Täna tähistatakse kirikus kolmekuningapäeva. Muu hulgas saab selle suurpüha tähenduse võtta kokku tõdemuses, et Jeesus Kristus on mitte lihtsalt kuningas, vaid kuningate kuningas. Ehk kuningas, keda kummardavad ja kelle ees põlvitavad ka kuningad.
See arusaam pole aegunud, samuti pole see pelgalt sümboolne. Vastupidi, see on ka praegusel ajal vägagi aktuaalne ja praktilise tähendusega. Jeesusesse Kristusesse tulebki reaalselt suhtuda kui kuningasse, kelle teenistuses peavad olema nii kuningad, ministrid, parlamendi liikmed kui ka kõik teise võimukandjad, sest ultimatiivselt lähtub kõik võim Jumalast, kuningate kuningast.
Kui meie riik ja ühiskond päriselt sellest arusaamisest juhinduks ehk kui alluksime kõik Jumalale, selle asemel, et püüda teisi inimesi enda võimule allutada, oleks elu mõõtmatult ilusam. Kui palju väärikam oleks ka inimestel alluda võimukandjaile, kui võimukandjad ise alluks Jumalale…
Kahjuks see nii ei ole, aga meil kõigil on võimalik nii elada ja kutsuda sellega teisigi nii elama. Alustada võib näiteks sellest, et pöörduda igal hommikul esimese asjana (kasvõi mõtteis) kuningate kuninga poole, uuendada oma truuduse tõotust ja lubada teda päeva jooksul ustavalt teenida, vastavalt oma parimatele võimetele.
Ilusat kolmekuningapäeva!