Perekond – rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus

Ajal, mil parlamendis koguvad taas tuure vaidlused ja konfliktid seoses püüdlusega anda homoseksuaalsetele suhetele õiguslik tunnustus perekonnana, on paslik uuesti meelde tuletada, mis on perekonna tähendus ning miks on perekonna institutsioon ühiskondlikult oluline.

Elementaarsete asjade meenutamine on seda tähtsam, et praegusel relativismi võidukäigu ajal püütakse kõige tähendus kahtluse alla seada ja suhteliseks muuta ning allutada võimul olevate jõudude tõlgendusele, justkui reaalsus ise ei kannakski endas mingit tähendust. Seepärast avaldame portaalis Objektiiv SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) poolt 2012. aastal väljatöötatud deklaratsiooni perekonna toetuseks, mis kannab pealkirja "Perekond – rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus".

Deklaratsioonis on sedastatud, et perekond on universaalne ja fundamentaalne ühiskondlik institutsioon, mida on sellisena tunnistanud kõik tsivilisatsioonid ning et ka Eesti Vabariigi põhiseadus nimetab perekonda §-s 27 rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks, samal ajal kui ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon käsitleb perekonda ühiskonna loomuliku ja põhilise üksusena.

Selleks, et perekonnakultuur Eestis võiks tervenema hakata, ei piisa kõlavate loosungite väljahõikamisest ega ka suurte sõnade tegemisest – tarvis on ütelda lahti ideoloogilistest pettekujutelmadest ja reaalsusest irdunud soovunelmatest ning teadvustada meie praeguse olukorras raskust.

Tarvis on mitte püüda eitada või ilustada karmi tõsiasja, et viimaste sajandite vältel laialt levinud inimvaenulike ideoloogiate mõjul on perekonna institutsioon mitte ainult Eestis, vaid kogu Lääne kultuuriruumis sügavas kriisis, mis väljendub mh abielulahutuste, abortide, laste seksuaalse ärakasutamise, perevägivalla, liiderlikkuse, truudusetuse, pornograafia, prostitutsiooni, inimkaubanduse, seksuaalidentiteedi häirete ja meelemürkide kasutamise laias levikus, eakate inimeste isolatsiooni jäämises, vanemliku hoolitsuseta jäetud lastes, rahva taastootmiseks ebapiisavas sündivuses ning rünnakutes abielu ja perekonna institutsioonide vastu.

Ajalooline kogemus kinnitab, et perekonna kui ühiskonna aluse kriis toob paratamatult kaasa ühiskondliku kriisi, mis ähvardab meie rahva, kultuuri ja riigi tulevikku palju traagilisemate tagajärgedega kui suuremaid ja sügavamate kultuuriliste traditsioonidega rahvaid. On tõsi, et Eesti ühiskond seisab silmitsi tõsise rahvastikukriisiga, ent meie rahva, riigi ja kultuuri püsimajäämiseks vajame mitte uste avamist massiimmigratsioonile, vaid olulist sündivuse kasvu, mille eelduseks on perekonna institutsiooni au sisse tõstmine ning tervele perekonnaelule eelduste loomine kogu ühiskonnas.

Kahtlemata ei ole see lihtne. Ent nagu deklaratsioonis öeldud, oleme veendunud, et järjekindla ühiskondliku pingutuse korral on võimalik perekonna kriisi ületada ja luua seeläbi eeldused kõlbeliselt tugeva, ühtehoidva, elujõulise, jõuka ja õnneliku ühiskonna kujunemisele. Siiski saab selline tervenemine alata üksnes eeldusel, et oleme ühiskonnana valmis tunnistama tehtud vigu ning neid ka korrigeerima, isegi juhul, kui see on raske ja ebamugav ning nõuab olulisel määral kultuuri alusväärtuste ja põhimõtete korrigeerimist.

DEKLARATSIOON PEREKONNA TOETUSEKS

PEREKOND – RAHVA PÜSIMISE JA KASVAMISE
NING ÜHISKONNA ALUS


Artikkel 1. Perekonna mõiste

Perekond on inimloomusest lähtuv, mehe ja naise vabatahtlikul püsival ühendusel põhinev, lastele avatud ja põlvkondade järjepidevust kindlustav fundamentaalne ühiskondlik institutsioon ning inimliku armastuse esmane ja loomulik keskkond. Tuumikperekond toimib laiendatud perekonna kontekstis, mis tagab põlvkondade järjepidevuse ja esmase hoolitsuse laiendatud perekonna liikmetele. Perekond eelneb kõikidele teistele inimkooslustele, mis peavad seda austama, kaitsma ja abistama ning ei saa ega tohi seda omatahtsi ümber kujundada.

Seetõttu oleme vastu igasugustele püüdlustele perekonna institutsioon seadusandlikult ümber määratleda, mh viisil, mis eirab perekonna põhinemist sugude vastastikusel täiendamisel ning selle elutähtsat rolli rahva järjepidevuse tagamisel. Samuti ei tohi riik rahastada perekonna institutsiooni ümbermääratlemisele suunatud tegevust. Riik peab oma poliitikate kujundamisel arvestama inimloomusega, mitte eksperimenteerima moodsate ideoloogiate rakendamisega ühiskonnas. Meile ei ole vastuvõetav riiklike poliitikate kujundamine juhindudes ideest, et mehelikkus ja naiselikkus on pelgalt kultuurilised ja juriidilised konstruktsioonid, mitte inimloomuse olemuslikud aspektid. Mehed ja naised on võrdsed väärikuselt ja põhiõiguste poolest, ent neil on erinevad funktsioonid ja ülesanded. Olles ühendatud abielus, on mehe ja naise ühendusest moodustuv tervik midagi enamat kui lihtsalt osade summa. Vastuseisu perekonna institutsiooni ümbermääratlemisele ei tohi käsitleda sallimatuse ilminguna ega vaenu õhutamisena.

Artikkel 2. Perekond kui ühiskonna baasstruktuur

Perekond on inimliku armastuse loomulik keskkond, milles teostub abikaasadevaheline armastus ja laste hüveline kasvatus. Sellisena pole perekond mitte ainult aegumatu ideaal, vaid inimese reaalselt teostatav kutsumus. Individualism, alahinnates perekonna osa isiku täisväärtusliku elu vahetu keskkonnana, ja statism, alahinnates perekonna osa ühiskonna esmase kooslusena, mille hüve teenistuses peaks riik olema, on domineerivate ideoloogiatena viinud perekonna institutsiooni sügava kriisini. Kuivõrd perekond on inimloomusest lähtuv institutsioon, ei saa me nõustuda nendega, kelle sõnul on see oma aja ära elanud.

Ajal, mil perekond on tugeva ideoloogilise surve tõttu sügavas kriisis, vajab see hoopis rohkem väärtustamist, toetust ja kaitset. Riik peaks oma poliitiliste valikutega julgustama inimesi elama perekonnaelu ning toetama perekonda selle ühiskondlike funktsioonide täitmisel, mitte neid üle võtma ja seeläbi perekonna institutsiooni tähtsust kahandama. Kõikides otsustes nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil tuleb arvestada perekonna heaoluga. Perekond, mitte riik, on primaarne sotsiaalhoolekande institutsioon (vt PS § 27 lg 4) ning riigi ülesandeks on üksnes toetada perekonda nende funktsioonide täitmisel, võttes need enese kanda vaid juhul, kui perekond, kohalik kogukond ja kodanikeühendused ei saa nende täitmisega hakkama. Jätkusuutlik riiklik sotsiaalpoliitika ei tohi alatähtsustada isiklikku, perekondlikku ja kogukondlikku vastutust ühiskondliku heaolu eeldusena, vaid peab seda tunnustama, rõhutama ja edendama.

 Artikkel 3. Abielu ja perekond

Traditsiooniliselt on abielulepingu all peetud silmas abikaasade vastastikust avalikku tõotust jääda teineteisele truuks kogu eluks, nii heas kui halvas, ja kuigi kaasajal on sellest sageli taganetud, on just abielutõotuse elukestvus äärmiselt oluline eeldus abikaasade täielikuks pühendumiseks, laste vastuvõtmiseks tarviliku turvatunde tekitamiseks, lastele turvalise ja stabiilse kasvukeskkonna loomiseks ning pereliikmete vaimse, sotsiaalse ja materiaalse heaolu tagamiseks.

Perekonna kriis on paljuski just abielu kriis, mis väljendub tänases ühiskonnas mitte ainult abielude purunemises ja nende arvu vähenemises, vaid ka arusaamise kadumises abielu mõistest. Seetõttu on perekonna kriisi ületamiseks tarvis uuesti selgitada abielu tegelikku tähendust, rõhutada selle olulisust perekonnaelu ja ühiskonna vundamendina ning see taas au sisse tõsta ja ihaldusväärseks muuta. Seejuures peab riik igakülgselt soosima ja toetama abielu institutsiooni, sidudes selle pigem materiaalsete ja sotsiaalsete eeliste kui täiendavate raskustega, ning toetama ka muul moel (mh läbi perekonnaja hariduspoliitika) perekondade terviklikkust. Kuivõrd abielu on perekonna aluseks, ei tohi abielupaaride riiklikku eeliskohtlemist käsitleda diskrimineerimisena teiste suhtes.

Artikkel 4. Perekond ja lapsed

Perekond on laste arengu loomulik keskkond. Igal lapsel on loomulik õigus kasvada terviklikus perekonnas, mis rahuldab inimese põhivajadust kuulumise järele ning inimsüdame igatsust armastada ja olla armastatud. Perekonnas omandavad lapsed esmase ja põhilise maailmatunnetuse, sh arusaamise õigest ja valest, heast ja kurjast, ema- ja isarollist ning inimlikust hoolivusest ja armastusest. Perekonnas kujuneb inimeste vastutustundlikkus, teenimis- ja pühendumisvalmidus ning autunne. Perekond hoolitseb isiklikul ja intiimsel moel oma laste eest ning tagab nende harmoonilise kasvamise.

Seetõttu peab igakülgselt soosima laste kasvatamist pereringis ning seisma hea selle eest, et inimesed ei oleks materiaalsete raskuste tõttu sunnitud loobuma oma laste kodus kasvatamisest ja viima neid päevahoiuasutustesse. Emade lastega kojujäämist ning nende kasvatamisele pühendumist tuleb käsitleda mitte teenimatu mugavuse või ühiskondlikust elust kõrvalejäämisena, vaid olulise panusena ühiskonna arengusse. Eriliselt tuleb soosida ja toetada ilma perekondliku hooleta jäänud laste adopteerimist ja seeläbi eelduste loomist nende kasvamiseks eluterves keskkonnas. Oluliselt rohkem peab näitama üles muret nende laste pärast, kelle elu on ohus juba enne sündi, ning tegema pingutusi aitamaks eluraskustes vanematel oma sündimata lapsed vastu võtta või anda neile võimalus kasvada adoptiivperekonnas.

Artikkel 5. Perekond ja haridus

Vanematel on esmane autoriteet oma laste kasvatuse ja hariduse suunamisel (nagu kinnitab ka põhiseadus §-des 27 ja 37), mis on loomu poolest mitte ainult intellektuaalne, vaid ka moraalne ja vaimne. Riigi ja omavalitsuse roll laste kasvatamisel ja harimisel on vanemate rolli suhtes teisejärguline ja abistav ning kompenseeriv seal, kus vanemad ja nende ühendused ei tule oma ülesannete täitmisega toime. Perekond on lapse esimene kool, kus vanemad on nende esmased ja kõige olulisemad õpetajad. Sotsiaal- ja hariduspoliitika (sh kooli õppekava) ei tohi õõnestada vanemate õigust suunata oma laste moraalset ja vaimset kujunemist.

Vanematel peab olema vabadus valida oma lastele sobiv kool lähtudes oma maailmavaatelistest tõekspidamistest, rajada ise koole või harida oma lapsi kodus, ilma et sellega kaasneks ebaõiglasi koormisi. Haridussüsteem peab toetama selgete kõlbeliste põhimõtete, tugeva tahte ja heade käitumisharjumustega vastutustundlike inimeste kujunemist, valmistades neid seeläbi ette eluks perekonnas, mitte külvama enesekesksust, kõlbelist relativismi ja kombelõtvust. Kuivõrd seksuaalsuhted kuuluvad olemuslikult abiellu, oleme vastu igasugusele seksuaalsuhete propageerimisele väljaspool abielu, sh homoseksuaalsete suhete (jm seksuaalidentiteedi häirete) käsitlemisele normaalse, moraalse ja tervisliku alternatiivse seksuaalkäitumisena. Me ei mõista hukka isikut ennast, keda tuleb toetada, suunates teda loomuomase ja hüvelise elu poole, ent taunime liiderlikku ja loomuvastast käitumist ning selle propageerimist.

Artikkel 6. Perekond ja rahvastik

Perekond on oma loomult viljakas ning armastusega vastuvõetud arvukas järelsugu väljendab perekonna kui rahva püsimise allika elujõulisust. Meie rahva, kultuuri ja riigi püsimine on võimalik üksnes eeldusel, et meile sünnib oluliselt rohkem lapsi. Suurpered näitavad selles osas eeskuju ja võtavad enda kanda suure osa selle eesmärgi poole liikumisest. Seetõttu peavad ühendused, omavalitsused ja riik näitama lasterikaste perede suhtes üles erilist austust ja hoolt, tagades mh selle, et lasterikkus ei tooks kaasa majanduslikke ja sotsiaalseid tagasilööke või koguni langemist vaesusesse. Lisaks sümboolsele tunnustamisele tuleb lasterohkeid peresid vastavalt nende suuremale panusele ühiskonna hüvesse ka õiguslikult ja materiaalselt vääriliselt toetada. Pensionipoliitilised otsused ei tohi seada laste kasvatamisele pühendunud inimesi teistega võrreldes vähemkindlustatud olukorda.

Artikkel 7. Perekond ja majandus

Perekond on fundamentaalne üksus ühiskonna majanduslikuks kasvuks ja arenguks. Rahvas, mille poliitikad alahindavad ja lagundavad perekonda, ei ole võimeline looma tõelist rikkust. Perekonna ideaal tuleb asetada majandusja sotsiaalpoliitika keskmesse, sest eluterve perekond tagab tõelise inimliku arengu esmalt kvalitatiivses plaanis, kasvatades vooruslikke inimesi, kuid mitte vähem tähtsalt ka kvantitatiivses plaanis, tagades rahvastiku juurdekasvu. Vaid piisaval hulgal vooruslikke inimesi saab tagada ühiskonna majandusliku kasvu ning nende vajaduste rahuldamine on ühtlasi selle kasvu lõppeesmärgiks.

Seetõttu peavad riik ja omavalitsused hoolitsema selle eest, et majanduskasv ei toimuks perekonna arvelt, kiskudes vanemaid perekonnast eemale, vaid toetaks perekonda. Muuhulgas peab riik toetama perekonnapõhise väikeettevõtluse konkurentsivõimelisust võistluses suurte tootmisüksuste ja rahvusvaheliste firmadega. Riik ühes omavalitsustega peab soodustama võimalikult paljudel perekondadel oma kodu omamist ning mitte käsitlema kodu omamist ja pärandamist maksustatava luksusena. 

Artikkel 8. Perekond ja meedia

Meedial on terve perekonnakultuuri kujundamisel oluline roll. Perekonna moraalset hüve silmas pidades peab Eesti Rahvusringhääling oma programmivalikutes ja saadetes edendama süstemaatiliselt perekondlikke väärtusi ja esitama perekondlikku eluviisi terve ning ihaldusväärse ideaalina, mille poole noored inimesed võivad lootusrikkalt pürgida. Erameedias ja avalikus ruumis ei tohi levitada ega propageerida perekonna suhtes negatiivseid stereotüüpe, näidates ihaldusväärsena enesekeskseid ja vastutustundetuid eluviise. Seadusandja peab astuma konkreetseid samme tõkestamaks seksuaalsele kombelõtvusele orienteeritud või otseselt pornograafilise sisuga materjalide levikut ühiskonnas, eriti noorte seas.

Artikkel 9. Üleskutse perekonna ja perekonnakultuuri kaitsele ja taastamisele

Kutsume kõiki hea tahtega inimesi ja kodanikeühendusi, olenemata maailmavaatelisest, religioossest, rahvuslikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast, olema abielu, perekonna ning nende aluseks olevate moraalsete tõekspidamiste ja vooruste toetajaks ja kaitsjaks ühiskonnas. Samuti kutsume üles mitte ühelgi viisil toetama neid ühiskondlikke ja poliitilisi liikumisi, mis eiravad perekonna olulisust ühiskonna alusena, soovivad perekonna mõistet seadusandlusega ümber määratleda (hõlmates sellesse ka loomuvastaseid eluviise) ning suhtuvad ükskõikselt või koguni vaenulikult terve perekonnakultuuri ja seega terve ühiskonna aluseks olevatesse moraalsetesse põhimõtetesse.

Deklaratsiooni küljendatud versiooniga saab tutvuda Issuu keskkonnas ning trükikujul saab selle SA-st Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.