Hiljuti täpsustas president Kersti Kaljulaid intervjuus Lõuna-Eesti Postimehele oma EKRE-suunalisi kommentaare välismeedias, väites et tema vihkamine „ei käi kogu EKRE kohta". Presidendi ametit kandva isiku puhul on ka piiratud vihkamine kohatu ja ebademokraatlik, kirjutab Oto Tuul.
Vastates küsimusele ajakirjandusse jõudnud EKRE vihkamise kommentaarist sõnab president Kaljulaid: „Väljend „I hate them for their…" on õigem tõenäoliselt tõlkida «ma ei salli selliseid väljaütlemisi, ei salli sedalaadi väljaütlejaid». See ei käi kogu EKRE kohta. Mul ei ole ühtegi probleemi eri maailmavaadetega." Hiljem selgitab Kaljulaid, et põhiseadus keelab inimrühmi halvustada või diskrimineerida ja, et kui „me kõik tajume, et mõned inimesed … on seda teinud", siis on tema kui põhiseaduse kaitsja ülesanne sõna võtta, kui „tehakse nõrgematele liiga".
Esiteks on Kaljulaidi jutt väljendi tõlkimisest ekslik. Eesti Keele Instituudi hallatav inglise-eesti sõnastik annab sõna 'hate' vasteks 'vihkamine, vihkama'. Sõnale 'sallima' vastab inglise keeles nii vormilt kui sisult täiesti erinev 'tolerate'. Inglise keeles võib 'hate' sõltuvalt kontekstist olla küll märksa leebem kui eesti 'vihkama', kuid kindlasti ei ole väär seda selleks tõlkida. Sellega nõustuks tõenäoliselt ka enamik kompetentsetest keelekasutajatest. Kaljulaidi selgitus on seega püüd lugeja kehvale inglise keele oskusele lootes vett segada. Kaljulaid väljendas intervjuus Foreign Policyle vihkamist, ja mitte kõigest teatud käitumise vastu, vaid konkreetsete isikute vastu, nagu lause „I hate them for their behavior…" grammatiline struktuur esmajoones viitab.
Kui ka uskuda, et Kaljulaid oli oma sõnastuses soovimatult ebatäpne, ei vähenda see fopaa rabavust, kuivõrd vähimalt võiks presidendilt oodata oma sõnastuse täpset kontrollimist etteplaneeritud intervjuus ühele prestiižsemaist välismeedia väljaannetest. Lõpuks ei loe presidendi kommentaarist välja muud kui taaskord orjameelset lömitamist ja vabandamist Lääne saksade ees, et keegi Jumala eest ei arvaks, et Eestis tegelikult mingid tagurlikud rahvuslased võimule on saanud. Olevat ju Euroopa „koostööpartnerite" ees lömitamine Eesti vabaduse ainus garant.
Mis puudutab aga sisepoliitilist kliimat, ei ole presidendi väljendatud piiratud vihkamine piiramata vihkamisest kuigi palju parem. Kitsendamata oma ütlemisi konkreetsetele isikutele või juhtumitele, annab Kaljulaid hägusalt mõista, et defineerimata, kuid siiski suur osa ühiskonnast ei ole avalikku poliitilisse ruumi oodatud. Nemad, kes on julgenud oma väljaütlemistes olla reljeefsemad või provokatiivsemad, neid tema vihkab. Nemad ja nende toetajad ei ole poliitikas osalema oodatud. Nemad rikuvad Eesti mainet. Ja see on tõsine asi, sest ainult Eesti maine „koostööpartnerite" juures (mitte eesti kaitseväelaste ja kaitseliitlaste julgus!) tagab Eestile julgeoleku.
Kaljulaid ei näi mõistvat, et poliitikal on palju ühist teatriga. Halvemal juhul ka tsirkusega. Demokraatias, kus võimu valuutaks on rahva toetus, loeb kahtlemata see, kuidas poliitiku väljaütlemised rahvale meeldivad. Ja viimased valimistulemused näitavad, et paljudele eestlastele meeldivad justnimelt käredamad sõnad. Tõrjuda seetõttu avalikust ruumist välja tavalised, lihtsad ja siirad eesti inimesed ning poliitikud, kes neile meeldivad, on presidendile – ameti järgi rahva peale ja ühendajale – kohatu ja ebademokraatlik.