Jaak Madisoni poolt Mart Helme aadressil tehtud kriitika, et majanduskriisi lahvatamise ajal Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile ja teistele tippametnikele tuhandete eurode ulatuses preemiate maksmine pole kohane, on vaieldamatult põhjendatud.
Seejuures pole küsimus üldse selles, kas Vaher ja teised premeeritud ametnikud on teinud head tööd või mitte (kindlasti on nad pidanud praegusel ajal tõsiselt pingutama).
Küsimus on selles, et olukorras, kus paljud inimesed peavad leppima suurte palgakärbetega, kaotavad üldse töö või näevad oma ettevõtteid pankrotistumas, riivab tippametnikele lisatasude maksmine paratamatult ühiskonna õiglustunnet. Seda enam, et ametnike lisatasusid makstakse rahast, mida sissetuleku kaotuse all kannatavad erasektoris töötavad inimesed peavad niigi kitsastes oludes maksudena tasuma.
"Vähendame valitsemissektori kulusid ja koosseisu. Vaatame üle riigiametnike tasustamise ja muudame selle läbipaistvaks. Kaotame palgale lisanduvad põhjendamatud hüvitised ja lisatasud." – EKRE konservatiivne programm (2015)
Niigi kõrgepalgalistele ametnikele preemiate määramine on seda näotum, et selle taustal on valitsus teatanud vajadusest võtta vähemalt miljard eurot ehk hiiglaslikus mahus laenu. Tervele talupojamõistusele tuginedes peaks olema selge, et kui avaliku sektori kulud on niigi oluliselt suuremad kui tulud, siis ei saa küsimus ametnikele preemiate maksmisest tulla kõne allagi.
Kuivõrd erasektoris on paljudel inimestel oodata väga raskeid aegu, siis oleks poliitikutel vaja mõelda pigem sellele, kuidas tõmmata ka avalikus sektoris kulusid koomale, kärpides ajutiselt enda ja niigi hästi tasustatud tippametnike töötasusid. Muidugi ei tähenda see, et kriisi lõppedes ei võiks kriisi ajal head tööd teinud ametnikke premeerida. Aga kuivõrd erasektor toidab avalikku sektorit, siis peaks nende rahaline heaolu käima käsikäes.
Tõsi, riigieelarve tervikkontekstis poleks saavutatud kokkuhoid märkimisväärne. Ent sümboolses plaanis oleks see vägagi oluline, väljendades just seda lugupidamist äratavat riigimehelikku hoiakut, austust õigluse ja solidaarsuse ideaalide vastu, mida rahvas soovib võimu juures olevates inimestes näha.
Kui EKRE tahab säilitada oma poolehoidjate usalduse, siis ei tohi lubada moraalsel kompassil niisugustes põhimõttelise tähtsusega küsimustes nihkesse minna.