Kommentaar: raskelt ebademokraatlik valimiskord tuleb ära muuta!

Uuele riigikogu koosseisule tuleks kohe selle ametiaja alguses panna südamele teha teadlik ühine pingutus rahvale elementaarsete demokraatlike õiguste tagasiandmiseks ja selle osana ka ebaõiglase valimissüsteemi äramuutmiseks. Valimiskord, mis võimaldab parlamenti pääseda inimestel, keda ei ole sinna tegelikult valitud, tuleb kindlasti ära muuta, toonitab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Möödunud riigikogu valimistega seoses aktualiseerus taas üks väga ebameeldiv probleem, millest parteide esindajad ei taha üldjuhul eriti rääkida. Probleem seisneb nimelt selles, et valimiste tulemusel pääses jälle riigikogusse terve rida inimesi, keda ei ole sinna tegelikult valitud. Karm tõsiasi on see, et rohkem kui kaks tuhat häält kogunud kandidaadid jäävad riigikogust välja, samal ajal kui vaid kolme-, nelja- ja viiesajase häältesaagiga sama erakonna kandidaadid saavad parlamenti sisse.

Selle probleemi peamiseks põhjuseks on tõsiasi, et Eestis kehtib juba pikka aega raskelt puudulik ja sügavalt ebademokraatlik valimissüsteem, mis võimaldab partei nimekirja raames hääli üle kanda mitte ainult lähtudes sellest, kes sai valimistel reaalselt rohkem hääli, vaid ka parteide poolt ette määratud nimekirjade alusel. Või kui täpsemalt väljenduda, siis erinevalt ringkonnamandaatide arvutamisest kantakse üleriigilise kompensatsioonimandaadi arvutamisel hääli üle mitte neile kandidaatidele, kes said rohkem hääli, vaid neile, kellele partei andis enne valimisi üldnimekirjas kõrgema koha.

Just selle mehhanismi kaudu sai endale eelmises riigikogu koosseisus koha Maire Aunaste, kes osutus ootuspäraselt maksumaksjatele sadu tuhandeid eurosid maksma läinud tühjaks kohaks. Loomulikult poleks ta pidanud kunagi parlamenti pääsemagi, mitte ainult seepärast, et tal puuduvad parlamendis töötamiseks elementaarsed intellektuaalsed, erialased ja ametialased eeldused, vaid ka seetõttu, et hoolimata kõrgest viiendast kohast IRLi üleriigilises nimekirjas kogus ta valimistel vaid 675 häält.

Tegelikult ei ole aga küsimus üheski konkreetses isikus, vaid põhimõttes. Teame ju hästi seda kurba tõsiasja, et 1934. aasta riigipöördega võeti Eesti rahvalt ära peamised demokraatlikud võimalused, millega teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Kaotsi läksid nii õigus algatada riigikogus eelnõusid ja vajadusel ka rahvahääletusi seaduste vastuvõtmiseks või juba riigikogu poolt vastu võetud seaduste tühistamiseks kui ka riigipea valimise õigus. Alles jäi vaid riigikogusse oma esindajate valimise õigus.

Kuigi põhiseaduse kohaselt peaks Eesti olema demokraatlik riik, ei ole rahval tegelikult  vajalikke võimalusi, et teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana – ei rahvaalgatuse õiguse, riigipea valimise õiguse ega ka endale parlamenti esindajate valimise näol. Nii on Eesti Vabariik demokraatlik riik vaid näiliselt – üksnes deklaratiivselt, mitte reaalselt.

Aga nagu me kehtivast riigikogu valimiste korrast näeme, on seegi õigus tagatud raskelt puudulikult, mistõttu pääseb ikka ja jälle parlamenti terve rida inimesi, keda tegelikult ei ole sinna valitud ja kel puudub demokraatlik mandaat rahvaesindajana tegutsemiseks. Põhimõtteliselt on neil inimestel "mandaat" saadud parteilt, mitte rahvalt.

Igal juhul on väga mõtlemapanev, et kuigi põhiseaduse kohaselt peaks Eesti olema demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas – mitte partei –, ei ole rahval tegelikult selle staatuse teostamiseks vajalikke võimalusi ei rahvaalgatuse õiguse, riigipea valimise õiguse ega ka endale parlamenti esindajate valimise näol. Nii on Eesti Vabariik demokraatlik riik vaid näiliselt – üksnes deklaratiivselt, mitte reaalselt.

Kõike eelnevat silmas pidades tuleks kohe oma ametiaja alguses panna uuele riigikogu koosseisule südamele teha teadlik ühine pingutus rahvale elementaarsete demokraatlike õiguste tagasiandmiseks ja selle osana ka ebaõiglase valimissüsteemi äramuutmiseks.

Loomulikult olen teadlik, et täiuslikku riigikogu valimiste süsteemi pole võimalik teha, aga olemasolevast tunduvalt adekvaatsema süsteemi loomiseks pole tarvis muud kui seda, et ka üleriigilistes nimekirjades paigutuksid kandidaadid ümber vastavalt saadud häälte arvule – just nii, nagu nad paigutuvad ümber ringkonna nimekirjades. Sellisel juhul kanduks hääled üle mitte partei soosikutele, vaid neile, kes said reaalselt kõige suurema rahva toetuse.

Muidugi tuleks üleriigilises nimekirjas ümberpaiknemiste arvutamiseks võtta kasutusele koefitsent, mis võtaks arvesse erinevate valimisringkondade väga ebaühtlast suurust ja seega ka erinevatest ringkondadest saadud häälte erinevat kaalu. Kuniks süsteemis niisugust põhimõttelist muudatust tehtud ei ole, peaks aga need, kes pole tegelikult rahvalt mandaati saanud, tõsiselt kaaluma oma sobilikkust rahvaesindaja kohale.

Olgugi et see on juba eraldi teema, olgu ära mainitud seegi, et demokraatliku kultuuri loomise hädavajalikuks eelduseks on ka parteide riikliku rahastamise lõpetamine. Selles, et parteid võtavad oma võimupositsiooni põlistamiseks iga-aastaselt riigikassast välja hiiglaslikud toetussummad, mida kodanikud ei ole neile tegelikult annetanud, pole mitte midagi normaalset – vastupidi, see on täiesti äraspidine olukord, mida ei ole liialdus nimetada seadustatud röövimiseks. Ausas demokraatlikus kultuuris peaks parteide rahaline heaolu sõltuma kodanike rahalisest toetusest – mh selle pärast, et just see on üks olulisemaid hoobasid, mille kaudu parteide lihtliikmed ja toetajad saaks hoida partei juhtkonda endale meelepärasel kursil.

Üks on igal juhul selge – selleks, et Eestist võiks saada demokraatlik riik, tuleb veel kõvasti vaeva näha. Ennekõike tuleb seda aga päriselt tahta.

.