Ärklemine võtab tuttavad sõnad ja täidab need uue ideoloogilise sisuga, kirjutab Ameerika Ühendriikide tuntud filosoof ning ühiskonnakriitik Peter Boghossian arvamusportaalis Spiked.
Kõige parem lahendus, kuidas vältida institutsioonide ärklevate aktivistide poolt rüvetamist, on seista oma keelelise iseseisvuse eest.
Iga ärklejate sõnastikus olev sõna peidab endas aktivismi. Iga viimanegi sõna. Aktivistid on seadnud eesmärgiks süsteemi dekonstrueerimise, mille teostamiseks peab oskussõnadel olema kaks tähendust: üks neist on tavaline ja mõistlik ning teine on sellele juurde poogitud eriomane, aktivistlik, tähendus. Kui ärklejad teevad näiteks mõne poliitikate rakendamise ettepaneku, siis üritavad nad esmalt panna inimesed uskuma, et nad kasutavad konkreetset oskussõna tavalisel viisil. Kui poliitiine ettepanek heaks kiidetakse, siis peale seda keeratakse algatuse keskmes olnud oskussõna tähendus võimalikult ärklevaks.
"Kaasamine" tähendab tavakeeles, et "kõik inimesed on teretulnud". Ärklejate keeles tähendab see samas "piirkonda/ruumi, kus sõnavabadus on piiratud". Kuidas saavad kõik tunda ennast teretulnuna kui lubatud on rääkida sõnu, mis võivad mõnda grupi liiget solvata ja kes võib nii tunda ennast kõrvalejäetuna. Loomulikult nii ei tohi. Selle tõttu on tõeliselt kaasav olemiseks vaja sõnavabadust piirata. Taoline lähenemine on hullumeelne.
"Kaasamine" on järgmine ärklejate lemmiksõna. Tavakeeles tähendab see milleski aktiivset osalemist. Ärklejate keeles seevastu mõistetakse "kaasamise" all rõhuvatest süsteemidest kasu saamist. Ameerika mitmekesisuse filosoof Barbara Applebaum on sellise lähenemise heaks näiteks, millest ta kirjutab raamatus "Olles valge, olles hea" (Being White, Being Good): "Kõik valgest rassist (ja valge rassiga külgnevad) inimesed on süüdi süsteemse rassismi ja valge ülemvõimluse kahjudes ning olukorras, et nimetatud nähtused ikka veel on olemas."
Ärklejate agenda jookseb kokku hetkest kui nende sõnu hakatakse inglise keelest, mis on kõigi maailma ärklejate emakeel, teistesse keeltesse tõlkima.
Samas ärklejate agenda jookseb kokku hetkest kui nende sõnu hakatakse inglise keelest, mis on kõigi maailma ärklejate emakeel, teistesse keeltesse tõlkima, mille käigus kantakse üle sõna ainult üks tähendus. Aktivistide tegevusplaan näeb ette, et oskussõnadel on põhimõtteliselt korraga nii tavaline kui ärklev tähendus, kuid mõlemat ei saa tõlkimise käigus edasi anda. Kui seda üritatakse teha ja tõlgitud sõnadesse sisestada nende teisene ärklev tähendus, siis see paljastab lingvistilise pettuse. Kui sõna teisest, ärklevat tähendust pole võimalik varjata, siis aktivistidel pole enam nii hõlbus oma dekonstrueerimise eesmärke saavutada.
Näiteks pole ungari keeles vastet sõnale [sotsiaalne] sugu (gender). Seetõttu ungarlased kunagi importisid ja kasutavad täna ingliskeelset sõna "gender" ning koos sellega ärklevat diskursust, mis antud oskussõnaga kaasas käib. Kui kultuurikriitiku Andrew Doyle'i suurepärane raamat "Ärklemine: sotsiaalse õigluse teejuht" (Woke: A Guide to Social Justice) tõlgiti ungari keelde, otsustas kirjastaja jätta pealkirja ingliskeelseks). Sama on juhtunud ka teistes keeltes, näiteks hiina keeles (mandariin) pole samuti vastet sõnale "gender". Nii on ärklev inglise keel levinud üle maailma ja näiteks India Ülemkohtu kohtunik vürtsitab oma loenguid ärklevate anglitsismidega ning Vatikani Sinodi oktoobris üllitatud dokumendis leiab ohtralt "kaasamist". Ärklevate sõnade ideoloogiline sisu on võõrkeelses kontekstis märkimisväärselt rohkem alasti.
Kui ärklejate ingliskeelseid oskussõnu eiratakse või pilgatakse, siis sedasi saab peatada ärklemise memeetilise sissetungi teistesse süsteemidesse.
Kuna ärklevad aktivistid kasutavad tänaseni peamiselt ingliskeelseid oskussõnu, tähendab see, et teisi keeli rääkivatel rahvastel on võimalik ennast suhtreliselt lihtsal viisil ärklejate rünnakute eest kaitsta. Kui selliseid ingliskeelseid oskussõnu eiratakse või pilgatakse, siis sedasi saab peatada ärklejate memeetilise sissetungi teistesse süsteemidesse, kultuuri, kohtupraktikatesse, keeltesse ja, mis on väga tähtis, inimeste mõtetesse.
Mõeldagu sellele järgmisel viisil. Sõnu saab tõlkida, kuid diskursuseid – viise, kuidas inimesed ideedest mõtlevad ja räägivad – mitte. Sõnadevaheliste tähenduste ja suhete võrgustikku on suhteliselt keeruline teistesse keeltesse üle kanda. Võtame näiteks sõna "lehm", mis saab oma tähenduse tänu paiknemisele laiemas diskursuses. Indias on lehmad pühad. Keskmise ameeriklase jaoks tähendab lehm kotletti. Sõnadel on tähenduste varjundid ja need on kultuuriti erinevad ning tihti väga suurel määral. Neid tähenduste varjundeid ei ole võimalik alati tõlkida teistesse keeltesse, isegi kui need on lingvistiliselt sarnased, nagu näiteks germaani ja romaani keeled omavahel.
Diskursuse mõjutamiseks on ärklev sõna võimalik tõlkida otse teise keelde, kuid sellega ei tule kaasa selle algne mõte, kuna oskussõna istub peale tõlkimist erinevas tähenduste loomise struktuuris.
Austraalia dokumentalist Mike Nayna nimetab ärklejate keelemanipulatsioone "diskursuse inseneeriaks" (discourse engineering). Ärklejad peavad sellist "inseneeriat" teatud laadi sõnamaagiaks ja usuvad, et nad saavad sõnade tähendust kontrollides ühiskonnale sundida peale enda soovitud muutused. Mõelge sõnadele antirassism, kuulumine, dekoloniseerimine, sugu-kinnitav kirurgia, valge haprus jne (anti-racism, belonging, decolonisation, gender-affirmation surgery, white fragility). Kui need sõnad ära tõlkida [näiteks "gei" ja "lesbi" – mis on inglise keelest ärklevatel eesmärkidel otse üle võetud sõnad – asemel kasutada sõna "omasooihar"], ärklejad olukorda enam ei kontrolli. Kui mingi oskussõna viiakse üle võõrkeelde, siis on vaja seda määratleda. Kui keegi sellise sõna ära määratleb ja annab uuele oskussõnale ärkleva tähenduse, siis on mäng normaalsete inimeste jaoks kaotatud.
Ärklejad usuvad sõnamaagiasse ja arvavad, et sõnade tähendust kontrollides on võimalik ühiskonnale sundida peale enda soovitud muutused.
Sõnade hämar selgitus – millega kaasneb sõnade väänamine, segaseks ajamine ja tähenduse peitmine (equivocation, obfuscation, concealment) – muutub võimatuks. Ärklevas keeles tähendab sõna "õiglus" näiteks "olukordade korrigeerimist" (adjusting shares), või teatud kuulsate autorite arvamuse kohaselt, minevikus toime pandud ebaõigluse heastamist täna toime pandava ebaõiglusega. Tänast ebaõiglust peab heastama omakorda tuleviku ebaõiglusega. Aktivistid ja maagihakatised üritavad kasutada "diskursuse inseneeriat" ühiskonna ümber kujundamiseks enda näo järele.
Kuid nende maagia toimib ainult inglise keeles. Täpsemalt ärklev keel, mis toimib inglise keeles, toimib ainult inglise keeleruumis. Teatud juhtudel on selline keeleline kahepalgelisus võimalik saavutada ka teistes keeltes. Teisiti sõnastades: peale inglise keele on ärklevaid manöövreid võimalik sooritada teisteski keeltes, kuid täna on inglise keel peamine ärkleva ideoloogia sissetungikanal.
Ärklemine on kõikehõlmav lahusti. Ärklemise ideoloogia on loodud kõige, millega see iganes kokku puutub, segi paiskamiseks ja hävitamiseks. Kui keegi elab väljaspool inglise keeleruumi ja soovib ärklemist piirata ning säilitada oma institutsioonide moraali ning terve mõistuse, ei tohi lubada ingliskeelsete oskussõnade otse, tõlkimata, üle võtmist oma sõnastikku.
Kuidas seda kõike on võimalik saavutada, pole päris selge, kuna alati varitseb [ärklevate sõnade] lekkeoht. Mis aga on üheselt mõistetav – kõige parem lahendus, kuidas vältida institutsioonide ärklevate aktivistide poolt rüvetamist, on seista oma keelelise iseseisvuse eest..
(Käesoleva arvamusavadluse tõlkija avaldas aasta tagasi Boghossiani ärkleva keelekasutuse teemaga suures osas kattuva arutluse "Uue maailmakorra vastu aitab vastu–uuskeel".)
Toimetas Karol Kallas