Mart Järviku ametist kangutamisel pole midagi pistmist avaliku huvi eest seismisega – tegu on järjekordse vaatusega näitemängust, mis võiks kanda pealkirja „Valitsuse kägistamine", toonitab oma repliigis Varro Vooglaid.
Mart Järviku ümber käima tõmmatud skandaali on raske jälgida, sest vähegi mõtlevad inimesed mõistavad, et kõik väited, mis ministri vastu esitatakse, on üksnes vahenditeks keskse eesmärgi suhtes kukutada ametis olev valitsus.
Sellest eesmärgist juhindudes on liberaalne meedia ja opositsioon tegutsenud väsimatult valitsuse ametisse astumisest saati, otsides pidevalt Achilleuse kanda, mida tabades Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon nö rajalt maha võtta.
Taktika, mida rakendatakse, on iseenesest lihtne ja seda tunneme hästi Trumpi ametisse saamisele järgnevast ajast. Avaliku arvamuse üle hiiglaslikku mõjuvõimu omava meedia kaudu tekitatakse olukord, kus liberaalidele vastuvõetamatul valitsusel ei ole lihtsalt võimalik tööle keskenduda, sest alatasa ajab üks rünnak teist taga ning lakkamatult tuleb elada justkui sõjaseisukorras, kaevikusse tõmbununa.
Kaadrid, mis kajastasid pikalt Hiina-lennult vastu õhtut Eestisse jõudnud ministrile lennujaamas kambakesi turja kargamist, ei jäta siin mingit kahtlust: meedia ja opositsiooni ühine resolutsioon on EKRE osalusega valitsus surmata – maksku mis maksab – ja enne, kui see eesmärk on saavutatud, ei puhata.
Nii on ka raske süveneda küsimusse sellest, kas ministri nõunik tegutses huvide konflikti ära kasutades, kas minister oli sellest teadlik või kas minister on teadlikult valedega avalikkust eksitanud. Iseenesest võib olla tegu põhjendatud küsimustega, aga valitsusekukutajate valemängu ei taha neid küsimusi arutama asudes kaasa mängida.
Kõigest sellest võib tuletada palju järeldusi, aga neist üks olulisemaid osutab tõdemusele, et kui meedia võtab vastavalt oma suvale valitsusi maha ja paneb neid ametisse, siis on väga suur võim kogunenud ringkondade kätte, mil endal puudub absoluutselt igasugune demokraatlik mandaat.
Mida selles kontekstis arvata põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatud põhimõttest, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, see jäägu igaühele endale mõtisklemiseks.