Lobjakalikke pseudoteooriaid ja arutelusid sünnitab teadustulemuste asendamine ideoloogiliste seisukohtadega, inimese lahutamine loodusest ja usk inimese kõikvõimsusesse (inimese jumalikustamine). Mulle tundub hoopis sisulisem ja olulisem üks teine demokraatiaga seotud küsimus: mil määral on demokraatia võimalik mitteratsionaalsete olendite (nagu inimene) seas, arutleb Tiit Kärner.
Arvamusfestivali, kui sellega ei kaasne tõsist sisulist arutelu või väitlust, võib võrrelda pudelipostiga: kirjutan oma arvamuse sedelile, pistan sedeli pudelisse ja viskan merre. Teised teevad sama ja ongi arvamuste vahetus.
Teine suur probleem on see, et me tegeleme tühja-tähjaga. Meil pole nagu mingit arusaama sellest, mis on oluline ja mis mitte, mõned "probleemid" on aga täiesti ajast ja arust. Kasutan näitena paari nädala tagust Ahto Lobjaka kirjutist, mida võib lausa tema manifestiks nimetada:
"Kui "parempoolsed" räägivad Eesti kuulumisest lääne tsivilisatsiooni ja läänega ühiste väärtuste jagamisest, tuleb neil joonduda saksa, briti, prantsuse valgustusmõtlejate järele – mitte vastupidi. [—] Alguse sai ta Inglismaa ajaloo hämaruses ning tema ots kaob tulevikku. … lääne tsivilisatsiooni loogika järgi on meie järglastel meist suurem vabadus oma elu ise kujundada. See seaduspära on loogiline nagu matemaatikaülesanne. [—] Meie riigil ja ühiskonnal tuleb sobituda avanevasse maailma ja avanevale maailmale tuleb leida koht meie ühiskonnas – olgu teemaks põhiõiguste järkjärguline (üha totaalsem) laiendamine, sisseränne, majanduskasv, keskkonnakaitse vms."
Siit peaks hästi näha olema, miks ma ütlesin, et tema mõtteviis on ühemõõteline ja lineaarne: ajaloo sisu on isikuvabaduste järjest suurem laienemine, see toimub matemaatilise paratamatusega ning ulatub lõpmatusse. Selline ettekujutus võis olla mõistetav valgustusajal, mil üldised isikuvabadused olid veel unistus ning, veel olulisem, valitses piiritu usk inimeste ratsionaalsusesse ("milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis").
Praegu aga, kui isikuvabadused on igaühe pärisosa, samas kui teadusuuringud on näidanud, et inimeste suur ratsionaalsus on müüt (Nobeli preemia Kahnemanile vastava uuringu eest), on selline ettekujutus juba koomiline. Peale selle, mis alus on mingil hetkel kehtinud tendentsi laiendamisel lõpmatusse? Alles see oli, kui olime veendunud, et iga järgnev põlvkond elab jõukamini kui eelmine, nüüd oleme aga olnud sunnitud nentima, et see suund on pöördunud vastupidiseks. Ükski kasv ei saa olla piiritu, majanduskasvu kohta kehtivat ennustust "Kasvu piirid" ("Limits of the growth") eitati aastakümneid, kuni kümmekond aastat tagasi tehtud kontroll näitas, et pea kõik ennustatu oli paika pidanud (ka seetõttu, et midagi ei püütud muuta, kuna ennustust ei usutud). Maa ja tema ressursid on piiratud.
Ja kuhu neil põhiõigustel on järjest laieneda? Juba ammu on mulje, et neid "põhiõigusi" leiutatakse järjest juurde just selleks, et sellist näivust luua.
Asja teisest poolest, sellest, et inimkonna arengut ei saa mõista, toetudes vaid abstraktse "inimese", seda enam isikuvabaduse mõistele, ma kirjutama ei hakka. Hiljaaegu olen seda ka kas Facebookis või internetikommentaaris teinud ja kui Lobjakal sellest asjast mingitki aimu oleks, poleks ta loodetavasti seda oma manifesti avaldanud. Viitan või käepärast olevale Lotmani artiklile "Kultuuri fenomen": "individuaalsed erinevused (ja neile asetuvad kultuurilis-psühholoogilised grupilised erinevused) kuuluvad inimese kui kultuurilis-semiootilise objekti eksistentsi juurde".
Selliseid lobjakalikke pseudoteooriaid ja arutelusid sünnitab teadustulemuste asendamine ideoloogiliste seisukohtadega, inimese lahutamine loodusest ja usk inimese kõikvõimsusesse (inimese jumalikustamine, nagu kirjutas Ilmar Vene). Sel teemal juttu jätkata oleks ajaraisk. Mulle tundub hoopis sisulisem ja olulisem üks teine demokraatia (võimaluse)ga seotud küsimus: mil määral on demokraatia võimalik mitteratsionaalsete olendite (nagu inimene) seas?
Kirjutis on autori loal võetud tema Facebooki sissekandest