Poliitika kui ühise hüve teenimise kunst

Riigi peamiseks funktsiooniks ei ole tagada inimestele võimalust teha ükskõik mida. Soosides tõelist vabadust peab riik toetama inimeste moraalse kasvamise püüdlust ehk püüdlust liikuda loomutäiuse poole, kõneles Varro Vooglaid oma ettekandes poliitikast kui ühise hüve teenimise kunstist. Alljärgnev on ettekande lühikokkuvõte.

Tänapäeva poliitikas on suuremaks probleemiks mitte see, et langetatakse valesid otsuseid, vaid see, et kaduma on läinud klassikaline arusaam poliitika tõelisest tähendusest kui ühise hüve teenimise kunstist.

Üldjuhul peetakse poliitika all silmas võimuvõitlust ehk poliitiliste parteide tegevust riigivõimu juurde saamiseks, võimul püsimiseks ja võimu kasutamiseks mingite huvide teostamiseks. Kõige lühemalt ja kokkuvõtlikumalt nähakse poliitikas huvide tasakaalustamise mehhanismi – mehhanismi, mille kaudu erinevad huvigrupid teostavad oma ambitsioone, luues seeläbi ühiskonnas huvide tasakaalu.

Selliselt mõistetud poliitika taandub aga sageli inetuks kisklemiseks, ärapanemiseks ja ületrumpamiseks, mida on nimetatud ka lehmakauplemiseks. See on protsess, kus igaüks püüab maksimaalselt saavutada omahuvi, kiskudes tekki iga hinna eest enda poole, kasutades selleks nn poliitilisi tehnoloogiaid, suhtekorraldusbüroosid, lobiste, meediat jne.

Sellises riigis, mida mina tahaksin, peaks aga poliitika olema mõistetud mitte võimuvõitluse areeni ja huvide teostamise mehhanismina, vaid ühise hüve teenimise kunstina.

Sellises riigis, mida mina tahaksin, peaks aga poliitika olema mõistetud mitte võimuvõitluse areeni ja huvide teostamise mehhanismina, vaid ühise hüve teenimise kunstina.

Poliitika mõiste lahtimõtestamisel üle ega ümber inimeseks olemise tähendusest, kuna poliitika mõiste seondub otseselt inimloomusega. Selle nägemuse selgitamine algab tõdemusest, et erinevalt teistest loomadest on inimene ratsionaalne ehk mõistuslik olend, mitte pelgalt sensitiivne olend, kes on oma sisemiste tungide ja väliste impulsside lükata-tõugata. Mõistusliku olendina saab inimene vabalt arutleda selle üle, kuidas oleks õige käituda, ning valida ise alternatiivse käitumisvõimaluste vahel vastavalt sellele, mis on õige.

Siit koorub välja nägemus inimlikust vabadusest, mille keskmes on mitte võimalus teha seda, mida iganes inimene ihaldab, vaid võime mitte teha seda, mis näib ihaldusväärne, eeldusel, et selline tegevus poleks mõistuspärane. Siit, omakorda, nähtub nägemus inimesest kui moraalselt olendist. Asjaolu, et inimene on oma mõistuse abil suuteline hoomama seda, mis on õige ja hea, ning oma vaba tahte alusel otsustama, millisel viisil käituda, teeb üleüldse võimalikuks rääkida inimese moraalsest vastutusest.

Ent kuivõrd inimene ei ole puhtalt ratsionaalne olend, ei piisa pelgast teadmisest selle kohta, mis on õige ja hea, et käituda selle teadmisega kooskõlaliselt. Kristlikus maailmapildis viitab sellele inimlikule seisundile pärispatu kontseptsioon, mille kohaselt on inimese algne hea loomus tõsiselt haavatud, mistõttu on inimesele kalduvus teha kurja. Vooruslikus inimeses valitseb mõistus tahte üle ja tahe himude üle.

Iga inimese eluülesandeks on saada tõeliselt vabaks, pürgides oma loomutäiuse poole, kasvades heaks inimeseks ja realiseerides seeläbi oma inimliku potentsiaali mõistusliku olendina. Ent selles pürgimuses vajab inimene abi ja tuge erinevatelt ühiskondlikelt institutsioonidelt, millest peamisteks on perekond, kogukond, riik ja Kirik. Seetõttu on inimene loomu poolest sotsiaalne olend, sest ta saab teostada oma inimlikku loomust üksnes poliitilises kogukonnas. Nagu kala saab elada vees, nii vajab inimene tõeliselt inimlikuks eluks enda ümber riiki.

Riigi peamiseks ülesandeks on toetada inimeste saamist tõeliselt vabaks ja elu tõelises vabaduses, mis on mõistetud mõistuspärase, voorusliku eluna.

Siit jõuame ka nägemuseni riigi peamisest funktsioonist, milleks on toetada inimeste moraalse kasvamise püüdlust ehk püüdlust saada heaks inimeseks. Sellisena mõistetuna on riigi peamiseks ülesandeks toetada inimeste saamist tõeliselt vabaks ja elu tõelises vabaduses, mis on mõistetud mõistuspärase, voorusliku eluna – vabadusena pahede orjusest.

Niisiis on poliitika otseselt eetikaga seotud ja seesugusena moraali valdkonda kuuluv nähtus. Poliitikal peab olema moraalne vundament ja siht, milleks on inimese hüve ja kogu ühiskonna hüve. Aquino Thomas selgitab Aristotelesele tuginedes, et valitsuse peamiseks funktsiooniks on aidata kaasa inimeste pürgimusele saada heaks, harjutades neid käituma hüveliselt. See headus seisneb vooruslikkuses, mida riik peab toetama, kehtestades seadused, mis suunavad inimesi käituma väliselt mõistuslikul moel, lähtudes eesmärgist, et aja jooksul kujuneb välisest harjumusest seesmiselt juurdunud voorus. Sellisena on riigil väga oluline hariduslik funktsioon – õpetada ja toetada, austades vabadust.

Suunatus ühisele hüvele on määrava tähtsusega kriteerium, mis eristab riiki röövlijõugust. Riik ei ole süsteem, mis on mõeldud mingisuguse omahuvi poole pürgimiseks, vaid ühise hüve taotlemiseks ja kindlustamiseks. Individuaalne püüdlus õnnelikkuse poole transformeerub riigis ühiseks püüdluseks kõigi poliitilise kogukonna õnnelikkuse poole. Poliitika kaudu määratletakse, kuidas korraldada mingit konkreetset ühist hüve, milleks võib olla näiteks õiguskord, riik kui institutsionaalne süsteem, tervishoid, keel, haridus, majandus jne

Ühise hüve keskmes on nägemus sellest, et me peame olema hooles teineteise pärast. Ühise hüve kontseptsioon viitab sellele, et meist mitte keegi ei saa teostada oma hüve ehk pürgida oma loomutäiuse poole täielikult lahutatuna teiste inimeste hüvest. Meie individuaalne hüve saab teostuda üksnes teiste inimeste hüve kontekstis. Võimatu on elada õnnelikult ühiskonnas, kus väga paljudel teistel inimestel meie ümber läheb väga halvasti.

Suunatus ühisele hüvele on määrava tähtsusega kriteerium, mis eristab riiki röövlijõugust.

Individuaalne püüdlus õnnelikkuse poole transformeerub riigis ühiseks püüdluseks kõigi poliitilise kogukonna liikmete õnnelikkuse poole, olgugi, et ühine hüve ei ole pelgalt kõigi ühiskonna liikmete isikliku hüve summa. Poliitika kaudu määratletakse, kuidas korraldada mingit konkreetset ühist hüve, milleks võib olla näiteks õiguskord, riik kui institutsionaalne süsteem, tervishoid, keel, haridus, majandus jne, mis loob eeldusi poliitilise kogukonna liikmete isiklikule hüvele.

Kokkuvõttes ei ole poliitikute ülesanne esindada mingi grupi huve, vaid seista selle eest, mis on objektiivselt õige ja hea ehk hüveline, luues eeldused kõigi inimeste õnnelikuks eluks riigis kui poliitilises kogukonnas. Poliitikuks olemine ei ole seega lihtsalt üks töö paljudest – see on ühiskonna teenimine läbi praktilise mõistuse korralduse määratlemise ühiseks hüveks ja hüvanguks. Poliitik peab mõistma, et ta on vastutav mitte üksi teiste inimeste, vaid ka Jumala ees. Kui poliitilises kutsumuses nähakse teenimist, siis mõistab ka kuningas end sama moodi teenrina, nagu seda teeb kuningakoja koristaja.

Poliitika algab moraalsest nägemusest selle kohta, mida tähendab fundamentaalselt inimeseks olemine ning milline on tõeliselt inimlik elu ehk elu vooruses. Niisugusena peab poliitikal selleks, et see oleks poliitika sõna tõelises tähenduses, olema moraalne sisu, vundament ja siht. Seetõttu algab poliitiku kutsumuse täitmine selge arusaamise kujundamisest selle kohta, mis on tõeliselt õige ja hea ning sellisena hüveline, jätkudes siiras teenimise vaimus pühendumisega ühise hüve poole pürgimisele.

Ettekanne 5. novembril 2016 Rahvusraamatukogus portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil “Millist Eestit me tahame?”.

Kuula lähemalt ettekande videosalvestusest.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning seitsme lapse isa.