Hollandi konservatiivse poliitiku Rob Roosi sõnul seisab Euroopa Liit silmitsi märkimisväärsete probleemidega, milles on süüdi ainult selle enda kodanike põhivabadusi vaenav nomenklatuur.
Alljärgnevalt mõned mõtted, miks Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid teineteisest üha enam eemalduvad.
Euroopa Liit on varmalt valmis ajama kõigi selle probleemide süü väliste jõudude kaela: kas selleks on siis Vladimir Putin, Donald Trump elik "välismaine väärteave". Kuid igaüks, kes teemat natukenegi ausamalt vaatab, saab aru, et paljud asjad, mis on läinud Euroopa Liidus valesti, on tingitud Euroopa Liidu enese langetatud koetislikest, ideoloogilistest ja institutsionaalsetest otsustest.
Demokraatliku sisendiga arvestab eurokraatia ainult siis kui see kattub kindlaks määratud kursiga.
2005. aastal seadsid Hollandi ja Prantsusmaa kodanikud Euroopa Liidule kindla piiri. Nad hääletasid Euroopa Liidu põhiseaduse vastu. Seda signaali ei austatud. Selle asemel võeti Lissaboni lepingu näol vastu sama sisuga asi vastu, kasutades selleks teistsuguseid lahendusi. Õiguslikult võib-olla lubatav, kuid poliitiliselt ja demokraatlikult on tegemist sügavalt problemaatilise lahendusega. See tähistas tohutut Euroopa Liidu kodanike usalduse kuritarvituse algust Euroopa Liidu institutsioonide poolt.
2016. aastal mustrit korrati. Hollandi valijad ütlesid Ukraina assotsiatsioonilepingule Euroopa Liiduga "ei". Taas lükati selline tulemus lisadeklaratsiooniga kõrvale. Ülimad lubadused, et Ukrainast ei saa kunagi Euroopa Liidu liiduvabariiki ja Euroopa Liidu sõjaline sekkumine on välistatud, osutusid hiljem tühisteks. Sõnum on selge: demokraatliku sisendiga arvestatakse ainult siis kui see kattub kindlaks määratud kursiga.
Võim koondub Euroopa Liidus jätkuvalt tasandile, mis on demokraatlikust vastutusest üha enam eraldatud.
Mis omakorda juhib tähelepanu sügavamale murekohale: Euroopa Liidu demokraatia puudujäägile. Euroopa Komisjoni ei valita otse, ometigi on sellel seaduste algatamise ainuõigus. Euroopa Parlamendil pole õigust iseseisvalt seaduseid algatada. Liiduvabariikide parlamendid näevad Euroopa Liidu seadusandlikke ettepanekuid sageli alles protsessi lõpufaasis ja nende voli midagi muuta elik need tagasi lükata on piiratud. Võim koondub jätkuvalt tasandile, mis on demokraatlikust vastutusest üha enam eraldatud.
Sellisele arengule annab jõudu juurde Euroopa Kohus. Euroopa Liidu õigus käib üle liiduvabariikide õiguse, sealhulgas üle põhiseaduste. Järjest laiema aluslepingute tõlgendamisega liigub otsuste langetamise voli üha suuremas mahus Brüsselisse, milleks pole samas selget demokraatlikku mandaati. Liiduvabariikide käsutuses on väga vähe tööriistu, millest oleks osutatud suundumuse tagasipööramiseks tolku.
Euroopa Liit korraldab sunniviisilist energiaüleminekut, millel pole majandusliku reaalsusega elik rahvusvahelise konkurentsiga suurt midagi pistmist.
Majanduslikult on Euroopa Liit teinud samuti põhimõttelisi vigu. Euro kehtestamisega koondati ühte majandused, mille tootlikkus, võlad ja rahanduslik distsipliin on väga erinevad. Euroopa Keskpanga poliitikad ei sobi üheaegselt ühtemoodi kõigile liiduvabariikidele. Tulemuseks on üldine hinnatõus, kasvav varanduslik ebavõrdsus ja vähenev ostujõud. Viimane puudutab eriti rahanduslikult vastutustundlikke riike. Liiduvabariikide valitsused kannatavad tagajärgede käes, kuid neil endil on rahanduslikku iseseisvust väga vähesel määral.
Kõigele lisaks korraldab Euroopa Liit sunniviisilist energiaüleminekut, millel pole majandusliku reaalsusega elik rahvusvahelise konkurentsiga suurt midagi pistmist. Kõrged energiahinnad ja ülemäärased regulatsioonid laastavad Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Investeeringud lahkuvad, tootmine viiakse mujale ja elukallidus on probleemiks järjest suuremale osale elanikkonnast.
Venemaa sanktsioonid teevad kahju eelkõige Euroopa kodanikele, kuna vähendavad ostujõudu ja majanduslikku turvalisust.
Samad mustrid avalduvad sisserändes ja piiripoliitikates. Probleemiks pole ainuüksi mõõtkava ja kontrolli puudus, vaid ka kultuuriline mõju. Massisisseränne, kui sellega ei kaasne tõhus lõimimine, õõnestab ühiskondlikku sidusust. Euroopa kultuur – mida kujundavad ajalugu, traditsioonid, väärtused ja ühised normid – on surve all. Kultuur pole teisejärgulise tähtsusega. "Poliitika on kultuuri alamjooks." Kui kaob kultuuri vundament, järgneb sellele vältimatult poliitiline tasakaalutus. Mis väljendub turvalisuse, hariduse, elukoha, tervishoiu ja ühise ühiskondliku raamistiku kaotusega seotud pingetes.
Samal ajal lisab Euroopa Liit ühe regulatsioonide kihi teise otsa. Väikeseid- ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis on Euroopa majanduse selgroog, kurnatakse üha enam keeruliste, kallite ja sageli ideoloogiliste kohustustega. Ettevõtlikkus alistub bürokraatlikule ellujäämisele.
Strateegiline autonoomia algab energiast ja toidust.
Põllumajandust on tabanud samasugune ülalt-alla lähenemine. Põllumehed seisavad silmitsi kaugeleulatuvate meetmetega, mis on seatud neile kohustuseks ilma realistlike alternatiivideta elik piisava avaliku toetuseta. Toidujulgeolekut käsitletakse teisejärgulise teemana, seda isegi Covidi kriisi järel, mis näitas kui haavatav on Euroopa. Strateegiline autonoomia algab energiast ja toidust.
Põhivabadusi lämmatatakse. Väärteabega võitlemise ettekäändel üritavad võimud seada üha karmimaid piire, mida tohib rääkida ja mida mitte. Seda isegi puhul kui tagasivaates saab üha selgemaks, et Euroopa Liidu seisukohad Covidi, kliimapoliitikate ja geopoliitika osas on sageli kas poolikud või üldse valed. Samal ajal väheneb julgeoleku ettekäändel kodanike õigus eraelule, kuigi Euroopa Komisjon tegutseb ise märkimisväärses hämaruses. Kui juhid ei suuda juhtida eeskujuga, kaob selliste inimeste vastu usaldus.
Maksumaksjate raha kasutatakse valitsusväliste organisatsioonide rahastamiseks, mis mõjutavad elik kehtestavad poliitikaid, mida Euroopa Liit ise ametlikult ei saa ellu viia. Mis omakorda hoiab ära demokraatliku järelevalve ja nõrgestab vastutust.
Milline on Euroopa Liidu kaitsealgatuste, NATO ja liiduvabariikide relvajõudude omavaheline suhe, on järjest arusaamatum.
Välispoliitikas on Euroopa Liidus kujunemas maailmapoliitika jõud, kuigi sellel pole selleks selget demokraatlikku mandaati. Sanktsioonid, relvatarned ja kaugeleulatuvate tagajärgedega strateegilised otsuseid langetatakse pea olematu avaliku arutelu saatel. Milline on Euroopa Liidu kaitsealgatuste, NATO ja liiduvabariikide relvajõudude omavaheline suhe, on järjest arusaamatum.
Aastakümneid esitles Euroopa Liit ennast kui rahu ja jõukuse projekti. Ometigi viimastel aastatel on Ukraina ja Venemaa vastasseisus diplomaatia asendatud vaenu õhutamise ja sanktsioonidega. Samas osutatud sanktsioonid teevad kahju eelkõige Euroopa kodanikele, kuna vähendavad ostujõudu ja majanduslikku turvalisust. Samal ajal eiratakse tõsiseid rahupüüdlusi elik neid isegi tegusalt õõnestatakse.
Euroopa Liidu põhiprobleem ei ole väline, see on sisemine: see seisneb süsteemis, mis koondab enda kätte üha enam võimu, mis vastutab enda tegude eest järjest vähem ja liigub kodanikest, mida see väidetavalt esindab, üha kaugemale.
Paabeli torn vangub. Süü mujale veeretamise asemel peaksid Euroopa võimurid vaatama peeglisse, võtma vastutuse ja pöörduma tagasi aluspõhimõtete juurde: milleks on majanduskoostöö siseturu kaudu, austus riikide demokraatiate vastu, kultuuriline iseseisvus ja reaalsusega kooskõlas välispoliitika, sealhulgas tõeliste rahupüüdluste toetamine.
Soovin kõigile õnnistatud jõule!
Tõlkis Karol Kallas