Meditsiiniteadlane Robert Malone avaldas sotsiaalmeedias katkendi peatselt ilmuvast raamatust "Psühholoogiline sõda: uue maailmakorra jõustamine". Väljavõttes esitatakse nägemus, kuidas "demokraatlikke lääneriike" tegelikult valitsetakse.
Tänase Maailma Majandusfoorumi (WEF) "sidusrühmade kapitalismi" (stakeholder capitalism) valitsemismudeli raames töötatakse lubatavad poliitilised seisukohad välja üleilmsel, mitte üksikute rahvusriikide tasandil. Viimased on alandatud teisejärgulisteks üksusteks ja nende ülesandeks on ainult keskenduda sellele, kuidas "luua võimalikult palju jõukust võimalikult suure hulga inimeste jaoks", mis on ümbersõnastatud utilitarismi keskne seisukoht.
Mõtte "suurim kasu suurimale hulgale" autoriks peetakse 18. sajandi lõpu filosoofi ja ühiskonnaelu ümberkorraldajat Jeremy Benthami. Tegemist on tema utilitarismi filosoofia keskse põhimõttega, mis toetub ideele, et moraalsed teod peavad suurendama, nii palju kui võimalik, üleüldist õnne või heaolu. Selline on ainus roll ja vastutus, mis on "sidusrühmade kapitalismis" jäetud rahvusriikidele.
Sidusrühmade kapitalismi lihtsameelse ja vigase mudeli vundament on kokku klopsitud ajast ning arust utilitaristlikest, sotsialistlikest/marksistlikest, fašistlikest/korporatistlikest ja uus-maltusiaanlikest filosoofiatest. See ei peaks kedagi üllatama, kuna "sidusrühmade kapitalismi" mõtlesid suuremas osas välja tänaseks 80ndates aastates inimesed, kelle filosoofilised vaated võtsid vormi 20. sajandi alguses või keskpaigas. Need tegelased esindavad erinevaid organisatsioone, millele on osutatud "Uus Maailmakord" kasulik.
Täna ollakse sealmaal, et pole vahet, keda kuskil riigis võimule valitakse. Poliitikate lennukaar pannakse paika üleilmsel, mitte riiklikul tasandil. Selline on tänase G3P (Global Public-Private Partnerships and the United Nations; üleilmne avaliku ja erasektori koostöö ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) totalitaarne iseloom, mis teeb tihedat koostööd üleilmastunud riikideüleste korporatsioonide ja ÜRO-ga. Tegemist on äärmiselt demokraatiavaenuliku lahendusega. Sellise olukorra muutmine on lihtsate normaalsete inimeste käes. Hädavajalik on uus paradigma, mis selgitaks tänast reaalsust. 20. sajandi vastuoludest sündinud ajast ja arust poliitiliste filosoofiate kokku segamine seda ülesannet ei täida.
Malone kirjutab G3P mudelist pikemalt Substacki päevikus.
Endine Blackrocki investeerimisfondide haldur Edward Dowd selgitab osutatud artiklis G3P mudeli tausta:
"Sisuliselt ostavad ettevõtete juhid ära valitsuse liikmed, et üheskoos allkirjastada ja rahastada väljamõeldud ohtude vastast tegevust, millest sünnivad seotud ettevõtetele kasulikud poliitikad. Kui mitte midagi kahtlustavatelt inimestelt hakatakse koorima liigseid tasusid (economic rents), sünnivad sellest monopolid või oligopolid. Mängu kaasatud ettevõtted pääsevad ligi tulevaste poliitikate siseteabele ja teevad vastavaid ettevalmistusi ning saavad valitsuste lepingud esimeses järjekorras endale. Peale seda tehakse avalikkusele teatavaks nende tulusüsteemid (revenue schemes). Tegemist on pettustega ulatuses, mida kunagi varem pole nähtud. Mitte midagi sellist poleks võimalik ilma võlale ehitatud keskpankade fiat-rahata. Ma kahtlustan lisaks, et seda grupeeringut kaitsevad riiklikud julgeolekuasutused, mis väljapressimisega sunnivad valitsuste töötajad ilma igasuguse au ning häbitundeta ürituse heaks tööle. Poliitikuid ja bürokraate, kes sellisele väljapressimisele alluvad, autasustatakse kas mõnusate ametikohtadega erasektoris või otse altkäemaksudega."
Tõlkis Karol Kallas