Massimeedia propaganda. Foto: Bigstockphoto

Meie „sõltumatu ajakirjandus" on valinud poole ning lööb fanaatiliselt kaasa pühas sõjas fašistide-hitlerlaste vastu. Kõik žanrid ja rubriigid – uudis, arvamus, intervjuu, reportaaž, lugejakiri jne – rakendatakse vajadusel selle võitluse teenistusse. Kuid ideoloogiliste platvormide ja maailmavaateliste portaalide kõrval vajab ühiskond siiski ka meediat, mis täidaks vana hea klassikalise ajakirjanduse ülesandeid, kirjutab portaali Objektiiv endine peatoimetaja Veiko Vihuri.

5. augustil avaldas Postimees rubriigis „Tehnika" ajakirjanikuks tituleeritud Aivar Pau artikli, millel on kõlav pealkiri: „Äärmusparempoolset portaali ootab hale lõpp". Artiklis on juttu sellest, et USA paremäärmuslik portaal (Aivar Pau sõnakasutus) 8chan läheb tõenäoliselt sulgemisele, kuna küberfirma ei taha seda enam kaitsta.

Kuid Aivar Pau ei piirdu „tehnikauudisega" USA-st, vaid kasutab juhust, et ära panna tema jaoks ideoloogiliselt ebameeldivale Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale ja selle portaalile Uued uudised. Juba artikli sissejuhatuse tehakse lugejale selgeks, mis võtmes tuleb USA-ga seotud uudist lugeda: „Eestimaisele „Uutele uudistele" sarnase meelsusega USA paremäärmuslik portaal 8chan läheb tõenäoliselt sulgemisele, kuna küberfirma ei taha seda enam kaitsta."

Pau USA-teemaline artikkel lõpeb aga n-ö kirsiga tordil (esitan selle ekraanitõmmise kujul):

Lugejana olen hämmingus. Kas ma lugesin just tehnika- või poliitikarubriigi uudist? Aga miks peaks uudis kandma ajakirjaniku isikliku ideoloogilise hinnangu pitserit? Või on see artikkel hoopis Aivar Pau arvamuslugu? Aga miks see ei ilmunud siis arvamusrubriigis?

Aivar Pau on oma isiklikke veendumusi seoses EKREga piisava selgusega väljendanud. Näiteks tema artikkel „Kuriteoavaldus EKRE vastu" (Postimees, 3. detsember 2018) ilmus arvamusrubriigis ja nii saab igaüks aru, et kirjutis väljendab tema isiklikke tundeid. Ent tehnikauudis peaks olema vaba mistahes poliitilistest hinnangutest ja võrdlustest. Arvamusele saab vajadusel vastu vaielda, kuid propagandistlik uudis paneb vaid õlgu kehitama.

Meenutagem, et möödunud aasta lõpul, veel eelmise peatoimetaja ajal, ründas Postimees teravalt portaali Objektiiv, küsides lausa juhtkirjas: „Kelle laulu laulab Objektiiv?" Muidugi oli vastus, et Kremli laulu. Aga mis peamine, Postimehe juhtkirjas heideti Objektiivile ette, et portaal peegeldab tavameedia uudiseid, andes neile oma tõlgenduse ja konteksti. Juhtkiri võeti kokku end „kvaliteetajakirjanduse lipulaevaks" pidavale väljaandele iseloomuliku üleoleva manitsusega:

„Postimehe tellitud analüüs näitas, et Objektiiv valib teadlikult oma sõnumeid, mis sobiksid selle ideoloogilisse maailmapilti. Selliste portaalide tegevusse on oluline kriitiliselt süüvida veel enne valimisi, sest muidu võib pahaaimamatult ka Vene propaganda õnge minna."

Uute, nn alternatiivmeedia väljaannete kriitika peavoolumeedia aadressil on aastaid seisnenud etteheites, et need on muutunud ideoloogiliselt või maailmavaateliselt määratletud platvormideks, kuid nad ise ei tunnista seda, vaid püüavad jätta mulje, et erinevalt partei- ja veendumusportaalidest tehakse „päris ajakirjandust", kus hoitakse lahus uudis ja hinnang ning kus ajakirjanikud käsitlevad erinevaid ühiskonnaelu nähtusi erapooletult ja professionaalselt.

Tegelikkuses saame pidevalt kinnitust sellele, et vähemalt osa peavoolumeedia ajakirjanikke on hakanud ideoloogiasõduriteks ning selle asemel, et vahendada lugejatele usaldusväärset infot, kasutavad nad oma positsiooni selleks, et kasvatada inimestes „õigeid" veendumusi ja panna nad maailma asjadest aru saama nii, nagu on „õige". Selleks ei häbeneta enam isegi uudise formaadi rakendamist ideoloogilise võitluse teenistusse.

Rääkimata siis sellest, et vastasleeri poliitikuid ei intervjueerita ega tsiteerita selleks, et vahendada lugejatele nende seisukohti, vaid põhimõttel „iga teie sõna võib kasutada teie vastu". Kui ajakirjanikule või toimetusele tundub, et talle ebameeldiva poliitiku sõnu annab esitada viisil või kontekstis, et see põhjustaks talle maksimaalset kahju, siis tehakse seda ilma kõhkluseta. Hiljem võib ju eksitavat pealkirja veidi kohendada, lisada juurde „Uudist on täiendatud" või avaldada eraldi asjaosalise õienduse – kõik see aga ei muuda enam lugejatele jäetud esmamuljet, mis on sihilikult tuunitud ebasoodsaks.

Mitte ainult poliitikud või poliitilised jõud ei pea üksteisega poliitilisi lahinguid, vaid ka „sõltumatu ajakirjandus" on valinud poole ning lööb fanaatiliselt kaasa pühas sõjas fašistide-hitlerlaste vastu à la „За Родину, за Сталина!". Kõik žanrid ja rubriigid – uudis, arvamus, intervjuu, reportaaž, lugejakiri, faktikontroll jne – rakendatakse vajadusel selle võitluse teenistusse. See kehtib nii Postimehe kui Ekspress Grupi väljaannete kohta.

See kõik ei ole midagi muud kui oma positsiooni kuritarvitamine ja lugejate eksitamine. Süüdistades nn alternatiivseid väljaandeid kallutatud uudiste levitamises ja oma subjektiivsete tõlgenduste esitamises, käitub peavoolumeedia ise varjamatult ja häbenematult võitlusliku propagandameediana.

Aivar Paule ja kogu Postimehele aga tahaks öelda: valelikku ja manipuleerivat ajakirjandust ootab hale lõpp! Praegu naudivad suured väljaanded ja portaalid veel oma võrdlemisi tugevat positsiooni, ent inimesed ei ole lollid – nad saavad aru, et neile esitatakse asju ühekülgselt, läbi ideoloogilise prisma. See kajastub või hakkab kajastuma ühelt poolt statistiliselt mõõdetavates näitajates, teisalt ka alternatiivide tekkimises. Kuid ideoloogiliste platvormide ja maailmavaateliste portaalide kõrval vajab ühiskond ka meediat, mis täidaks vana hea klassikalise ajakirjanduse ülesandeid.