Poola president Andrzej Duda, tema naine Agata Kornhauser-Duda ja nende tütar Kinga Duda peale presidendivalimiste teise vooru lävepakuküsitluste tulemuste teatavakstegemist 12.07.2020. Foto: Scanpix

Poolal on väga head põhjused, miks öelda lahti näiliselt naistevastast vägivalda tõrjuvast Istanbuli konventsioonist. Tegemist on samuti esimese märgiga, et "inimõiguste" tööstus hakkab kokku kukkuma, leiab Ühendkuningriigi äriõiguse professor Andrew Tettenborn portaalis Spiked avaldatud arvamusloos

Euroopa "paha poiss" Poola on eurokraatide arust saanud hiljuti hakkama järjekordse nurjatusega. Sellel korral on Visegradi suurim riik otsustanud lõpetada osalemise sellises segases nähtuses, nagu seda on naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon. Poola võttis mainitud konventsiooni omaks 2015. aastal eelmise progressistliku valitsuse ajal.

Peale katoliiklikke ja traditsioonilisi väärtusi kaitsta lubanud Andrzej Duda järjekordset võitu presidendivalimistel, on Poola teatanud, et soovib Istanbuli konventsioonist välja astuda ning andis sellest juuli viimasel nädalal nõuetekohaselt teada. Väljaastumine jõustub, vastavalt konventsioonis sätestatule, kuue kuu möödudes.

Igati ootuspäraselt põhjustas Poola otsus progressiusklike raevupurske. Poola virgunumad naisterahvad tõmbasid üll "Teenijanna loo" punased ürbid ja panid pähe valged torbikud ning avaldasid tänavatel oma rahulolematust. Euroopa Nõukogu ja hulk eurosaadikuid manasid otsuse "murettekitavaks" ning "häbiväärseks." Europarlamendi esiprogressist Guy Verhofstadt nimetas Poola soovi "skandaalseks" ja väitis, oma tavalisel õpetaval toonil, et "vägivald ei ole traditsiooniline väärtus." Et "Euroopa Liit ja selle liikmed on konventsioonile alla kirjutanud kuna Euroopa seisab inimõiguste, võrdsuse ja sündsuse eest."

Istanbuli konventsiooni teema nõuab samas lähemalt vaatlemist. Üheks põhjuseks, miks seda peab tõsisemalt uurima, on selle uudsus ja tähtsus Euroopa tuleviku jaoks. Teine põhjus on selles, et Poolal on õigus.

Poola otsuse mõistmiseks tuleb konventsiooni tähelepanelikult lugeda. Loomulikult selle peamised punktid, nagu naistevastase vägivalla – sealhulgas sunniabordid ja moslemite seas levinud naiste suguelundite vägivaldne moonutamine – kuritegelikuks kuulutamine, selle tõhus uurimine ja ohvrite abistamine kõlavad üllalt. Kõik Euroopa riigid, sealhulgas Poola, teevad juba ammu nii ilma igasuguste konventsioonidetagi. Mida iganes progressiusklikud ja euronomenlatuur ei ürita väita, ei soovi mitte keegi Poolast teha naisi peksvate meesülemvõimlaste teokraatlikku düstoopiat.

Poolakad teeb murelikuks mainitud konventsiooni "väike kiri." Võttes näiteks 12. artikli, siis alates 2015. aastast on Poola valitsus pidanud: "Võtma vajalikke meetmeid muudatuste propageerimiseks naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviisides, et juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele."

Loetagu seda punkti tähelepanelikult veel korra. Konventsioonis nõutakse selge sõnaga, et riik tegeleks mõtteroimade väljajuurimisega. Nõutakse, et mida iganes valijaskond võib arvata, peab riik, juhul kui midagi läheb vastuollu ametliku progressiusu ideoloogiaga, administratiivsete vahenditega maha matma senised kombed, traditsioonid ja käitumispraktikad.

See pole veel kõik. Artikkel 14 nõuab, et Poola valitsus peab konventsiooni eesmärke ellu viies sekkuma nii haridusse kui ajakirjandusse. Konventsiooni agenda peab õpilasi saatma alates lasteaiast kuni ülikoolini. Hoolimata sellest, mida lapsevanemad asjast arvavad, tuleb " lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide, vastastikuse austuse, inimestevahelistes suhetes mittevägivaldse konfliktilahenduse, naistevastase soolise vägivalla ning isikupuutumatuse õiguse küsimusi käsitlevad õppematerjalid, kohandatuna õpilase arengutasemele, ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel." 

Säherdune kohustuslik ajupesu ei piirdu ainult haridusega: kõike seda tuleb valitsuse poolt edendada samuti meedias. Omamoodi on irooniline, kuidas euronomenklatuur, mis tõreleb Poolaga selle meediavabaduse piiramise pärast, sõna otseses mõttes nõuab osalemist lepingus, milles üheselt nõutakse riiklikku meediasse sekkumist.

Poola jaoks oli punaseks jooneks tõenäoliselt konventsiooni sugude käsitlus. Konventsioonis nõutakse palju rohkem kui õpetamist, et traditsioonilised soorollid on pahad. 3. artiklis selgitatakse ilustamata ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et "sugu tähendab sotsiaalselt konstrueeritud rolle, käitumismudeleid, tegevusi ja omadusi, mida konkreetne ühiskond peab naistele ning meestele sobivaks." Teiste sõnadega, poolakad võivad küll mõelda, et on olemas ainult kaks sugu, kuid valitsus on neile kohustatud ette kirjutama, et tegelikult see nii ei ole.

Kõike selliseid asju vaadates on igati arusaadav, miks Poola tahab konventsioonist lahti saada. Mida iganes keegi ka konventsioonis näidatud väärtustest arvab, peavad nende omaks võtmise üle otsustama Poola inimesed ise ja nende tahe maksab rohkem kui elust võõrdunud eurokraatide vaimne vägivald.

Poola Istanbuli konventsioonist loobumise otsus võib olla esimene langenud doominokivi omasuguste pikas reas. Rahulolematus Istanbuli konventsiooniga on levinud märka laiemalt kui esmapilgul paistab. Istanbuli konventsioonist kavatseb, suuresti samadel põhjustel kui Poola, välja astuda ka Türgi.

Kuna konventsioon kirjutati alla Istanbulis ja Türgi oli 2012. aastal üks selle esimestest ratifitseerijatest, on riigi väljaastumisel märkimisväärne poliitiline tähendus. Kui konventsiooni tegelik olemus saab laiemalt teatavaks, tekitab see suure tõenäosusega surve lahkumiseks teisteski riikides ja neis, mis ei ole konventsiooniga liitunud, vähendab tahet ühinemiseks.

Üldisemas plaanis ähvardab Poola otsus Euroopa senist inimõiguste küsimuste liberaalset tasakaalu. Istanbuli konventsioon, mis pealispinnal jätab mulje kui millestki üllast, kuid mille sisemus on kuri, ei ole omataoliste progressistlike "inimese õiguste" algatuste seas sugugi eriline. See on osa suurest rahvusvaheliste nõndanimetatud "inimõiguste" lepingute paketist, millele on alla kirjutanud kõik Euroopa riigid.

Kontseptuaalsed sarnased on ÜRO laste õiguste konventsioon (UNCRC); ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon (CEDAW); Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (ICESCR). Kõigis neis on punktid, mis eiravad demokraatlikku otsuste langetamise põhimõtet.

Tänaseni on arvatud, et inimõiguste valdkonna rahvusvahelised lepingud on pöördumatud ja neid tuleb järjest juurde ning nende mõju saab ainult suureneda. Riigid saavad ainult allkirjastada ühe konventsiooni teise järel ja kui seda on tehtud, siis hoolimata sellest, et konventsioonid seda tehniliselt lubavad, siis tegelikult neist välja ei astuta. Poola on täna teinud midagi, mida on seni peetud mõeldamatuks ja nagu Türgi pealt on näha, ei pruugi see jääda ainukeseks.

Kaalukausil on lisaks palju suuremad asjad. Mis puutub Euroopa riikidesse, siis nõndanimetatud inimõiguste konsensuse tipus on Euroopa inimõiguste konventsioon. Selleski on palju tõsiseid puudujääke, millele järjest rohkem inimesi tähelepanu juhib. Inimõiguste konventsioonis, sarnaselt Istanbuli omaga, tuleb riigil lahkumise tahte korral ainult oma soovist eelnevalt kuus kuud ette teada anda.

Pole ime, et rahvusvahelise "inimõiguste" tööstuse nomenklatuur ei tunne ennast enam sugugi nii kindlalt kui varem. Struktuur, mida on alates 1950. aastatest hoolikalt üles laotud, on hakanud "inimõiguste" aktivistidele kaela kukkuma.

Tõlkis Karol Kallas