Riigireformi eeldusena tuleks ära otsustada, kas demokraatlik riigikorraldus on reaalselt meie ideaal või mitte – kui suhtuda sellesse tõsiselt, siis peaks riigireformi lahutamatuks osaks olema rahvale elementaarsete demokraatlike õiguste tagastamine, kirjutab Varro Vooglaid.

Riigireformi sihtasutuse eestvedajate visioon Eesti riigikorralduse probleemidest kätkeb mitmeid olulisi punkte, millega saab vaid nõustuda – samuti punkte, mille üle võiks vaielda. Igal juhul on selge, et üle jõu käivat bürokraatiamasinat on vaja jõuliselt kokku tõmmata ning et eriti oluline on see kahaneva ja vananeva rahvastiku tingimustes. Nendele küsimustele tähelepanu pööramine on vaieldamatult teretulnud.

Paraku on aga selles visioonis pea täielikult tähelepanuta jäetud demokraatliku riigikorralduse põhimõtte teostumise seisukohast keskse tähtsusega tõsised probleemid. Ühelt poolt deklareerib põhiseadus oma esimese paragrahvi esimeses lõikes demokraatia ideaali, sedastades et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas." Teiselt poolt on aga avalik saladus, et neist neljast vahendist, mis tagasid enne 1934. aasta riigipööret rahva staatuse kõrgeima riigivõimu kandjana, on praeguseks ajaks alles jäänud vaid üks – ja nagu allpool osutatud, on seegi tõsiste puudustega. 

Teatavasti ei ole siiani rahvale tagastatud ei rahvaalgatuse õigust ehk õigust algatada seaduseelnõusid, õigust algatada rahvahääletusi ega ka õigust valida endale ise riigipead. Alles on vaid õigus otsustada iga nelja aasta tagant, millised inimesed või õigemini millised parteid peaks kõiki (veel Euroopa Liidule loovutamata pädevusala raamesse jäävaid) riigielu küsimusi otsustama rahva asemel. Rahval ei ole võimalik valimiste vahelisel ajal esindajaid tagasi kutsuda ega ka nende samme peatada või tagasi pöörata – sõltumata sellest, kui jämedalt need, kes peaks tegutsema rahva esindajana, rahva enamuse tahte või väärtustega vastuollu lähevad.

Riigireformi visioonis räägitakse vajadusest enamate rahvaküsitluste ja -hääletuste järele, aga poole sõnagagi pole mainitud, et tegelikult tuleks taastada rahvale reaalselt kõrgeima riigivõimu kandja staatust tagava rahvaalgatuse õigus – reaalselt, mitte fiktiivselt, nagu seda tehti jääkeldris välja hautud ja parlamenti mitte millekski kohustava kollektiivse pöördumise õiguse sisseseadmisega. On keskse tähtsusega, kas pärast riigireformi on õigus algatada seaduseelnõusid uute seaduste vastuvõtmiseks või juba vastu võetud seaduste tühistamiseks endiselt ainult riigikogul või tagastatakse vastav õigus ka rahvale, luues seeläbi eeldused päris kodanikuühiskonna tekkimiseks ja kasvamiseks ning selle pinnalt reaalse demokraatliku kultuuri kujunemiseks.

Sarnane lugu on visioonidokumendis presidendivalimiste kohta kirjutatuga või õigemini sellega, mida sinna kirjutatud ei ole. Riigireformi eestkõnelejad teevad ettepaneku pikendada presidendi ametiaega kuue aastani ning vaadata üle presidendi ametiülesanded ja nende täitmiseks vajalikud ametihüved. Samas vaikitakse maha kurb tõsiasi, et erinevalt soomlastest, leedulastest ja venelastest on Eesti rahvas jäetud ilma elementaarsest demokraatlikust õigusest valida endale ise riigipea.

Kui põhiseaduses sätestatud demokraatia ideaali ei peeta vajalikuks tõsiselt võtta, siis tuleks lõpetada iseendale ja teistele valetamine, nagu oleks Eesti demokraatlik riik.

Küllap lähtuvad riigireformi eestvedajad eeldusest, et rahvas peaks ka edaspidi rahulduma riigikorraldusega, kus president on määratud ametisse mitte rahva enamuse tahte alusel, vaid parteide tagatubade kokkulepetega. Pangem seejuures tähele, et rahva ootused nii selles kui eelnevalt mainitud küsimuses on ühemõtteliselt selged – nii riigipea otsevalimiste kui ka rahvaalgatuse õiguse taastamist pooldab hiljutise arvamusküsitluse kohaselt ca 80% valimisealistest Eesti Vabariigi kodanikest.

Kolmanda demokraatliku riigikorralduse seisukohast kriitilise tähtsusega probleemina on riigireformi visioonis ignoreeritud tõsiasja, et juba palju aastaid kehtinud riigikogu valimiste kord on puudulik ja ebaõiglane ega soosi parlamendivalimiste kaudu rahva tahte teostamist. Teatavasti võimaldab riigikogu valimiste kord üleriigiliste ja ringkondlike nimekirjade alusel häälte ülekandmist ning seeläbi niisuguste inimeste parlamenti pääsemist, kes pole tegelikult rahvaesindajana tegutsemiseks mandaati saanud.

Just sellise vildaka korra tõttu istub meil riigikogus „tänu" parteide tagatubade paika pandud nimekirjadele terve rida inimesi, kes said valimistel kordades vähem hääli kui need, kellele jäi parlamendi uks suletuks. Olles saanud oma mandaadi mitte ühiskonna, vaid koduerakonna juhtkonna käest, on nad ka lojaalsed viimasele – muu hulgas seepärast, et mitte järgmistel valimistel viletsamat kohta saada. Sellist olukorda ei saa pidada ei normaalseks ega ka vastuvõetavaks.

Niisiis pole Eestis rahvale tagatud ei neid otsedemokraatlikke õigusi, mis peaks tagama esindusdemokraatlike struktuuride toimimise vastavalt rahva enamuse tahtele, ega ka seda, et valimiste kaudu saaks rahvaesindajaks inimesed, kellele antakse valimistel kõige rohkem hääli. Ausameelsust minetamata on niisugust olukorda parimagi tahtmise korral keeruline nimetada demokraatlikuks.

Kokkuvõttes tuleks riigireformi eeldusena ära otsustada, kas demokraatlik riigikorraldus on meie ideaal või mitte. Kui suhtuda sellesse tõsiselt, siis peaks riigireformi lahutamatuks osaks olema rahvale elementaarsete demokraatlike õiguste tagastamine. Kui seda ideaali aga vajalikuks ei peeta – nagu see juba pikka aega on olnud–, siis võiks lõpetada iseendale ja teistele valetamise, nagu oleks Eesti demokraatlik riik. Sellisel juhul piirdubki riigireform pelgalt selliste kvantitatiivsete kohendustega, mis välja kujunenud partokraatlik-bürokraatlikku võimumonopoli ja selle aluseks olevat võltsdemokraatiat ei kõiguta.

Artikkel avaldati algselt ERR-i portaalis.