Kaitseväe juhataja Riho Terras esitab "etnilise rahvusriigi" ülemvihkaja Jevgeni Ossinovski jutupunkte – kas me elamegi juba kaaperdatud ja hääletult alistunud riigis, küsib Veiko Vihuri.
Pole mingi saladus, et Eesti poliitiline ladvik – paljud poliitikud, kõrged riigiametnikud ja ohvitserid – on de facto hüljanud Eesti kui rahvusriigi kontseptsiooni ning esindavad püüdlikult ideed paljurahvuselisest ja -kultuurilisest Eestist. Kuigi meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti Vabariik "peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade" (s.t peab olema eestlaste rahvusriik), kostavad ikka ja jälle väited rahvusluse ja koguni rahvusriigi ohtlikkusest ning üleskutsed pidada ühiskonna vundamendiks nn põhiseaduspatriotismi.
Järjekordse näite pakkus sel nädalal Eesti Päevalehes kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras, kes ütles järgmist: "Eesti riigi juured on meie iseseisvuse esimestes päevades, Vabadussõjas ja sellist [erinevate rahvarühmade vahelist – V.V.] vastandumist seal ei olnud. Ma mäletan, kui ma lapsepõlves kirjutasin käsitsi ümber Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis seal oli kirjas "deklaratsioon kõigile Eestimaa rahvastele". Sinna alguspunkti tulekski tagasi minna ja mitte defineerida ennast meile väga olulise keele ja kultuuri järgi, vaid ka selle järgi, et Eestis on alati olnud palju erinevaid rahvuseid koos."
Sotsiaalmeedias küsis selle peale Tiit Kärner, kuidas peaks olema võimalik mitte defineerida ennast selle järgi, mis meile oluline on, vaid selle järgi, mis meile oluline ei ole. Tõepoolest, kas eestlased peaksid oma ajaloolisel kodumaal omaenda identiteedist lahti ütlema ja riigi-idee ümber defineerima?
Igal juhul näib, et Riho Terrase ideaaliks ei ole keele ja kultuuri alusel määratletud rahvusriik, vaid paljurahvuseline riiklik moodustis, mida hoiab koos mingisugune põhiseaduspatriotism. Veel pidas kaitseväe juhataja Euroopa praegust olukorda silmas pidades vajalikuks rahvustunnete kui võimaliku konfliktiallika eest hoiatada: "Mängitakse igasuguste rahvuslike mõtetega, vastandutakse üksteisele ja sealt võivad tekkida konfliktid, mis eskaleeruvad."
Meenutagem nüüd, mida rääkis rahvusriigist sotside pealik Jevgeni Ossinovski kihutuskõnes tänavu kevadel: "Me [s.t Eesti elanikud – V.V.] mõistsime, et paljurahvuselise ühiskonna vundamendiks saab olla inimeste põhiseaduslik patriotism. Et etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia. Ka pärast taasiseseisvumist oleme ehitanud riiki ja ühiskonda, tuginedes 1920. aastal tehtud põhimõttelisele valikule, et me ei otsi müütilist veresugulust, vaid väärtuselist kokkulepet, mis on inimliku mitmekesisuse suhtes inklusiivne."
Kas just üks-ühele, kuid olulises on Ossinovski ja Terrase tõlgendus Eesti vundamendist sama. Esimene neist on vabariigi valitsuse liige ja ühe koalitsioonierakonna juht, teine juhib meie kaitseväge. Ja loomulikult ei ole nad ainsad kõrged persoonid, kes ladvikus taolisel viisil mõtlevad. Mis viib mõtted paratamatult sellele, et Eesti Vabariik on kaaperdatud ja hääletult alistunud jõududele, mis esindavad hoopis mingeid teisi väärtusi ja sihte kui need, milles meie ühiskond on riikliku iseseisvuse taastamisel ja kehtivat põhiseadust vastu võttes kokku leppinud.