Kui eesti rahvuslus peaks seisnema vastandumises Euroopale kui ajaloolis-kultuurilisele nähtusele, siis mida selline rahvuslus õieti esindab, küsib Veiko Vihuri. Kui eitada kristlikku Euroopat, peaksime eitama suurt osa oma kultuurist ja identiteedist. Kui eitada Euroopa poliitilise mõtte arengut alates 18. sajandist, peaksime eitama ka Eesti Vabariiki kui isikuvabadustele rajatud demokraatlikku õigusriiki.
Lugupeetud ja teenekas ajaloolane Enn Tarvel, kelle kirjatöid olen alati huviga lugenud ja kõrgelt hinnanud, kõneleb intervjuus Postimehele, et ajaloo uurimiseks võib valida väga erinevaid lähtepunkte ja vaatenurki:
"Üks võimalus on valida kas maa või rahva ajaloo vahel. Enamik meie ajaloolasi – iseäranis need, kes tegelevad vanema ajalooga – uurivad maa ajalugu ning tegelevad seega rohkem Euroopaga. Sest uurides vanemat Eesti ajalugu, uuritakse eelkõige sakslasi. Mulle endale tundub, et kirjutada Eesti ajalugu lähtumata sealjuures eesti rahvast, ei ole päris õige."
Ja ta lisab, pidades silmas 2012. aastal ilmunud "Eesti ajaloo" II köidet:
"Paljude ajaloolaste jaoks seisneb ajaloo teaduslikkus eelkõige selles, et vaadata kiretult kõrvalt ja kõrgemalt. Nii näiteks on meie viimane akadeemiline Eesti ajalugu kirjutatud rõhutatult mitte provintsiaalsest ja rahvuslikust, vaid euroopalikust seisukohast."
Selle hinnanguga võib kõigiti nõus olla. Rahvusliku vaatenurga hülgamine ja asendamine n-ö üleeuroopalisega ei tähenda tingimata objektiivsemat ajalookäsitust, vaid lihtsalt (konjunktuurset) perspektiivivahetust. Loomulikult tuleb Eesti ajalugu vaadelda ka laiemas kontekstis, kuid eesti ajaloolane peaks seejuures lähtuma ikkagi eesti rahvast.
Küll aga võtab õlgu kehitama auväärt ajaloolase mõtteavaldus: "Sest lisaks euroopalikule lähenemisele regionaalajaloole ning rahvuslikkusele suhtun ma sallimatult veel kristlikusse kirikusse." Siin jääks nagu kõlama mõte, et rahvuslane või rahvuslikult meelestatud ajaloolane peaks suhtuma eitavalt nii Euroopasse kui selle vaimse-kultuurilise palge kujundanud kristlikusse kirikusse.
Küllap ei tahtnud Enn Tarvel suurepärase ajaloolasena siiski midagi sellist väita, kuid mingil viisil illustreerib see osa rahvusluse lihtsakoelist Euroopa- ja kristlusevaenulikkust. Suhe religiooni ja kirikusse on igaühe isiklik asi, kuid üldisemal tasandil ei saa eitada seda äärmiselt olulist osa meie reaalsest rahvuslikust identiteedist.
Üks asi on seista vastu püüdlustele luua üleeuroopaline unifitseeritud föderaalriik ja kehtestada "euroopalike väärtuste" nime all ebaloomulikud ja perverssed käitumismallid, või taunida ühe või teise Euroopa suurriigi domineerimispüüdu teiste üle. Siinkirjutaja pooldab "rahvusriikide Euroopat" ja soovib näha tõelist multikultuursust ehk rahvuskultuuride õitsengut Euroopa või Lääne tsivilisatsiooni üldistes raamides ega salli koogutamist mistahes võõrisandate ees, asugu need Brüsselis, Berliinis või Moskvas.
Kui aga eesti rahvuslus peaks seisnema vastandumises Euroopale kui ajaloolis-kultuurilisele nähtusele, siis mida selline rahvuslus õieti esindab? Kui eitada kristlikku Euroopat, peaksime eitama suurt osa oma kultuurist ja identiteedist. Kui eitada Euroopa poliitilise mõtte arengut alates 18. sajandist, peaksime eitama ka Eesti Vabariiki kui isikuvabadustele rajatud demokraatlikku õigusriiki.