Põhja-Korea riigitelevisiooni uudistediktor teatab uutest saavutustest. Reuters/Scanpix

Ka nn vabas maailmas peab inimene arvestama ebameeldivustega, kui ta on otsustanud välja astuda üldisest marsirivist ning avaldada oma arvamust, kirjutab Roland Tõnisson ühe Soome rahvusringhäälingu ajakirjaniku kogemuse näitel.

Eurooplaste üle valvatakse ka ajakirjanduse abil. Kodanike mõjutamiseks kasutatud vahendid on riigiti enamasti samad. Demokraatliku ning korruptsioonivaba Soome endine välisminister Alexander Stubb sundis ajakirjanikke võtma positiivsemat tooni Euroopa Komisjoni poolt peale pressitava TTIP-kaubandusleppe (Transatlantic Trade Investment Partnership ehk Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus) osas.

Ka nn vabas maailmas peab inimene arvestama ebameeldivustega, kui ta on otsustanud välja astuda üldisest marsirivist ning avaldada oma arvamust. Soome riigimeedias töötanud ajakirjanik Jaana Kivi oli üks esimesi, kes kirjutas põhjalikult ja kriitiliselt Euroopa Liidu ja Ühendriikide vahel sõlmitavast investeerimis- ja kaubanduslepingust. Tänu sellele koges ta survet erinevate instantside poolt ja pidi lõpuks jääma pool aastat kestnud haiguslehele, et turgutada oma närvisüsteemi. Õnneks on Soome riigis selline rekreatsioonivõimalus olemas, erinevalt Eestist, kus tööandja võib inimest tänavale heites tunda end praktiliselt muretult.

Kivi oli ühiskondlikel teemadel kirjutades saanud karmi tagasisidet varemgi. Seda oskas ta oodata ka siis, kui kirjutas oma esimesed lood TTIP-st riikliku meediakontserni YLE ajakirjanikuna: “Oleksin olnud üsna üllatunud, kui näiteks välisministeerium ei oleks kuidagi reageerinud. Oleksin arvanud, et tegin tühja tööd. Teadsin, et reaktsioonid saavad olema tugevad. Erakorraliseks tegi olukorra see, et vastureaktsiooni sain kogeda nii mitmelt küljelt.”

Ajakirjanikku mõjutati muutma oma tekste ning lõpetada teema kritiseerimine. Mõjutamine võttis sundimise ilme. Ometigi tundis Kivi ajakirjanikule kohaselt võimudelt tulevat survet edasipuksiva jõuna. Ta veendus selles, et kogu temaatikas peab olema miskit valgust pelgavat, kui tema kirjutised võimukandjatele sellisel moel mõjuvad. Algas kõik üsna viisakate sõnadega stiilis “Kuule, tüdruk, kutsume su kohtumisele, kus sul on võimalik mõelda uuesti oma sõnade üle.” Sellisesse lähenemisse soovitab Kivi suhtuda kui poliitikategijate esimesse hoiatusse.

Poliitikud kutsuvad ajakirjandust ka tavalises olukorras erinevatele teabepäevadele. Enne töölepingu lõppemist jõudis Kivi olla kahe korral välisministeeriumi poolt korraldatud TTIP-d puudutavatel kohtumistel, mõlemal korral isikliku kutsega. Kivi arvates oli nende kutsete eesmärgiks surveavaldus, mitte informeerimine. Kuidas teisiti suhtuda lobistide armeesse, mis moosis kohalviibijaid toonase Euroopa- ja väliskaubandusministri Alexander Stubbi poolt juhitud hommikusöögil. “Mõlemal korral, kui kohtusin Stubbiga TTIP asjus, oli ridade vaheliseks selgeks sõnumiks, et EL kaubanduspoliitika on suurte poiste mäng ja ei ole mõtet sellega oma sõrmi kõrvetada. Esimesel kokkusaamisel mainis minister Stubb mitmel korral meedias levivat väärinfot ja et seda on võimalik parandada.” Ajakirjanikel olevat see võimalik, kui anda edaspidistes artiklites lepingule positiivsem imago – avalik vestlus hakkas võimulolijate jaoks võtma liiga ohtlikku ilmet ning seda oli vaja hakata suunama.

Vahepeal peaministriks saanud Stubbilt on ajakirjandusel võimatu saada kommentaari tema poolt korraldatud kohtumiste eesmärgist. Samuti ei ole sel põhjusel võimalik jõuda selgusele, millised kaubanduslepingut puudutavad kommentaarid on olnud meedias väärad.

Kivi sõnul ei ole tehtud ei täpseid kalkulatsioone ega uuringuid, millist kasu võiks Soome sellest lepingust saada. Eesti, teadupoolest, ei kritiseeri ega vaidlusta praktiliselt midagi, mis talle ülevalt poolt ette antakse. Poliitik Stubbi ja teiste temasarnaste, välisministeeriumite ja lobistide väited antud kaubanduslepingu kasulikkusest põhinevad oletustele ja pealiskaudsetele küsitlustele. On põhjust sügavalt kahelda ka CEPR-i (Centre for Economc Policy Research ehk Majanduspoliitika Uuringutekeskus) erapooletuses, sest see näib ajavat riikide üleselt toimivate leivaisade asja.

Uurimiskeskuse tegevusse on kaasatud suurfirmad ning ainuüksi see teeb kogu “uuringutekeskuse” tegevuse enam kui kahtlaseks, sest panused on selles mängus kõrged. Ajakirjanik Kivi on veendunud, et allapoole antakse Euroopa Komisjonilt ja “uurijatelt” vajalikud mõtted, sõnad, otsused ja niinimetatud tõed poliitikute suhu. Küsimus on äärmuslikust ideoloogiast. Siin pressitakse tagant eriti liberaalse majandusliku ja rahalise võimu esile tõusu ja maailmakaubanduse enda kätte haaramist. On alust arvata, et Euroopa riikide välisministeeriumid ei tea kaugeltki kõike, mida teevad Euroopa Komisjonis kõikvõimalike kulisside taga igat sorti suhte- ja ärivõrgustikud, lobisüsteemid ja ettevõtete juhid. On tõesti naiivne mõelda, et näiteks välisministeeriumitest saadav teave TTIP küsimuses oleks erapooletu. Kaubandusleppe küsimus on nüüdseks saanud ajakirjanik Kivi arvates eriti politiseeritud värvingu.

Kivi tõdeb, et TTIP juhtumi puhul võib lootuse saada erapooletut infot hüljata juba sellest hetkest kui surud tervituseks oma vestluspartneri kätt. Nõupidamisprotokollidest võib siiski saada teatud tõest infot, kui need just salajasteks ei ole klassifitseeritud. Puuduvad erapooletud uurimused ning ainus, millele võib loota, on ekspertide hinnangud ja oma vaist. “Majanduspoliitikat käsitlevates uudistes kasutatakse uusliberaalset terminoloogiat palju. Keegi ei vaidlusta sellist pruuki ning selline keelekasutus õigustab end. Riigimeedia uudistekontsernid peegeldavad poliitilist struktuuri üsna üks ühele. Mõlema poole, nii lobistide kui lepingu vastaste “masinavärgid” töötavad täiel aurul. Olukorras, kus riiklikud struktuurid on suurkorporatsioonide poolel, on selge, et naiivse erapooletuse poole pürgides võib kergesti majandusröövlite paati sattuda. Kuidas siis kirjutada teemast objektiivselt? Objektiivsus on hea ideaal, poolt ja vastuargumentidega tutvudes võiks lugeja teha omad järeldused ja kujundada oma seisukoha.” Ometigi ei julge enamus ajakirjanikke sellist teed minna, kuna kardavad sildistamist ja oma sissetulekust ilmajäämist.

Segadus ja hämmeldus TTIP ümber näitab seda, et nii rahvas kui meedia on võõrandunud EL-i otsuste vastuvõtuprotsessist. Aga see puudutab loomulikult ka kõiki teisi EL-i kureeritavaid eluvaldkondi. Väga paljud ei tea, kui suur osa on selles lobistide masinavärgil. Eurooplased ei mõista, kui suurest protsessist on TTIP kaubandusleppe puhul küsimus. Inimesed ei taju kogu seda mängu, mis on poliitiliste protsesside taga, ega seda, mis on selle eesmärgid ja kellele on see kasulik.

Artikkel põhineb Soome ajakirjanduses ilmunud materjalil.