms., ühesõnaga, terve ühiskonna- ja inimesekäsitluse, inimeste eluliste hoiakute ja käitumisviiside ning ühiskondlike põhiinstitutsioonide olemuslikule muutmisele suunatud plaane tunnistavad selgelt mitte mingid tundmatute nimedega nurgatagused vabamüürlased, vaid isikud, kelle nimesid võime leida igas entsüklopeedias või päevalehes, samuti rahvusvahelised institutsioonid, mis mõjutavad ja juhivad riike.

“Perekondlikus rakukeses toimuvad muutused peavad endaga kaasa tooma selle institutsiooni seni liiga jäikade raamide lõdvenemise, kohendamaks seda paremini kaasaja aktuaalsete imperatiividega. Wikler (abielu loomulikud õigused) arvab, et õiguslikust vaatepunktist peaks praegune abielu kui definitiivne leping asenduma ajas piiratud ning näiteks iga viie või kümne aasta tagant uuendatava lepinguga. (…) Aeg-ajalt uuendatava lepingulise abielu vorm (Margaret Meadi ettepanek) vastab paremini kaasaja ühiskondlik-majanduslikele tingimustele.” [29]

“Iga viieaastane laps Ameerikas on psüühiliselt haige, sest ta tuleb kooli teatud lojaalsuse tundega (…) oma vanemate suhtes, usuga üleloomulikesse olenditesse ning usuga meie rahva autonoomsusesse ja iseseisvusesse. Teie ülesandeks, õpetajad, on nende laste väljaravimine ja neist internatsionaalsete tuleviku laste tegemine.” [30]

“Tuleb oodata, et saavutused psühholoogias annavad valitsustele suurema kontrolli üksikisikute mõtlemise üle kui siiamaani. (…) Kool peab püüdlema selle poole, et hävitada vaba tahte niivõrd efektiivselt, et iga õpilane, kes lahkub koolist, poleks kunagi võimeline mõtlema või tegutsema muudmoodi kui seda soovivad tema õpetajad.” [31]

Kui keegi ikkagi arvab, et mingi Harvardi Ülikooli professori poolt öeldul või ajakirjas Humanisme kirjutatul pole reaalset mõju rahvaid ja ühiskondi tabavatele muutustele, siis vaatame, mida juba 1972. aastal võttis riikide valitsustele adresseeritud perekonnapoliitika soovituslike juhtnööridena vastu ÜRO: [32]

• preservatiivide propaganda ja üldkättesaadavaks tegemine;

• hilise abiellumise ja väikese perekonnamudeli propageerimine;

• perekonnaplaneerimise õpetamine meditsiiniõppeasutustes;

• naisetüübi propageerimine, kes on teadlik erinevatest alternatiividest raseduse suhtes;

• võidelda kristliku käsitlusega sugulisest karskusest, mis on vastuvõetamatu ja ebaefektiivne;

• kirurgilise steriliseerimise läbiviimine, eriti arengumaades;

• abordi kui rasestumisvastase vahendi propageerimine jne.

Kas see kõik pole siis juhtivate Lääneriikide ametlik poliitika nii omaenda rahva kui ka sellele vastu astuvate arengumaade rahvaste suhtes juba aastakümneid? Kaasajal lisandub sellele veel homoseksualismi ja muude seksuaalperverssuste propaganda ning taotlus perekonna mõiste ümberdefineerimiseks suvaliste kooseluvormide kasuks.

ÜRO on avalik rahvusvaheline organisatsioon, millest esinduslikumat maailmas pole. Kuid see revolutsiooniline tegevusprogramm vajas enne kui see jõudis ÜRO Peaassambleeni ja paljude riikide parlamentidesse ja valitsustesse, põlvkondade pikkust salajast ja seejärel poolsalajast ettevalmistust, nii nagu kommunismiideed vajasid revolutsionääride sajanditepikkust konspiratiivset tegevust, enne kui selle tulemused jõudsid bolševistlikusse parteisse, Oktoobrirevolutsiooni kaudu NLKP Keskkomiteesse ja NSVL Ülemnõukogusse ning kommunismi kõrgajal kuni pooleni maailmast.

Et sellised vandenõukeskused on olemas, et neid nimetatakse koondnimetusega vabamüürlus ning et nad on ohtlikud, nende eesmärgid kuritegelikud ja tegevusmeetodid mõjusad, seda on Kirik läbi aegade samuti selgelt õpetanud. [33] Seda, et need perekonna- ja inimvaenulikud ideed, mis on kaasajal saanud valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide poliitikaks, on algselt pärit vabamüürlaste loožidest, tunnistavad nad ise:

“Vabamüürlaste püüdlused on sageli ideede avangardis. Selliste hulka kuuluvad sündide piiramine, rasestumisvastased vahendid, abort.”[34]

“Palun mind uskuda, kui ma kinnitan, et tänu viimasel ajal meie [vabamüürlaste] saavutatud kokkulepetele, mis olid suunatud kivistunud konservatiivsete pimedusejõudude vastu, võisime [parlamendis] läbi suruda meie aborti ning perekonnaplaneerimist puudutavad tekstid.” [35]

Meie peamine eesmärk on mehe eraldamine perekonnast ning tema moraalne rikkumine. Mehe loomuses on kalduvus hiilida kõrvale oma argipäevastest muredest ja otsida meelelahutusi ning keelatud naudinguid. (…) Tõmmake ta kaasa, hoidke teda neis, äratage temas vastumeelsus igapäevaste kohustuste vastu. Tõmmates ta sedaviisi kõrvale oma naise ja laste juurest ning lastes tal tunnetada kogu perekonnaeluga seotud kohustuste raskust, äratage temas soov muuta oma eluviisi. Inimene sünnib mässajana. Õhutage seda kalduvust, et see põlema hakkaks, kuid ainult teatud määrani, et ei juhtuks plahvatust (…) Kui te olete tema hinge valanud põlguse perekonnaga ning religiooniga seotud kohustuste vastu (üks kaasneb harilikult teisega), esitage talle justkui tahtmatult ja möödaminnes nõuanne astuda vabamüürlaste looži. Tavalise kodaniku ja väikekodanlase tühisus, mis õhutab astuma vabamüürlaste hulka, on niivõrd üleüldine ja universaalne, et ma sageli imestan inimeste rumaluse üle. (…) Keegi meie sõpradest ütles: “Tahtes välja juurida katoliiklased, tuleb kõrvaldada naised”. Teatud mõttes on see lause õige. Kuna aga naisi ühiskonnast kõrvaldada ei anna, tuleb nad moraalselt rikkuda… Eesmärk on seda ilusam, et tegemist on meile sarnaste inimeste võrgutamisega. Ärme hoidume selle eest seepärast, et see võib tabada osaliselt ka meid ennast. Kindlaim pistoda Kiriku südame tabamiseks on moraalne rikutus.” [36]

Kui deemonite plaanide puhul on nende põhjus selge, siis mis ajendab väljapaistva positsiooniga inimesi – valitsusjuhte, äritegelasi, pankureid, professoreid jt. – sepitsema selliseid ühiskonda ja inimest hävitavaid plaane? See on võimu, absoluutse ja piiramatu võimu taotlemine. Mitmete USA presidentide nõunik ja mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonide liige, Uue Maailmakorra tippteoreetik Zbigniew Brzezinski postuleeris aastal 1970 „progresseeruvalt kontrollitava ja juhitava ühiskonna järk-järgulise väljakujunemise. Sellist ühiskonda valitseb üks eliit, … takistamatult traditsioonilistest väärtustest. See eliit ei tohiks end tagasi hoida oma poliitiliste eesmärkide realiseerimisest moodsaimate tehnikate vahendusel, mille abil on võimalik mõjutada rahva käitumist ning mis võimaldavad ühiskonna täpseimat jälgimist ja kontrollimist.” Teise Uue Maailmakorra plaanidesse pühendatu Francis Fukuyama sõnul “peavad need eliidid hakkama kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele.”[38]

II.3. Kiriku missioon kaasaja maailma olukorras

Selle pretsedenditu eduga hävitustöö ees, mida Revolutsioon on kaasaja maailmas saavutanud inimisiku vaimsel orjastamisel ja ühiskonna lagundamisel, peab Kirik mitte ainult kindlalt ja muutumatult kuulutama oma õpetust, vaid ka nimetama vaenlaseid nimepidi ja paljastama nende plaane. Ta peab hoiatama oma lapsi ja kustuma neid üles valvsusele, vaimsele vastupanule ja tegudele, et kaitsta või taastada normaalset kristlikku elu, eelkõige aga peab ta neid innustama sakramentidel põhineva kristliku eluviisi süvendamisele nii isiklikus kui perekondlikus vallas, mis ainsana pakub püsivat tuge sellise intensiivsusega vaimulikus võitluses. Kahjuks on suur osa Kiriku liikmeid, sealhulgas ka vaimulikke, kirjeldatud vaimulikust võitlusest täiesti ebateadlikud, nad on skeptilised nii nähtamatu kui nähtava vaenlase ja nende hävitusplaanide olemasolu suhtes, eelistades kristliku realismi asemel kultiveerida naiiv-optimistlikku halleluuja-vaimsust. Sageli teevad nad ka innukalt vaenlase heaks tööd ja takistavad omade võitlust. Paavst ja vähesed teda toetavad aktiivsed võitlejad vaimuliku võitluse Jumala sõjaväes näivad olevat kui väejuhid ilma sõjaväeta, kellega sõdida ning ilma rahvata, keda kaitsta, sest kõik on juba ammu lasknud end vaenlasel maha tappa, end vangi andnud või on vaenlasega koostööle asunud.

Perekonna ja sellega seotud küsimuste nagu õigus elule, seksuaalmoraali, kristliku kasvatuse jm. probleemidega seoses on Kiriku Õpetusamet viimastel kultuurirevolutsiooni ägenemise aastakümnetel koostanud mitmeid õpetuslikke dokumente ja korraldanud esinduslikke rahvusvahelisi üritusi nagu näiteks regulaarsed Perekondade Kongressid.

Üks fundamentaalse tähtsusega dokumentidest abielu ja perekonnaelu toetuseks ja kaitseks kaasaegsete negatiivsete tendentside vastu on aastal 1983 välja kuulutatud Perekonna õiguste harta, mille Püha Tool koostas ja esitas „kõigile perekonna missioonist tänases maailmas hoolivatele isikutele, institutsioonidele ja võimudele“, toetudes selle koostamisel peamiselt loomuõigusel baseeruvatele põhimõtetele inimese ühiskondliku loomuse ja perekonna kohta. Selles dokumendis väljendatu pole paraku leidnud enamuse rikaste ja mõjukate riikide valitsuste poolt mingit positiivset vastuvõttu – vastupidi, Revolutsiooni agenda on sellest ajast saadik saavutanud suuri edusamme.

Seepärast on Katoliku Kirik Benedictus XVI isikus otsustanud kaasajal keskenduda üksikutele kõige olemuslikuma tähtsusega põhimõtetele, millest taganeda ei tohi ega kavatse Kirik mitte mingil juhul ning mida ta kavatseb vankumatult kaitsta ka üksi, isegi kui selles võitluses ei peaks teda toetama ükski teine ühiskondlik, religioosne või poliitiline jõud. Need kolm vaidluse alla mittekuuluvat põhimõtet (three not negotiable principles) formuleeris Benedictus XVI esimest korda oma pöördumises Euroopa Rahvaparteide Liidu poliitikute poole 30. märtsil 2006. [39] Tähelepanuväärne on, et kõik need kolm põhimõtet puudutavad perekonda ja abielu:

1. elu kaitsmine kõigis tema järkudes, eostamise momendist kuni surmani;

2. perekonna loomuliku ülesehituse kui abielule põhineva mehe ja naise vahelise ühenduse tunnistamine ja toetamine ning tema kaitsmine katsete eest muuta ta õiguslikult võrdseks sellest radikaalselt erinevate ühendustega, mis tegelikkuses kahjustab teda ja toob kaasa tema destabiliseerimise, ähmastab tema erilist iseloomu ja asendamatut ühiskondlikku rolli;

3. vanemate õiguste kaitsmine oma laste kasvatamisele ja õpetamisele.

Paavst rõhutab, et need põhimõtted pole mitte spetsiifilised usutõed, vaid on seatud inimloomusesse endasse ning on seetõttu ühised tervele inimkonnale, olulised ja hädavajalikud mitte ainult kristlastele, vaid kõigile inimestele, kes austavad endas ja teistes inimväärikust. Rohkem kui Lääne-Euroopa ja Ameerika leigetelt liberaliseerunud kristlastelt võib toetust neile põhimõtetele oodata islamiriikidelt, kes mitmetel rahvusvahelistel demograafia-, perekonna- ja sotsiaalpoliitika küsimustele pühendatud konverentsidel on olnud Vatikani, üksikute mingil määral katoliiklikke seisukohti järgivate riikide ning arengumaade ainsad liitlased juhtivate Lääneriikide perekonda ja inimelu ründavate plaanide vastu. Ajakirjanduses ja internetis on palju räägitud liberaalsete ja modernistlike piiskoppide ja preestrite vastutusest maailma vaimu sissetungimise eest Kiriku õpetusse ja liturgiasse, kuid märksa vähem on rõhutatud ilmikkatoliiklaste laiade hulkade kaassüüd Lääne-Euroopa maade katoliikluse vegetatiivses seisundis, seda nii nende nõustumise ja kaasaminemise tõttu liberaalsete ideoloogiliste seisukohtadega ja eluliste hoiakutega kui ka nende kuuletumatuse pärast Kiriku õpetusele. Ka Kirikus toimuva kohta kehtib täielikult ütlus „iga rahvas väärib oma valitsejat“ – nii ka iga „rahvas väärib oma vaimulikke karjaseid“. Kui oma karjaste ja eelkõige ülemkarjase taotlusi ja poliitikat ei toeta mõtte, palve, teo ja eluviisiga tema kari, eelkõige katoliiklastest perekonnainimesed, vaid nad lasevad oma isiklikul ja perekonnaelul kujuneda täielikult „surma tsivilisatsiooni“ põhimõtete kohaselt, [40] siis pole ka karjastel kellegi ega millegi eest võidelda ja sel viisil käituv kari antakse õiglase karistusena esmalt palgasulaste (Jh 10:12-13) ja seejärel rüüstajate meelevalda.

Mulle tundub, et Benedictus XVI formuleeritud kolme vaieldamatu põhimõtte tunnistamine, kaitsmine ja nende eest võitlemine on oluline osa sellest hädavajalikust miinimumist, mis kaasajal otsustab, kas mingid kristlased on väärt Kristuse tõotusi ja Tema poolt enda omaks tunnistamist või peavad nad kuulda saama, et Ta ei tunne neid, kes omaenda tegude kattevarjuks on asjata suhu võtnud Tema nime (Mt 7:21-23); kas mingi kohalik kirik täidab talle Kristuselt antud missiooni või on enamus sellest muutunud läägeks soolaks, mis kõlbab ainult inimeste jalga alla tallata (vt Mt 5:13); lõpuks, kas mingi rahva hulgas leidub veel minimaalne hulk õiglaseid, kelle pärast või kelle kaudu Jumal võib peale oma karistuspäeva teoks saada selle rahva religioosse, moraalse ja kultuurilise taassünni või laseb ta selle rahva välja surra, ära hävitada või muul kombel ajalooareenilt kaduda (Js 60:12).

III Perekonna toetamine ja tervendamine on rahvana edasikestmise hädavajalik tingimus

Perekonna asendamatut keskset rolli inimese ühiskondliku olemuse kujundamisel ja tagamisel rõhutab Jumala ajaloos väljendunud hoolitsus selle eest. Esmalt tõsiasi, et peale Kiriku on perekond üks kahest ühiskondlikust institutsioonist, mille Jumal on asutanud vahetult, ja loomulikus korras on ta ainus selline ühiskondlik institutsioon, [41] teiseks tõsiasi, et Jumala Poeg elas kolmkümmend aastat oma maisest elust perekonnas ja seejärel otsustas perekonda rajava abielulepingu tõsta sakramendi seisusesse.

Riigita võib inimühiskond läbi ajada ja edasi kesta, suure osa ajaloost on läbi ajanud ja kestnud ning mitmel pool kestab praegugi, kuid ilma perekonna institutsioonita, isegi kui see mõnel pool on oma ideaalist väga kaugenenud, ei saa see kesta ei füüsilise kvantitatiivse suurusena, veelgi vähem aga tsiviliseeritud ühiskonnana. Seepärast iga riik, rahvas ja ühiskond, mis alahindab perekonda või isegi võitleb sellega, püüab seda moonutada, nõrgestada ja allutada orjastavale kontrollile, asub enesetapu, täpsemalt väljendades, väljasuremise teele. Vastupidiselt lootustele ei saa see olema mugav ja meeldiv kustumine heaolus, kuniks seda jätkub, vaid piinarikas agoonia anarhias ja viletsuses.

Perekonda, sündimust ja kasvatust tabanud kriisi ja selle katastroofilisi tagajärgi majandusele ja üleüldisele heaolule on viimaste aastate jooksul tunnistanud isegi Saksamaa katastroofilise perekonna-, sotsiaal- ja hariduspoliitika autorid nii CDU kui SPD ridadest. Kuid selle asemel, et teha oma kinnisideede hukatuslikest tulemustest päästvad järeldused, jätkavad nad kangekaelselt sedasama hukatuslikku kurssi! Kursimuutus nimelt eeldab pöördumist, pöördumine eeldab alandlikkust, alandlikkus eeldab kuulekust ja allaheitlikust Jumalale, seda aga ei saa revolutsioonilisest mässuvaimust seestunu endale lubada – parem humanismi ja vabaduse nimel orkestri saatel ja välklampide valguses uhkelt täiskäigul kuristikku kihutada!

Millele aga võime loota meie siin Eestis? Eesti Riigikogus ja parteide juhtkonnas figureerivalt poliitiliselt ja ülikoolides istuvalt ning massiteabevahendites esinevalt Eesti intellektuaalselt „eliidilt“ pole enam ammu võimalik oodata mitte mingit oma rahva ja tema eluliste väärtuste kaitset ja toetamist, vaid ainult Uue Maailmakorra globaalse eliidi huvide esindamist kas erinevalt motiveeritud omakasupüüdlikkusest või veelgi hullem, oportunistlikust innukast rumalusest (viitan igihaljale „kasulike idiootide“ fenomenile). Erinevalt Poolast, Ungarist ja isegi Leedust pole meil Eestis mingit tõelist poliitilist ega intellektuaalset opositsiooni ning moraalse ja intellektuaalse väärikuse ja sõltumatuse säilitanud haritlaskonda, see on Eesti II Vabariigis viimseni üles ostetud, ennast maha müünud või masendusest põhja joonud. Selles pole ka midagi üllatavat, sest religioosse ja kultuurilise identiteedi ning viimsedki usu ja lootuse aseained kaotanud, ennast täielikult siinpoolse mammonakultuse innus võlaorjusesse müünud rahval ei saa olla mingit tõelist vaimset eliiti, saavad olla ainult kupjad ja vangivalvurid. Kristla-sed tunduvad oma kirikutes tegelevat maailmast põgenemisega taevalike lohutuste maailma, kirikujuhtide seisukohavõtud ühiskondlikes küsimustes on jõuetud. Rahvas selle sõna tõelises mõttes on lakanud olemast, on jäänud ainult ühise territooriumi, keele, administratsiooni ja majandushuvidega ja muude väliste ja materiaalsete huvidega väliselt kokku liidetud atomiseerunud inimmass – massiühiskond, mida Pius XII vastandas orgaanilisele, iseorganiseeruvale ja isejuhtivale rahvale.[42]

Perekonnad eksisteerivad Eestis ainult nime poolest, olles juhuslikud kokku- ja lahkuliikuvad konkubinaadid, kus vahetevahel sünnib lapsi, keda vanemad ei suuda, ei oska või taha kasvatada, loovutades nad meeleldi kooli, TV, interneti jms. hukutajate hoolde. Lapsed on massikultuuri kõikvõimsa mõju all ja moraalse kasvatuseta muutumas pool- ja täisbarbariteks, kes varsti tõmbavad selle tsivilisatsiooni viimsedki riismed, mille hüvesid nad parasiitlikult kasutavad neid samal ajal lõhkudes, endile varemetena pea peale.

Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Kuid samuti öeldakse, et lootus on lollide lohutus. Lootuse teostumiseks raskes, võib-öelda et (inimlikult) „lootusetus“ olukorras, kus iseenda pingutustest peaaegu midagi ei sõltu, peab väljapääsuks ikkagi ise midagi hädavajalikku tegema, nimelt panema oma lootuse selle teguri peale, mis või kes võib olukorda muuta. Lootuses, et nii nagu raskelt haige peaks surma silme ees mobiliseerima oma viimsed jõuvarud, võib ju ka Eestis loota laiapõhjalise perekonda ja inimelu väärtustava rahvaliikumise tekkimist või hakata seda isegi organiseerima. Kuid ilma tegudeta selles valdkonnas, millest kõige sügavamal tasemel on põhjustatud käesolev kriis ja milles toimuvad muutused ainsana võivad pöörata ümber lagunemise ja suremise protsessi, pole neil lootustel mingit reaalset alust ja tegudel mingit püsivat tulemust.

Euroopa tsivilisatsiooni tabanud kriisi, õieti permanentse Revolutsiooni olemus on taganemine Jumalast, usu ja jumalaarmastuse kaotamine laiades rahvahulkades ning selle tagajärjeks on esmalt ühiskonna vaimne ja moraalne, seejärel ka füüsiline surm. Surnut suudab taaselustada ainult Jumal ning apostaatlike rahvaste pöördumine ja vaimne ja moraalne taassünd ongi kordades suurem ja harvem ime kui üksikute patuste pöördumine. Selle toimumiseks tuleb Jumalat lakkamatult paluda, anuda, lausa sundida kõigi inimese käsutuses olevate vaimsete vahenditega. Seda palvet ja anumist ei tule, kui endale ei teadvustata hirmus olukorra tõsidust ja väljapääsmatust sel määral, mis sunnib isegi surmahirmus viibivaid vanu kommuniste ja ateiste unustama oma illusioonid ja argumendid ning pannes oma viimse lootuse sellele ainsale kes tõeliselt arvestatav on, hüüdma „Gospodi, pomiluij! Spassij, Gospodi!“.

Revolutsioonist võrdlemisi põhjalikult rüüstatud Ungari ühiskonnas poleks toimunud selliseid poliitilisi muutusi, kui sellele poleks eelnenud katoliku Kiriku juhtimisel toimunud ja ka teisi kirikuid haaranud, peamiselt Roosipärja palvetamisele keskendunud pikaajalist palveaktsiooni Ungari rahva ja riigi taassünni eest koos Ungari piiskoppide poolt läbiviidud Ungari pühendamisaktiga pühimale Neitsile Maarjale ja Ungari kuningale püha Stefanusele. Kahjuks pole siin Eestis võimalik leida vähimatki võrreldavat ühiskondliku olukorra tõsiduse teadvustamist ning vastava intensiivsusega palvet ja anumist. Kas siis peab olukord minema veelgi tõsisemaks ja hirmutavamaks, või oleme me tõesti määratud surmale, sest me lihtsalt ei taha elada.

Ma sooviksin ja loodaksin küll perekonna– ja elukeskse, konfessioonidevahelise rahvaliikumise tekkimist Eesti rahvuslikuks taassünniks. Kuid ilma kristlaste intensiivse palveta, paastuta, patukahetsuseta, hüvitustegudeta, ilma isiklikule pühitsemisele suunatud regulaarse askeetliku pingutuseta, ilma kristlike perekondade kujunemiseta, neis ühise palveelu ja kristlike perekondlike kommete juurutamiseta, ilma laste tagasivõitlemiseta riiklikult koolisüsteemilt ja massikultuurilt perekonnale, Kirikule ja Kristusele ning lõpuks, ilma keskendumiseta inimkonna Lunastaja, Ravitseja ja Päästja tegevusele seal, kus Tema eelistatavalt tegutseda tahab, nimelt sakramentides, on selline lootus ja ka võimalikud pingutused liivale rajatud. Seega teeme me praegu määratult rohkem Eesti perekonna ja rahva taassünni heaks kui me läheme oma abikaasa, laste ja perekonnaelu suhtes tehtud patte pihtima, kui me palvetame igal õhtul terve perega oma pere, Eestimaa ja terve Kiriku intentsioonidel Roosipärga ning kui me osaleme igal võimalikul juhul intensiivse vaimse pingutusega Pühal Missaohvril kui siis, kui me kirjutame vihaseid kommentaare internetiuudistele. Sel juhul võib nende inimeste palvete tulemusena ja nende inimeste baasil Jumal kokku viia ja võidule juhtida ka ühe rahva taassünniliikumise, äratada vaimsest surmast ja füüsilisest hääbumisest ka ühe rahva.

 


 

Viited:

 

[1] P. Augustinus, De Trinitate, IX, 8.13; vt ka IX, 2.2 ja IX 3.3;]

[2] P. Thomas Aquinost, Summa Theologica, Ia, q. 93, a. 6 ja 7.

[3] „Aadam ja Eeva pärandasid oma järeltulijatele esimese patu läbi haavatud, seega algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud loomuse. Seda ilmajäetust nimetatakse “pärispatuks”“ (KKK, nr. 417). Vt. Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendium (eesti k.), nr. 76-77.

 

[4] CIC (1983) can. 687.

 

[5] Abielulist truudust nimetatakse üheks abielu hüvedest laste ja sakramentaalse armu kõrval. – Normaalsele kirgedest moonutamata moraalsele tunnetusele peaks olema vaidlematult selge, et armastus on lahutamatult seotud truudusega. Mis armastus on üldse see, mis saab otsa siis kui abikaasa enam atraktiivne pole või kui ta vajab näiteks õnnetuse tagajärjel erilist hoolt või tähelepanu? Või kui armastust avaldades mõeldaks või isegi tunnistataks otsesõnu: armastan sind küll praegu, kuid kui see armastus otsa saab, eks siis lähme lahku? See on siis olnud küll ainult enesearmastus teise inimese kui vahendi abil. Abielulahutuse kui kergema lahenduse, tegelikkuses enamasti oma isiksuse ebaküpsusest ja armastuse nõrkusest tingitud probleemide eest põgenemise tagajärjeks on tavaliselt, et esimeses abielus ilmnenud, kuid lahendamata jäänud personaalsed probleemid järgmises tsiviilabielus üha süvenevad.

 

[6] Mida abielulahutuse legaliseerimine endaga naiste jaoks kaasa tõi, seda võime kujukalt näha abielulahutuse eestvõitleja kuningas Henry VIII 6 naise näitel.

 

[7] Abielulahutuse peamised kannatajad on lapsed, kes lahutuse puhul peavad, sageli mitmeid kordi lapsepõlve jooksul, vahetama „vanemlikku konfiguratsiooni“, keda lahutatakse sageli oma õdedest-vendadest ning kes jäävad ilma truu, ohvrimeelse ja vastutustundliku abikaasa- ning isa- ja emaarmastuse eeskujudest, kogedes selle asemel enesekeskse, tujudest sõltuva ja mööduva sensuaalse „armastuse“ eeskujusid. Kahjud, mis põhjustatakse seeläbi laste kujutlustele armastusest ja perekonnast, süvenevad progressiivselt igas järgnevas oma abielusid lahutavas või algusest peale vabasuhetes elavas põlvkonnas.

 

[8] Vt 1 Kr 7:1-9.

 

[9] „Issand Jeesus Kristus, kuulekana Maarjale ja Joosepile pühitsesid sa perekonnaelu imeliste voorustega. Lase meil nende mõlema abil õppida sinu püha Perekonna eeskujust ja jõuda nende seltsi igavikus. Kes sa elad ja valitsed…“ (Kirikupalve Pühima Perekonna pühal, traditsioonilise Rooma Missaali (editio typica 1962) kohaselt).

 

[10] Selles, millal täpselt abielusakramendi sisseseadmine toimus (kas Kaana pulmas, variseridele abielu lahutamatut iseloomu kuulutades või mõnel muul ajal apostleid õpetades), pole teoloogid ühel meelel, igatahes ei leia sellele Evangeeliumites ühest tunnistust. Küll aga annavad apostel Pauluse kirjad, eriti Ef 5:31-32, selget tunnistust sellest, et abielu käsitleti varakristlikus Kirikus Kristuse käsule põhineva sakramendina.

 

[11] “Oma loomuse enda poolest on abielu institutsioon ise ja abieluline armastus suunatud laste ilmaletoomisele ja kasvatamisele ja nad leiavad selles oma lõpliku eesmärgi.“ (Vatikani II Kirikukogu pastoraalne konstitutsioon Gaudium et spes, nr. 48). Mõned uuendajad tahavad selles lõigus näha abielu esmase ja teise eesmärgi võrdsustamist või omavahel äravahetamist, kuid Kirikukogu tekstis ei leidu sellele väitele mingit alust. Abikaasade vastastikuse armastuse seadmine abielu esmaseks või lastesaamisega võrdseks olemuslikuks eesmärgiks tingib järelduse, et kui seda abielulist armastust pole olnudki või on see lakanud, pole tegemist abieluga ja selle argumentatsiooniga avatakse kerge tee abielu tühiseks kuulutamisele. Tulemus: abielu tühiseks kuulutamise sagedus on näiteks USA-s tõusnud ligi 200 korda võrreldes 1960-ndate aastate algusega (300-lt juhult 1960. a. 60 000-le juhule 1991. a.: Catholic Almanac, 1994, lk 236).

 

[12] Sellise armastuse kohta on õigem kasutada mõistet „meeldima“ – „mulle meeldib“ (ingl to like – I like). Meeldimine on oma olemuselt alati subjekti suhe objekti. Armastus seevastu on interpersonaalne subjekti ja subjekti suhe.

 

[13] „Perekond on (…) ainulaadselt kohane edasi kandma selle oma liikmete ning ühiskonna arenguks ja heaoluks hädavajalikke kultuurilisi, eetilisi, ühiskondlikke, vaimseid ja religioosseid väärtusi; perekond on koht, kus erinevad põlvkonnad tulevad kokku ja aitavad üksteisel kasvada inimlikus tarkuses ning kooskõlastada üksikisikute õigusi ühiskondliku elu nõudmistega.“ (Perekonna õiguste harta, esitatud Püha Tooli poolt kõigile perekonna missioonist tänases maailmas hoolivatele isikutele, institut-sioonidele ja võimudele 22. oktoobril 1983, preambula, E ja F. – Toomas Vooglaiu tõlkes).

 

[14] Paavst Johannes Paulus II, apostellik adhortatsioon Familiaris consortio (22. XI 1981) perekonna teemadele pühendatud Piiskoppide Sinodi järel, nr. 23.

 

[15] Perekonna õiguste harta, art. 10, a & b. Sedasama on rõhutanud Johannes Paulus II oma ringkirjas Laborem excercens, nr. 19 ja adhortatsioonis Familiaris consortio, nr. 23 & 81.

 

[16] „Kuna nad on ühiselt andnud elu oma lastele on vanematel algne, esmane ja võõrandamatu õigus neid [kasvatada ja] harida; seega tuleb neid tunnistada oma laste esimeste ja peamiste [kasvatajate ja] harijatena.“ (Perekonna õiguste harta, art. 5). – Vt Pius XI apostellik ringkiri Divini illius magistri, nr. 30-35.

 

[17] „Vanematel on õigus [kasvatada ja] harida oma lapsi kooskõlas oma moraalsete ja religioossete tõekspidamistega, võttes arvesse perekonna kultuuritraditsioone, mis soodustavad lapse hüve ja väärikust; samuti peavad nad saama ühiskonnalt vajalikku abi ja toetust oma hariduslik[-kasvatusliku] rolli kohaseks täitmiseks. (…) Vanematel on õigus tagada, et nende lapsi ei sunnita osalema tundides, mis ei ole kooskõlas nende endi moraalsete ja religioossete veendumustega. (…) Vanemate õigusi rikutakse, kui riik sunnib peale kohustusliku haridussüsteemi, millest on välistatud igasugune religioosne kujunemine. (…) Vanemate esmaõigust oma laste harimisel [ja kasvatamisel] tuleb [arvestada] kõigis koostöövormides vanemate, õpetajate ja koolivõimude vahel, ning eriti kodanikele koolide toimimisel ja hariduspoliitika kujundamisel ja elluviimisel hääle andmiseks mõeldud osalusvormides“ (Perekonna õiguste harta, art. 5, a, c, d & e).

 

[18] CIC (1983) can. 868, § 1 pkt. 1.

 

[19] „Vanematel on õigus vabalt valida koole või teisi vajalikke vahendeid oma laste harimiseks [ja kasvatamiseks] vastavalt oma veendumustele“ (Perekonna õiguste harta, art. 5, b).

 

[20] „E. Perekond on, veelgi enam kui vaid juriidiliine, ühiskondlik ja majanduslik üksus, armastuse ja solidaarsuse kogukond, mis on ainulaadselt kohane edasi kandma selle oma liikmete ning ühiskonna arenguks ja heaoluks hädavajalikke kultuurilisi, eetilisi, ühiskondlikke, vaimseid ja religioosseid väärtusi; G. Perekonnal ja ühiskonnal, mis on vastastikku seotud eluliste ja orgaaniliste sidemetega, on teineteist vastastikku täiendavad funktsioonid iga isiku ja inimkonna hüve kaitsmisel ja edendamisel; H. erinevate kultuuride kogemus läbi ajaloo on näidanud ühiskonna poolt perekonna institutsiooni tunnustamise ja kaitsmise vajadust; I. Ühiskond peab, ning erilisel moel peavad riik ja rahvusvahelised organisatsioonid, kaitsma perekonda poliitilise, majan-dusliku, ühiskondliku ja õigusliku iseloomuga meetmetega, mis on suunatud perekonna ühtsuse ja püsivuse kindlustamisele, nii et see saaks täita talle eriomast funktsiooni.“ (Perekonna õiguste harta, preambula).

 

[21] Perekonna ja laste suhete osas näitavad tervele ühinenud Euroopale tulevikku Saksamaal juurutavad progressiivsed mudelid. Iseloomulik on, et Saksamaa kristlik-demokraatliku haridusministri Ursula van Leyeni ametiajal töötati välja hirmkallis haridusreformi programm, mille eesmärgiks on suunata lapsed ja noored hommikust õhtuni kestva Ganztagschuleks nimetatava komplekse kasvatussüsteemi raamesse. Selle eesmärgiks on vabastada vanemad pea täielikult peale igapäevast tööd väsitavast lastekasvatamise kohustusest, milleks neil puudub vajalik pedagoogiline kompetents ja millega nad sotsiaalpatoloogilise, kriminaalse, narkoloogilise jms noorsugu puudutavaid patoloogiaid kirjeldava statistika alusel üha vähem toime tulevad. Lapsed peaksid koolist, ringidest, noortekeskustest ja muudest Ganztagschule kompleksi kuuluvatest institutsioonidest koju pääsema alles õhtuks, sööma ja magama. Ganztagschule ainus eesmärk on võõrandada lapsed lapsevanematelt ja seal, kus see pole seni veel lõpuni toimunud, pedofiiliahüsteeriat Kiriku kasvatusliku autoriteedi diskrediteerimiseks ära kasutades, ka Kiriku mõju alt. See võimaldab saavutada riiklikule indoktrinatsiooni-programmile, nagu minister Ursula van Leyen seda avameelselt väljendas, Lufthoheit über die Kinderbetten („üleolek õhus lastevoodite üle“) ning lapsed seeläbi sisuliselt riigistada, homo-promo, multi-kulti ja muud laadi konditsioneerimise raames vaimselt orjastada ja massoonliku ideaalse tulevikuühiskonna jaoks valmis programmeerida. Kokkusattumused kommunistliku tegevusprogrammi eesmärkidega lastekasvatamise osas pole juhuslikud.

 

[22] Kui sellest näiliselt kaootiliselt toimivast võõrandamisest veel küllalt pole, tuleb appi Ganzztagsschule vms kommunistlik programm.

 

[23] Mitmetes “eesrindlikes” Lääne-Euroopa maades nagu Saksamaa, Holland, Taani ja Rootsi on üha sagedasemaks muutunud juhtumid, et lapsed kaebavad oma vanemad kohtusse kehalise karistamise, taskuraha mitteandmise või selle kasutamise kontrollimise, „psüühilise vägivalla“ ja muu säärase laialt määratletud lastevanemate poolse “laste vabaduste ning õiguste piiramise” eest. Sageli lõpeb see vanemlike õiguste äravõtmisega ning laste saatmisega lastekodusse.

 

[24] “Pole välistatud, et XX sajandi ühiskonnainseneride vahendid – psühhoanalüüsist ja laste kollektiivsest kasvatamisest (sotsialisatsioonist) alates ning agitatsiooni, propaganda ja koonduslaagritega lõpetades – olid lihtsalt liialt primitiivsed, et muuta inimliku käitumise loomulikku alust. Biotehnoloogias ja bioloogilistes teadustes toimuv revolutsioon on avatud iseloomuga – see võib anda meile vahendid saavutamaks seda, mis ei õnnestunud mineviku ühiskonnainseneridel, nimelt inimloomuse muutmist. Siis lõpeb inimkonna ajalugu definitiivselt, sest me jätame siis hüvasti sellise inimliigiga, nagu me teda täna tunneme. Siis algab uus ajalugu, post-inimese ajalugu.” (Francis Fukuyama vestluses Nathan Gardelsiga: Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001; sama tekst ilmus tervikuna ka 1999. aasta juunis Los Angeles Times’is)

[25] Barbara Morris, Change Agents in the School, lk. 18.

 

[26] „Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgu-pimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni.“ (2 Pe 2:4).

 

[27] Ilm 9:1-11.14-18; Ilm 12:7-9.17; 20.7-8; vt ka Mt 4:1-11.

 

[28] Vt p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, Ia, q. 114, a. 3.

 

[29] Prantsuse ajakiri Humanisme, juuli 1987

 

[30] Prof. Chester Pierce, Institute of Psychiatry and Education by University of Harvard, ettekanne õpetajatele: Christian Awareness’es Newsletter, 1991, lk. 10

 

[31] Bertrand Russell, The Impact of Science On Society.

 

[32] ÜRO dokument Measures, polices and programmes afferting fertility (1972).

 

[33] Vabamüürlust käsitlevatest Kiriku Õpetusameti dokumentidest väärib märkimist eelkõige paavst Leo XIII põhjalik apostellik ringkiri Humanum genus (20. IV 1884). Peale selle: Clemens XII ringkiri In eminenti (28. IV 1738), Benedictus XIV ringkiri Providas romanorum (18. V 1751), Leo XII apostellik konstitutsioon Quo graviora (13. III 1826), Leo XIII ringkirjad Dall’ alto (15. X 1890) ja Inimica vis (8. XII 1892); samuti Usudoktriinikongregatsiooni deklaratsioon vabamüürlaste ühenduste liikmete langemisest latae sententiae ekskommunikatsiooni karistuse alla (17. II 1981) ja deklaratsioon vabamüürlaslikest ühendustest (26. XI 1983).

 

[34] Ajakiri Le Point, 11. juuni 1978.

 

[35] Fred Zeller, looži Grand Orient’ eks-suurmeister, Nouvel Observateur, 24. mai 1976, lk 10.

 

[36] Piccolo Tigre, Itaalia karbonaaride kõrglooži Alta Vendita liige, kirjas oma sõbrale varjunimega Vendice, a. 1819, tsiteeritud: Historia masonerii, Warszawa, 1904, lk 327-328.

 

[37] Zbigniew Brzeziński, Between Two Ages.

 

[38] Francis Fukuyama, intervjuu poola ajalehele Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001.

 

[39] Adress to the members of the European People’s Party , 30 III 2006: http://www.vatican.va/holy_father/benedict_xvi/speeches/2006/march/documents/hf_ben-xvi_spe_20060330_eu-parliamentarians_en.html

 

[40] Pean silmas liberaalsete vaadete ja moraalsete hoiakute võidutsemist suure kuni valdava osa Lääne-Euroopa katoliiklaste seas: rasestumis-vastaste vahendite aktsepteerimist, abortide, eutanaasia ja kunstliku viljastamise pooldamist, sallivat või isegi pooldavat suhtumist homosek-suaalsusesse, rahulolu riikliku koolisüsteemi amoraalsete seksuaalkasva-tuse programmidega, abielulahutusi ja korduvabielusid jms.

 

[41] „Perekond, loomulik ühiskond, eksisteerib enne riiki või mistahes muud kogukonda, ning sellel on loomupärased võõrandamatud õigused“ (Perekonna õiguste harta, preambula, D).

 

[42] Pius XII, raadiokõne Benignitas Jõulupühal, 24. XII 1944 ((AAS XXXVII (1945), 10-23).

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!