Kohalike omavalitsuste volikogude valimise kontekstis tuleb taas esile, et võimu juures olev seltskond arvab endal olevat õiguse avalikult eirata õigusriigi põhimõtet, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Lähenevate valimiste kontekstist tuleb taas ilmekalt esile, kui avalikult eiratakse Eestis õigusriigi põhimõtet ning kui leebelt õiguskaitseorganid ja avalikkus sellesse suhtuvad.
Põhiseaduse §-is 3 on sätestatud õigusriigi põhimõte, mille kohaselt peab riigivõimu teostama üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega peavad ka kohalike omavalitsuste volikogude valimised toimuma kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Seadus, mis sätestab kohalike omavalitsuste volikogude valimise korra, on aga kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. See seadus sätestab omakorda §-s 5 lõige 5, et konkreetse kohaliku omavalitsuse volikogusse on õigus kandideerida üksnes neil inimestel, kelle püsiv elukoht asub selles vallas või linnas:
"Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas."
Tõsi, selles, et võimu juures olevad ringkonnad vilistavad vastava huvi korral avalikult nii kehtivale õigusele kui ka aususe ideaalile, ei ole enam ammu midagi uut. Ent samuti ei ole midagi uut selles, et niisugune käitumine väärib üksnes häbi ja põlgust.
Ometi näeme, kuidas paljud eesseisvatel valimistel osalevad staarpoliitikud kandideerivad volikogusse kohalikes omavalitsustes, kus nad reaalselt ei ela ega kavatsegi elada. Kandideerimise võimaluse saamiseks registreeritakse oma elukoht kunstlikult (ja sageli ka ajutiselt, mitte püsivalt) vastavasse valda, et luua seaduse silmis mulje, nagu oleks kõik juriidiliselt korrektne ehk JOKK.
Tegelikult ei ole aga kõik sugugi korrektne, sest tegu on ühemõtteliselt seaduse mõttest möödahiilimisega ja seeläbi sisuliselt avalikkusele valetamisega. Seaduse mõte on ju väga lihtne – kohalikku omavalitsusse peaks saama kandideerida vaid kohalikud inimesed, mitte aga mujalt kohale toodud parteisõdurid. Kohalike omavalitsuste valimise idee ongi ju selles, et kohalikud inimesed valivad endi ehk kohalike seast kohaliku omavalitsuse.
Sellest, et kohalike omavalitsuste valimistel ei ole aus oma kandidatuuri üles seada isikutel, kes ei kavatsegi valituks osutumise korral volikogu liikmena tegutsema asuda, ei hakka rääkimagi. Ka see on käitumine, mida on võimatu kvalifitseerida millegi muu kui otsese valijate petmisena.
Tõsi, selles, et võimu juures olevad ringkonnad vilistavad vastava huvi korral avalikult nii kehtivale õigusele kui ka aususe ideaalile, ei ole enam ammu midagi uut. Ent samuti ei ole midagi uut selles, et niisugune käitumine ei vääri muud kui põlgust. Seejuures ei ole probleem vaid üksikute isikute või parteide käitumises, vaid üleüldiselt levinud poliitilises kultuurituses, mis niisugust käitumist võimaldab ja selle vaikivalt heaks kiidab.