Revolutsioonilised jõud said valimistel olulise tagasilöögi

EKRE esimees Mart Helme pidamas erakonnale edukaks osutunud valimiste järgset kõnet, 4. märtsil 2019, Tallinnas. Foto: Scanpix

Eile lõppenud riigikogu valimised harvendasid oluliselt revolutsiooniliste jõudude ridu parlamendis ning tõid sinna senisest oluliselt rohkem konservatiivsete ja vasturevolutsiooniliste hoiakutega saadikuid. Kui konservatiivsed jõud suudavad järgmise nelja aasta jooksul olulistes küsimustes koostööd teha ning asetada oma valijate huvid ning ühise hüve esikohale, siis võib konservatiivne pööre Eestis tõesti aset leida.

Tänavustel riigikogu valimistel olid ühed suurimad põrujad selgelt sotsid, kes kaotasid eelmiste valimistega võrreldes tervelt 5 kohta, saades valijatelt vaid tagasihoidlikud 10 mandaati ehk siis 9 saadikukohta vähem kui nende peamine maailmavaateline rivaal EKRE, kes suutis suurendada oma esindatust parlamendis koguni 12 koha võrra.

Kehva valimistulemuse põhjuseid on mitmeid. Ühest küljest kaotati positsioone poliitilisele uustulunukale Eesti 200, kellega jagatakse võrdlemisi suurt maailmavaatelist ühisosa, kuid teisalt said sotsidele saatuslikuks ka isiklikud skandaalid Rainer Vakra plagiaadisüüdistuse ning Indrek Tarandi provokatsiooni näol EKRE meeleavaldusel ning kindlasti ei tulnud kasuks ka Ossinovski rahva seas palju kirutud alkoholipoliitika, mis on endaga kaasa toonud enneolematus mastaabis piirikaubanduse ning sellest tuleneva alkoholiaktsiisi alalaekumise.

Kuna erakonnal Eesti 200 ei õnnestunud valimiskünnist ületada, jäid sotsid ilma nii oma häältest kui ka potentsiaalsetest maailmavaatelistest liitlastest. Samuti tabas täielik häving ka skandaalseid sotse Vakrat ja Tarandit, kes jäid mõlemad hetkeseisuga parlamendist välja, vaatamata sellele, et kandideerisid mõlemad oma ringkondades esinumbrite ja potentsiaalsete häältemagnetitena. Eriti valus oli kukkumine muidugi Indrek Tarandi jaoks, kes suutis Pärnumaa esinumbrina koguda kõigest 1057 häält, olles varasemalt 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saanud üksikkanditaadina rekordilised 102 509 häält. Sedavõrd kasina tulemuse taustal tundub igati põhjendatud EKRE aseesimehe Martin Helme veendunud hinnang, et Indrek Tarandi näol on tegemist poliitiliselt täiesti kustunud tähega.

Ka Vakra kasin häältesaak ei andnud sotsidele põhjust rõõmustamiseks. Kui eelmistel parlamendivalimistel õnnestus Vakral samas Mustamäe ja Nõmme linnaosas kandideerides koguda 4132 häält, siis tänavu aga kõigest 1439 häält. Vakra puhul rakendus seega stsenaarium, mida endine Piirissaare, Kõpu ja Ruhnu vallavanem Siim Avi Objektiivis avaldatud analüüsis ka vahetult enne valimispäeva ennustas: valija otsustas karistada mitte niivõrd erakonda tervikuna kui just plagiaadiskandaali sattunud Vakrat, hääletades nimekirjas koha võrra tagapool asetseva Helve Särgava 1465 häälega temast ette. Kuna sotside hääled läksid ringkonnas seetõttu aga jagamisele, ei õnnestunud kummalgi kandidaadil sealt mandaati korjata ning mõlemad jäid uuest riigikogu koosseisust välja.

Prominentsetest sotsidest jäid tänavu parlamendist veel välja näiteks järgmised vanad olijad ja uued pürgijad:

SAPTKi ja Objektiivi maailmavaatelistest vastastest Keskerakonnas ei pääsenud tänavu riigikokku tagasi ka ÜRO rändeleppe poolt hääletanud ja kommunistlike režiimide kuritegusid õigustav Oudekki Loone, ÜRO rändeleppe poolt hääletanud Viktor Vassiljev, Rail Balticu ja ÜRO rändeleppe poolt hääletanud Heimar Lenk, Märt Sults ja Valeri Korb.

Objektiivi kollektiivi nimel soovin neile igatahes edu uutes väljakutsetes.

Eesti 200 pikk plaan jäi lühikeseks

Ilmselt tegi sotsidele kui revolutsiooni avangardile isiklikest skandaalidest ja ebaõnnestumistest suuremat kahju siiski Eesti 200 kui arvestatava konkurendi ilmumine poliitilisele areenile, kuna seetõttu rakendus mõlema revolutsioonilise jõu jaoks sisuliselt halvim stsenaarium, kus uustulija jõudis 4,5% toetusega napilt valimiskünnise piirimaile – korjates seejuures ilmselt endale ka omajagu vana olija hääli –, kuid kuna ei suutnud seda ületada, siis läksid kaotsi nii Eesti 200 hääled, sotside potentsiaalsed hääled kui ka võimalus kahe maailmavaateliselt sarnase erakonna toimivaks partnerluseks riigikogus.

Ilmselt said Eesti 200-le aga omakorda saatuslikuks mitmed inetud provokatsioonid, mis ei teeninud selgelt erakonna kampaaniameistrite poolt loodetud eesmärki.

Provokatsioonipartei esimeseks suuremaks fopaaks kujunes Vabaduse väljakul ÜRO rändeleppega liitumise vastasel meeleavaldusel aset leidnud inetu käruintsident, kus enesevalitsuse kaotanud Eesti 200 liige Florian Hartleb otsustas hakata oma last ohtu seades sinna kogunenud meeleavaldajaid lapsevankriga rammima ja fašistideks sõimama.

Eesti 200 mainele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et samuti Vabaduse väljakul viibinud lapse ema ja erakonna projektijuht Teele Holmberg otsustas oma loomulikku emainstinkti alla surudes kogu intsidenti lihtsalt eemalt telefoniga filmida, selle asemel et oma last turvalisse kohta toimetada. Ilmselt lootis Holmberg, et olukorra eskaleerudes õnnestub tal jäädvustada poliitiliselt väärtuslikku süüdistusmaterjali “kurjade ja vägivaldsete fašistide” vastu.

Õnneks suutsid aga rünnaku alla sattunud meeleavaldajad külma närvi säilitada ja provokatsioonile mitte alluda. Viimaks oli sunnitud hoopis Eesti 200 vabatahtlike koordinaator Kadri Napritson-Acuna vankris istuva lapse ohutsoonist minema kärutama.

Provokatsioonis osalenud isikute omavahelised seosed paljastas Objektiiv pommuudisena möödunud aasta 11. detsembri Fookuse erisaates “Eesti 200 töötajad osalesid küünilises provokatsioonis, kasutades selleks väikest last“, mis on praeguseks kogunud Objektiivi Facebook’i lehel juba 70 tuhat vaatamist. Eesti 200 provokatsiooni paljastamine osutus niivõrd edukaks, et isegi Postimees oli sunnitud hambaid krigistades nentima, et “Objektiiv tuli välja uurimusega, mis näitas täiesti usutavalt, et käruintsident võis olla plaanitud provokatsioon” ning et sellega õnnestus meil nii-öelda oma mullist välja murda. On täiesti võimalik, et see paljastus on ka üheks põhjuseks, miks Eesti 200-l ei õnnestunud valimiskünnist ületada.

Teine strateegiline viga tehti provokatiivse plakatikampaaniaga, mille raames kleebiti Tallinna kesklinna bussi- ja trammipeatusesse plakatid, mis kutsusid eestlasi ja venelasi teineteisest lahus seisma, jättes seega mulje Eestist kui segregatsioonilisest apartheidiriigist ning tekitades Eestile rahvusvahelist mainekahju. Kuna Eesti 200 järjekordne provokatsioon sai valdava üldsuse ja arvamusliidrite terava kriitika ja hukkamõistu osaliseks, siis kahandas see tõenäoliselt nende riigikokku pääsemise šansse veelgi.

Kuigi erakonna juhtfiguuridel ning kampaaniameistritel tuleks süüdlase leidmiseks vaadata peeglisse, otsustas Eesti 200 suhteid korraldanud ettevõtte Meta Advisory Group OÜ partner ja tegevjuht Andreas Kaju kriitika hoopis meie portaali vastu suunata, andes sisuliselt mõista, et Objektiiv tuleks kinni panna ja selle tegijad maalt välja saata. Lisaks ohtlikule flirtimisele poliitilise represseerimisega levitas ta Objektiivi vastu ka alusetut laimu nagu edastaksime me teadlikult väärinfot, valetaksime ning manipuleeriksime eesmärgiga uuristada Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsust, toomata nende tõsiste süüdistuste tõendamiseks muidugi ühtegi näidet.

Küll said aga Andreas Kaju poolt esitatud rasked ent täiesti alusetud süüdistused siinkirjutaja poolt artiklis “Kinni panna ja välja saata: Andreas Kaju ohtlik flirt poliitilise represseerimisega” põhjalikult ümber lükatud. Saab vaid loota, et nii uued poliitmaastikule pürgijad kui ka vanad olijad võtavad Eesti 200 kampaania ebaõnnestumist hoiatava näitena ning lasevad endale “positiivset” kommunikatsiooni teha kellegil teisel kui Andreas Kajul.

Tänavuste valimiste suurimate altminejatena ei saa mainimata jätta ka Objektiivi vanu sõpru Lauri Hussarit ja Margus Tsahknat, kes mõlemad vahetult enne Eesti 200 laeva uppumist selle pardale olid jõudnud hüpata. Üleriigilises nimekirjas teisel kohal kandideerinud Hussar loobus selleks näiliselt ootamatult koguni oma positsioonist Postimehe peatoimetajana, olles aga eelnevalt enda poolt juhitava lehe veergudel Eesti 200 algatust toetanud.

Samuti kutsuti tema peatoimetajaks olemise ajal Postimehe otsesaatesse “Tõest, valest ja demagoogiast” rääkima (st sisuliselt Objektiivi ründama) ülalmainitud “kommunikatsiooniekspert” Kaju. Hussari selline käitumine tekitas aga paljudes (sh ilmselt ka Postimehe kaastöötajates) küsimusi võimalikust huvide konfliktist.

Objektiivi rünnati Hussari poolt juhitavas väljaandes alusetult ka eelmise aasta lõpus, kui seal avaldati laimuartikkel “Objektiiv impordib annetajate raha eest orbanismi“, kus meid kujutati täiesti meelevaldselt Venemaa propaganda käepikendusena. Objektiivi-poolset kutset tulla artiklis esitatud süüdistusi arutama ei julgenud Hussar aga Postimehe peatoimetajana vastu võtta.

IRL-ist lahkunud Margus Tsahkna, kes seisis sotsiaalkaitseministrina soovahetuse lihtsustamise eest, oli oma valimisedus sedavõrd kindel, et asetas ennast oma uue erakonna üleriigilises nimekirjas koguni viimaseks. Valimispäeval tuli aga nentida, et ootused nii erakonna kui ka oma isikliku valimistulemuse osas osutusid Tsahkna puhul selgelt liiga optimistlikeks – kui eelmistel riigikogu valimistel õnnestus tal Tartu linnas korjata 2267 häält, siis tänavu oli häältesaak juba 1655 võrra väiksem, küündides kõigest 612ni.

Konservatiivid tugevdasid oma positsiooni

Kuigi konservatiivsetel erakondadel on nüüd parlamendi uues koosseisus märgatavalt suurem esindatus – varasema 21 koha asemel on EKRE-l ja Isamaal (endisel IRL-il) kahe peale kokku 31 mandaati – ei ole konservatiivide leer kahjuks sugugi ühtne ning on kaheldav, millisel määral on võimalik nö ühist Eesti asja ajada. Seda enam, et Isamaa püüdleb ilmselt võimalusel Reformierakonna koalitsiooni, samas kui valimised võitnud Reformierakond on koostöö valimistel peaaegu 100 000 häälega kolmandaks tõusnud EKRE-ga välistanud. Ka Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on mõista andnud, et mingit lahingupaari EKRE-ga pole kavas moodustada, kuna see oleks Isamaa jaoks liialt paindumatu kooslus.

Kuigi hetkel on Reformierakonna esinaise Kaja Kallase poolt juhitavad koalitsiooniläbirääkimised veel käimas ning nende tulemus lahtine, on tõenäolisemaks stsenaariumiks konservatiivsete jõudude jagunemine koalitsiooni (Isamaa) ja opositsiooni (EKRE) vahel sisuliselt jaga ja valitse printsiibi alusel. Ilmselt oleks selles mõttes Reformierakonna vana ja ära proovitud kolmikliit Isamaa ja sotsidega, kes oskavad mõlemad olla pigem mugavad koalitsioonipartnerid, nende jaoks mõnevõrra eelistatavam liidust paindumatuma ja teatud küsimustes põhimõttekindlama Keskerakonnaga.

Samas on ka muidugi Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni täiesti võimalik, kui õnnestub välja kuulutatud punaseid jooni näiteks maksude ning haridus- ja kodakondsuspoliitika osas (nt ajaakent reguleerides) natukene roosamaks võõbata. Selline stsenaarium asetaks kaks konservatiivset jõudu muidugi opositsiooni ning looks juba oluliselt soodsama pinnase võimalikuks koostööks olulistes küsimustes.

Täielikult ei saa välistada ka Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni, mis oleks konservatiivsete jõudude jaoks ilmselt kõige parem lahendus, kuid kindlasti ei oleks eriti EKRE-l ja Keskerakonnal kompromisside saavutamine haridus- ja kodakondsuspoliitika küsimustes samuti just kergete killast.

Kokkuvõtvalt saab seega nentida, et kuigi konservatiividel on põhjust eduka lahingu üle rõõmustamiseks, on Reformierakonna valimisvõidu ning Keskerakonna stabiilse soorituse taustal veel vara rääkida konservatiivsest pöördest Eesti poliitikas. Kui aga konservatiivsed jõud on järgmise nelja aasta jooksul võimelised edukalt seisma oma valijate oluliste põhimõtete kaitsel ja võitlema nende huvide eest – tehes seda ka ühiselt ja suuremat hüve silmas pidades –, siis võib nelja aasta pärast konservatiivne pööre Eesti ühiskonnas tõesti tegelikkuseks saada.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!