Poliitikast ja eetikast

5. märtsi Postimehes vahendas Urve Eslas TLÜ õppejõudude vestlusringi poliitika ja eetika teemal: Kas poliitika saab üldse olla eetiline? Kuivõrd „eetika“ ja „poliitika“ kasutamine oli vestlusringis mõnevõrra ähmane, ajendas see mind mõtisklema, kuidas ma ise „eetikat“ ja „eetilist“ määratleksin.

Eetika

Eetika tavapärane määratlus on „moraalifilosoofia“ või „printsiipide (ja kriteeriumite) süsteem hea ja halva tegevuse eristamiseks“ vmt. Mis on kindlasti õige, aga võib-olla siiski liiga partikulaarne. Ise määratleksin eetikat praktilise mõistuse õige korrana, so recta ratio sedavõrd kuivõrd see puutub praktilisse tegevusse. Ja eristaksin seda moraalist kui õigesti korraldatud tegevusest/käitumisest või pigem dispositsioonidest selliseks tegevuseks/käitumiseks. Ehkki algselt ja etümoloogiliselt ei ole selliseks eristuseks kuigivõrd alust, kuna mõlemad viitavad (headele?) tavadele või kommetele, ethike kreeka ja mores ladina keeles. Moralis‘e võttis väidetavalt kasutusele Cicero just kreeka ethikos tõlkimiseks. Aga kuna mõlemad sõnad on pikka aega kasutusel olnud, siis nende tähendusväljad on mõnevõrra diferentseerunud, nii et „eetika“ osutab pigem tegutsemise/käitumise ratsionaalsele, mõtestamise aspektile, „moraal“ aga selle dispositsioonilisele, hoiakulisele aspektile. Ja alles teises järjekorras, tuletuslikult, viitab „eetika“ printsiipide süsteemile, mingile enam-vähem süstemaatilisele tegutsemise/käitumise põhimõtete käsitlusele, mis on moraalifilosoofia.

Selline vaade võimaldab mõista dilemmat, mis ka antud vestlusringis aeg-ajalt üles kerkis – kas eetika on üks ja ainus, kõigile ühesugune, või on eetikaid palju. Eetika esmases tähenduses – kui mõistuse õige korraldus praktilise tegevuse suunamiseks – on üks ja ainus. Ent kuna moraalifilosoofilisi süsteeme on erinevaid, siis selles tähenduses võib öelda, et ka eetikaid on mitmeid. Kuigi õigem oleks öelda, et eetika-süsteeme on mitmeid. Selle tõsiasja tunnistamine ei vii veel relativismi kuni eetika esmane olemus meeles püsib. Sest läbi ajaloo toimunud reflektsiooni käigus on formuleeritud palju katseid ehitada üles inimese kogu tegevust hõlmavaid ja vastuoludeta terviklikke arusaamu selle ühe ja ainsa recta ratio aspekti kohta, mis meie praktilist tegutsemist/käitumist suunab. Need käsitlused erinevad üksteisest rohkemal või vähemal määral vastavalt sellele, kuivõrd nendes on tegelikult suudetud seda mõistuse õiget korraldust tabada.

Ning vastavalt on eetiline selline toimimine, mis lähtub õigesti korraldatud ehk tervest mõistusest ja on sellega kooskõlas. Sekundaarselt võib öelda, et mingi tegu on eetiline (või mitte) vastavalt ühele või teisele eetika-süsteemile. See aga ei tähenda veel, et see olekski eetiline nö. päriselt. Võtame näiteks vestlusringis Tõnu Viigi poolt esitatud klassikalise näite:

„Terroristid võtavad kinni 100 inimest, teiste hulgas ka teid. Nad sunnivad teid valima, kas lasevad ise kõik 100 inimest maha, või võtate te ise püssi kätte ja lasete maha iga teise. 50 inimest jääks sellel juhul ellu. Milline on siin eetiliselt õige valik?"

Utilitaristliku eetika-süsteemi kohaselt, mille juhtprintsiibiks on "võimalikult suurem hüve võimalikult paljudele“, ei ole siin eriti millegi üle polemiseerida – selle kohaselt oleks eetiline päästa 50 isikut ebaõiglasest surmast, olgugi enese mõrvariks saamise hinnaga. See, et ma ise mõrvariks saan, samal ajal ju hoiab ära teise isiku mõrvariks saamise (vähemalt antud situatsioonis), nii et selle poolest situatsioon tervikuna ei kaotaks. Ent sellise impersonaalse käsitluse korral oleks eetiline asuda ise mõrtsuka rolli ka juhul kui see päästaks üheainsa inimese, nii et ma peaksin pakkumisega nõustuma isegi juhul kui antakse võimalus lasta maha kõik peale ühe — summa-summarum oleks utilitaristliku eetika põhimõtete järgi tegemist ju parema lahendusega.

Katoliikliku moraaliõpetuse kohaselt tuleb teo eetilisuse või moraalsuse üle otsustamiseks arvestada kolme teguriga: teo objektiga, eesmärgiga (või kavatsusega) ja asjaoludega (CCC 1750). Teo objekt on hüve, millele tegu on suunatud. Kui see on suunatud mingi olulise hüve (näiteks süütu inimese elu) vastu, on tegemist sisimalt väärastunud ja kurja teoga, mida ei saa heaks muuta mingid head kavatsused ega asjaolud. Mitte mingites situatsioonides ja mitte mingitel eesmärkidel ei saa olla õige ja hea valida tegu, mis on sisimalt halb. Siiski võivad nii kavatsused kui asjaolud suurendada või vähendada sisimalt halva teo sooritamisega kaasnevat moraalset süüd. Intentsioon omalt poolt osutab, millele on suunatud inimese tahe antud teo sooritamisel, st mida ta püüab antud teoga saavutada. See ei pruugi olla vahetu eesmärk; tegemist võib olla ka kaugema eesmärgiga ja koguni mitmete eesmärkide kombinatsiooniga. Kui intentsioon on suunatud mingi olulise hüve vastu, võib see muuta halvaks ka muidu oma olemuselt hea teo, aga kuitahes hea intentsioon ei saa muuta heaks olemuselt halba tegu. Samuti võib intentsioon suurendada või vähendada teo moraalset väärtust. Asjaolud omakorda ei saa muuta seesmiselt halba tegu heaks, küll aga saavad suurendada või vähendada teo headust või kurjust. Teo headuseks peavad kõik selle kolm komponenti olema head, ent mistahes komponendi väärastumine muudab teo halvaks: bonum ex integra causa, malum ex quocumque defectu. (korrigeeritud 14.04.11)

Nii et ülalkirjeldatud eetika-süsteemi kohaselt ei ole Viigi esitatud dilemmat ka kuigi raske lahendada: süütu inimese otsene ja tahtlik tapmine ei saa mitte mingisugustel eemärkidel ega mingitel asjaoludel olla hea, moraalselt õige valik. Me võime kasutada ja oleme isegi kohustatud kasutama nende hukkamise ärahoidmiseks mistahes vahendeid (st tegusid), mis ei ole sisimalt kurjad, aga me ei tohi teha kurja selleks, et saavutada head tulemust.

Poliitika

Nüüd peaks mõtlema vestlusringis püstitatud küsimuse teise poole – poliitika peale. Mis see siis on? Mõistan seda kui konkreetse ühise hüve korralduse määratlust. Määratlust mitte defineerimise vaid kindlaksmääramise mõttes. St poliitika kaudu määratletakse, kuidas korraldada mingit konkreetset ühist hüve, milleks võib olla näiteks õiguskord, riik, tervishoid, keel, haridus, majandus, jne. jne. Poliitika ei ole niivõrd mingi ühise hüve korraldamine ise, kuivõrd selle korralduse määratlemine, st kuidas see peaks olema korraldatud. Muidugi, kui „korraldamise“ all mõista „korra määratlemist“, siis võiks poliitikat defineerida ka ühise hüve korraldamisena. Ent „korraldamist“ võib mõista ka kui „korra elluviimist“ ja sellisena on see pigem poliitika elluviimine, mitte niivõrd poliitika „tegemine“.

Teiselt poolt on oluline, et poliitika on suunatud konkreetsele ühisele hüvele, mitte mingile üldisele ühisele hüvele (või ühisele hüvele üldiselt, abstraktselt). St poliitika on suunatud sellele riigile, sellele õiguskorrale, mitte riigile kui sellisele või õiguskorrale üldiselt. Ühisele hüvele üldises aspektis on suunatud ideoloogia, mille kaudu määratletakse samuti ühise hüve korraldus, aga just üldises, mitte konkreetses aspektis. Seepärast põhinebki poliitika reeglina mingil ideoloogial. Viimane määratleb ühise hüve korraldamise üldiselt, prioriteedid hüvede vahel üldises plaanis, põhimõtteliselt. Poliitika aga rakendab antud ideoloogiat konkreetsete hüvede puhul reaalsetes tingimustes ja reaalsete probleemide lahendamisel. Ideoloogia on nö teoreetiline, poliitika aga praktiline ühise hüve korraldamise määratlus, kui teoreetilist mõista suunatuna üldisele, praktilist aga suunatuna konkreetsele. (Levinud on ka ideoloogia halvustav määratlus, kus seda mõistetakse „väärastunud filosoofiana“. Sellisel juhul on ideoloogia mõistetav mingite superväärtuse kehtestamise püüdena, vastandudes filosoofiale kui tõe selgitamise püüdele.)

Kuidas siis suhtestub poliitika eetikasse? Eetikat määratlesin eelnevalt praktilise mõistuse õige korrana. Praktiline mõistus on suunatud hüvede saavutamisele ja nende kahjustamise vältimisele. Ei ole vahet, kas on tegemist privaatsete või ühiste hüvedega. Poliitika seevastu on suunatud just ühistele hüvedele. Seega on poliitika puhul tegemist praktilise mõistuse ühe aspektiga. Edasi, eetika puhul on oluline, et see on õige kord, poliitika puhul aga, et see on korra määratlus. Vale kord on ebaeetiline, aga vale korra määratlemine on endiselt poliitika. Järelikult, poliitika on eetiline kui see määratleb (konkreetse) ühise hüve õige korra.

Vastates nüüd vestlusringis püstitatud küsimusele „Kas poliitika saab üldse olla eetiline?“ võib öelda, et see saab olla ja peabki olema eetiline nagu mistahes muugi tegevus.

Eetika ja efektiivsus

Selline käsitus eetilise ja poliitilise seosest haakub vestlusringis osalejate seast kõige paremini Mihhail Lotmani väljaütlemistega (ehkki ma ei nõustu päriselt tema hinnanguga šokiteraapilisele poliitikale), seepärast on olulisemad ka erinevused või ebamäärasused tema ütlustes. Muidugi tuleb arvestada, et tegemist oli informaalse vestlusringiga, mitte läbimõeldud artikliga. Aga mõningad probleemid väärivad siiski märkimist.

Huvitav olukord tekib tema hinnanguga valetamise õigustatusele seoses Rein Raua poolt toodud järgneva näitega:

„[…] kas poliitik võib mõelda, et tema eetiliste otsuste elluviimiseks on võimalikud väikesed eetilised kompromissid. Lootossuutra räägib sellise loo: ühes peres said lapsed uued mänguasjad ja mängisid nendega, maja aga läks põlema. Isa hõikab, et jätke oma mänguasjad, jookske välja, lapsed aga ei tee kuulmagi. Siis isa valetab neile, et väljas on veel rohkem mänguasju, lapsed jooksevad välja, ja just siis, kui nad välja jõuavad, kukub maja kokku. Lootossuutra väidab, et selline viis inimeste kohtlemiseks on eetiline ja õige. Kui inimesed on segadusse aetud, ei ole piisavalt vabad, et teha ise õige otsus, võibki nad eksiteele ajada, sest sel viisil saab neid päästa suuremast kurjast. Mu meelest järgivad paljud poliitikud just seda printsiipi.“

Näide on seda huvitavam, et haakub ühe teise diskussiooniga valetamise eetilisuse üle mingites situatsioonides hea eesmärgi saavutamiseks. Raud kirjeldab oma loos isa käitumist valetamisena, Lotman aga kinnitab, et „selles olukorras keegi ka ei valetanud. Laste päästmine ei ole valetamine.“ Olen täiesti nõus, et tegemist ei ole valetamisega, aga mitte sellepärast, et tegemist on laste päästmisega. Valetamine ei lakka olemast valetamine selle tõttu, et see on suunatud mingi hea eesmärgi saavutamisele. Antud näites ei ole tegemist valetamisega, vaid täiesti literaalse tõega, kuivõrd alati on mistahes piiratud ruumist väljaspool rohkem mänguasju. Tõsi, väide osutus efektiivseks just seetõttu, et lapsed tõlgitsesid seda teatud piiratud moel, lootuses neid mänguasju koheselt kasutada, mitte selle literaalses tähenduses. See on iseenesest suurepärane näide nn „laia mentaalse reservatsiooni“ kohta. Lotman täpsustab oma hoiakut öeldes, et „[…]Reinu näite puhul on tegu spontaanse käitumise, mitte üldise reegliga. Kui sa kehtestad sellised üldise reegli, on tegu valega. Aga kui sa käitud spontaanselt, et tulemus oleks efektiivne, ei ole tegu valega.“ Sellega ei saa nõustuda juba puht loogiliselt, kuivõrd see seisukoht on formuleeritav seesmiselt vastuolulise lausena: „Kui keegi valetab spontaanselt, siis ta ei valeta“. Ent valetamise (eba)eetilisuse diskussioon väärib omaette käsitlust.

Näib, et peamiseks probleemiks Lotmani puhul kujuneski eetilise ja efektiivse vahekord. Ühelt poolt tekib siin justkui vastuolu. Vestluse algupoole väidab ta: „Tuleb teha vahet meie teadmiste ja uskumuste vahel. Näiteks kui ma ­tean, et see sild kukub kokku, aga saadan sellest hoolimata inimesed sillale, siis see on selgelt ebaeetiline tegu. Ent kui saadan ise parimat lootes mind usaldavad inimesed halvas korras sillale, sild aga kukub kokku, on selge, et käitusin ebaeetiliselt. Aga kui sild ei kuku kokku, kas ma siis käitusin hoopis eetiliselt? Ei, ma käitusin sama ebaeetiliselt.“ Vestluse arenedes aga esitab ta justkui teistpidise käitumise õigustuse: „… eetiline ja poliitiline otsus ei ole vastuolus. Ma ei näe siin vastuolu. Kui sa oled kapten, su laev on uppumas ja sul on võimalik see riskantsete manöövritega kaldale viia, aga sa tead, et mingi osa su meeskonnast upub, siis sa teed otsuse. Kui sa ei tee, upuvad kõik. Esimene valik on õige (ka eetika seisukohast), teine vale.“ Mõlemal juhul on tegemist mingi riskantse käitumise nõudmisega, mis ühel juhul saab Mihhaili hukkamõistu, teisel juhul aga heakskiidu osaliseks. Ent on selge, et kummalgi juhul ei ole tegemist mingi sisimalt väära käitumisega, st ei silla ületamine ega laeva kaldale juhtimine ei ole midagi iseenesest halba. Antud juhul määravad vastavate tegude eetilise kvaliteedi täiendavad uskumused, kavatsused ja asjaolud. Kui näiteks esimesel puhul on tegemist lihtsalt paraadiga, siis olen nõus, et korraldus teadaolevalt või arvatavalt varisemisohtlikust sillast üle marssida on ebaeetiline sõltumata sellest, kas sild variseb kokku või mitte. Ent kui rakendada sellele situatsioonile sarnast kirjeldust kui uppumisohus laeva puhul — näiteks, et lahingu saatus on kaalul ja peaaegu kindlat kaotust võiks ainsana vältida kiire rünnak üle varisemisohtliku silla, siis on vastav otsus täiesti eetiline, isegi kui rünnak tegelikult silla varisemise tõttu läbi kukub ja lahing kaotatakse. Korralduse eetilisus sõltub mõlemal juhul taotletava eesmärgi enese eetilisusest ja küsimusest, kas selle saavutamisega seotud risk ja võimalik kahju on eesmärgi olulisusega võrreldes proportsionaalne. Tegemist ei oleks siiski proportsionalismiga, mis õigustab olulise (hea) eesmärgi saavutamiseks mistahes proportsionaalsete vahendite kasutamist. Ülalpool vaadeldud juhtudel on tegemist iseenesest neutraalsete tegudega, mis asjaolude tõttu on riskantsed. Kui tegemist oleks sisimalt ebaeetiliste tegudega nagu otsene valetamine või süütu isiku tapmine, ei saaks need kuidagi olla proportsionaalsed kuitahes olulise hea eesmärgi saavutamiseks.

Lotman ise võtab oma arusaama eetika ja efektiivsuse vahekorrast kokku nii: „Eetika ja tõhususe vastandamine on stamp. Ma ei ole nõus utilitaristlike eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms. Minu veendumus on mitte see, et efektiivne käitumine on eetiline, vaid see, et eetiline on efektiivne.“ Ehkki tegemist on elegantse lausega, kerkib siin esile puhtloogiline huvitav probleem. Oletame, et meil on kaks väidet:

1.1. Kui tegu on efektiivne, siis see on eetiline.
1.2. Kui tegu on eetiline, siis see on efektiivne.

Loogiliselt on need laused samaväärsed vastavalt lausetega:

2.1. Kui tegu pole eetiline, siis see pole efektiivne.
2.2. Kui tegu pole efektiivne, siis see pole eetiline.

Lisaks on laused 1.2. ja 2.2. loogiliselt samaväärsed lausetega „tegu pole eetiline või see on efektiivne“ ja „ainult efektiivne tegu on eetiline“. Kuivõrd Lotman tunnistab, et tema veendumuse kohaselt kehtib lause 1.2., siis peab ta loogiliselt omaks võtma ka lause 2.2. ja teised ekvivalentsed laused. Ent ma kahtlen, kas ta neid tegelikult oleks nõus omaks võtma, kuivõrd ka need näivad olevat utilitaristlikud. Kui aga mitte, siis ei saa ta olla veendunud lause 1.2. tõesuses.

Milline on siis minu arvates eetilise ja efektiivse vahekord? Kõigepealt tuleks lisaks mõistele „eetiline“ vaadelda ka mõistet „efektiivne“. Efektiivne ehk tõhus on vahend või tegu, mille abil saavutatakse soovitud tulemus või mis vähemalt aitab oluliselt kaasa selle saavutamisele. Seega sõltub efektiivse ja eetilise vahekord taotletava eesmärgi eetilisusest ja selle saavutamiseks tehtava teo enese eetilisusest. Kuna meie igapäevase toimimise tasandil võivad need olla ja võivad ka mitte olla eetilised, siis ei ole sel tasandil mingit olemuslikku seost eetilisuse ja efektiivsuse vahel. Ent kui me piirame oma käsitlust loomupäraste, st meie loomusest tulenevate ja sellega kooskõlas olevate, ning üleloomulike eesmärkide ja tegudega, st nendega, mis tulenevad meie kutsumusest igaveseks eluks Jumalaga, mis hõlmab meie inimliku loomuse kõigi püüdluste täitumust, siis sel tasandil on eetilisus ja efektiivsus olemuslikult seotud. Veelgi enam, need langevad kokku, nii et eetiline on kõik see ja ainult see, mis on efektiivne meie loomuliku ja üleloomuliku lõpliku eesmärgi täitumiseks. Ning meie igapäevase elu konkreetsed teod omandavad oma eetilise kvaliteedi lõppkokkuvõttes suhtest sellesse lõplikku eesmärki.

Nii on seletatav ka teatud pinge ja ebamäärasus teo eetilisuse ja efektiivsuse vahekorra käsitlemisel. Intuitiivselt me tajume, et neil on oluline seos, ent kui lõplik eesmärk jääb fikseerimata, või kui seda ignoreeritakse nagu sekularistlikus filosoofias seda tehakse, kaotab see seos oma mõistuspärase aluse ja tehniline efektiivsus võib muutuda mistahes teo „eetilisuse“ õigustuseks sõltumata sellest, kas „efektiivne on eetiline“ või „eetiline on efektiivne“.

Südametunnistusest

Lõpuks veel märkus südametunnistuse kohta. Artikli alguses toodud arusaamadega kooskõlas ja vastavalt klassikalisele traditsioonile määratletakse südametunnistust praktilise mõistuse parima otsustusena selle kohta, kuidas on konkreetses situatsioonis õige toimida. Kuna see on parim otsustus, mida inimene on antud olukorras suuteline tegema, siis on tal moraalne kohustus seda järgida. Ent kuna see ei pruugi olla tema praktilise mõistuse ainus otsustus, vaid selle kõrval võib olla veel teisigi, konkureerivaid otsustusi konkreetse tegevuse valimiseks, toimub nende erinevate alternatiivide kaalumine ja võimalik (ümber)hindamine. Lisaks ei pruugi südametunnistuse otsus olla objektiivselt parim, aga ometi on see otsustus, mida antud isik usub kõike arvesse võttes vastavat asjade õigele korrale. Ja kuivõrd see on tema parim otsustus, on eetiline ja moraalne seda järgida ning ebaeetiline ja ebamoraalne toimida selle vastu, isegi kui see, mida vastupidiselt südametunnistusele tehakse on objektiivselt õigem. Jutt käib siin muidugi kindlast, mitte ebaselgest ja kahtlevast südametunnistusest.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA