Saksa-Ameerika päritolu poliitikateadalse Yascha Mounki sõnul toob ühiskondade rahvusliku koostise mitmekesistumine üldjuhul kaasa kodusõja.
Hiljuti ilmus Mounkil raamat "Suur eksperiment. Kuidas mitmekesisus ohustab ja rikastab demokraatiat", milles autor jõuab järeldusele, et paljurahvuselised ühiskonnad säilitavad on sotsiaalse hierarhia ainult juhul kui need on kuningriigid, vahendab uudisteportaali ReMix autor Luke Mihr.
Mounk, kes on John Hopkinsi Ülikooli professor, osutab Lääneriikides üha ilmsemaks saavale arengutele, kuigi nomenklatuur üritab selliseid asjaolusid iga hinnaga maha salata. Sarnastele suundumustele osutas Saksamaa poliitik ja majandusteadlane Thilo Sarrazin juba 2010. aastal, kui kirjeldas Saksamaa rahvastiku suurt asendamist. Toona sajatati Sarrazin valitsevate klasside poolt hulluks ja vihakõnelejaks, kui kirjeldas populaarses raamatus "Saksamaa käib maha" oma kodumaal toimuva moslemisisserände tõttu ühe katastroofilisemaks muutuvat demograafilist olukorda.
Kaksteist aastat hiljem on Sarrazin visatud Sotsiaaldemokraatide ridadest välja ja ta on inimesena endiselt põlu all. Samas on meedia ja nomenklatuur temaga täna nõus, et valged inimesed on kadumas, aga seda üritatakse inimestele müüa maha positiivse arenguna.
Mounk on ise paljurahvuseliste ühiskondade suur pooldaja. Kuigi ta on sündinud Saksamaal, väidab ta, et tema juudi taust tingis, et kaassakslased ei võtnud teda kunagi omaks.
Ta kuulutab paljurahvuselist ühiskonda toetavat "kaasavat natsionalismi" (inclusive nationalism). Tema hinnangul peatab riikide rahvusliku mitmekesistumise ainult kodusõda, mis tema hinnangul tähendab ainult, et Lääne põliselanikud peavad sellistele arengutele alla andma.
Kuid kirjeldatud vaadetest hoolimata võib Mounki viimasest raamatust välja lugeda, et ta pole sugugi nii väga mitmekesise ühiskonna usku.
Tema raamatu esimene osa kõlab peaaegu samamoodi kui Sarrazini "Riik oma piires" (Der Staat an Seinen Grenzen). Mõlemad autorid kirjeldavad, kuidas paljurahvuselised ühiskonnad on järjest läbi kukkunud. Sarrazin leiab, et hävingu vältimiseks tuleb sisserännet piirata.
Mounki sõnul suudavad paljurahvuselised ühiskonnad jääda alles ainult monarhiatena. Põhjuseks toob ta, et seal pole valitsev klass sõltuv demokraatlikest valimistest ja valijate rahvusliku koostise muutustest. Ta toob näidetena välja Austria-Ungari ja varase Bagdadi, kuid lisab allmärkustes, et isegi sellistes (linn)riikides oli rahvuslik diskrimineerimine üpris levinud.
Mounk toob paljulubava näitena välja ka Liibanoni, kus erinevad omavahel sõjajalal olevad grupid (kristlased, sunnid ja šiiidid) jagavad võimu, kuid moodustavad samal ajal paralleelühiskonnad, mis järgivad ainult enda huvisid. Liibanon ei ole siiski paljurahvuseline ühiskond, sest see koosneb mitmetest eraldi seisvatest ühiskondadest ja 1975. kuni 1990. aastani toimus seal kodusõda.
Raamatut lõpetades tõdeb autor: "Ma sooviksin, et ma saaksin viia teid teekonnale mööda mitmekesiseid demokraatiaid, mis on oma [rahvuslikud] mured täielikult lahendanud ja on üles ehitanud imetlusväärsed ühiskonnad. Paraku selliseid ühiskondi olemas ei ole. Me peame konkreetsete juhtumite pealt, ikka ja jälle vaatama, mis on läinud valesti. Võib-olla me suudame teiste vigadest õppida ja tulevikus vältida nende kordamist."
Mounk läheb oma raamatus ka üpris konkreetseks. Ta kirjutab, et tuntud kontakti hüpotees väidab, et suhtlemine vaenulike gruppide vahel kaotab eelarvamused. Kui sakslased ja muulased elaksid ühes piirkonnas ja töötaksid samades ettevõtetes, siis oleks see ühiskondlikus arengus suur samm edasi. Võib-olla mitte kultuurilise ühtlustumise suunas, kuid vähemalt üksteist salliva ja mõistva ühiskonna poole.
Kuid Mounk ei suuda või ei taha tähele panna, et kontaktihüpoteesi seisukohalt saab erinevate ühiskonnagruppide vahelisi eelarvamusi kõrvaldada ainult juhul kui need ei vasta tõele. Paraku on suurem osa eelarvamustest sisserändajate suhtes statistiliselt tõesed.
Mounki hüpoteesi paistavad toetavat ka Saksamaa valimistulemused. Toetus Alternatiiv Saksamaale (AfD) on märkimisväärselt suur Ida-Saksamaal, kus elab suhteliselt vähe võõramaalasi. Kui vaadata tähelepanelikumalt Saksamaa lääneosa, siis AfD-d toetavad rohkem piirkonnad suurlinnades, kus elab palju võõramaalasi.
Samas on Mounk mõne koha pealt ka pime. Ta avaldab raamatus üllatust, et võrreldes muude tööstusriikidega on Ameerika Ühendriikides mõrvade hulk nii suur, kuid ta ei paista mõistvat, et see on mitmekesise ühiskonna "õnnistus". FBI andmetel sooritavad kõigist mõrvadest 56 protsenti mustad, samas nende osakaal ühiskonnas on vaid 14 protsenti.
Mounki arvates toetab suurem osa Lääneriikides elavaid moslemeid sealseid demokraatiaid, kuid selline hinnang ei paista vastavat reaalsusele. Saksamaal avaldavad tuhanded araablased regulaarselt meelt Iisraeli riigi hävitamise poolt ja Saksamaa türklased on autoritaarse Recep Tayyip Erdoğani ühed suurimad toetajad.
Samuti ei taha Mounk rääkida Rootsi linnu terroriseerivatest araablaste jõukudest ega Saksamaal üha jõulisemaks muutuvatest sisserändajate klannidest.
Toimetas Karol Kallas