Mõttekoja Brownstone Institute'i asutaja ja juht Jeffrey A. Tucker kirjeldab, kuidas 21. sajandi suurimaks nuhtluseks on üleilmastunud etatistlik korporatism ja teeb lühiülevaate selle ajaloost.
See ei ole kapitalism. See ei ole sotsialism. Sõna, mis sobib kõige paremini tänase ühiskonna kirjeldamiseks on "korporatism". "Korporatism" tähendab ettevõtluse ja riigi ühinemist ühtseks üksuseks, mille eesmärgiks on jõuda mingisuguse suure nägemuse lõppeesmärgini. Inimeste vabadused võib selle juures ära unustada. Sõna "korporatism" on vanem kui selle järglane "fašism". Paraku on "f-sõna" väärkasutamise tõttu muutunud arusaamatuks ja kasutuks ning nii on selguse huvides mõistlik kasutada vanemat oskussõna [korporatism].
Kui tarbijad hakkavad süstidele vastu, siis nagu näha, kehtestab valitsus vaktsineerimissunni.
Vaatame ühte kõige ilmsemat korporatismi näidet – suurt ravimitööstust. Seal on suurepäraselt välja arenenud pöörduks ettevõtete juhtkondade ja riiklike kontrollorganite vahel. Valitsus rahastab tihti ravimite väljatöötamist ja kiidab need kummitemplina samuti heaks. Samamoodi kinnitab valitsus patendid, mida see ka jõustab. Vaktsiinide tootjad on vabastatud tervisekahjude hüvitamisest. Kui tarbijad hakkavad süstidele vastu, siis nagu näha, kehtestab valitsus vaktsineerimissunni. Järgmisena võib osutada, et ravimitööstus ostab ära kuni 75 protsenti õhtuse televisiooni reklaamidest, mis tagab nende toodangule soosiva kajastuse ja inimeste tervisele põhjustatud kahjude maha vaikimise.
Selline on korporatismi tõeline olemus. Kuid see ei kehti ainult ravimitööstuses. Korporatismi kaal on veelgi suurem tehnoloogiasektoris, kaitsetööstuses, ametiühingutes, toidutööstuses, keskkonnahoius, rahvatervisetööstuses ja paljudes muudes valdkondades. Suured ettevõtted on koondunud hiiglaslikeks jurakateks, mis kurnavad turult välja igasuguse dünaamilisuse.
Suured ettevõtted on koondunud hiiglaslikeks jurakateks, mis kurnavad turult välja igasuguse dünaamilisuse.
Korporatismi eripäradest räägitakse täpsemalt väga harva. Inimestele meeldib rohkem rääkida abstraktsetest ideaalidest, millel pole reaalsusega suurt pistmist. Need on ideaalid, mis teevad vahet pahemal ja paremal ilmavaatel, samas kui tõelised ohud jäävad varjatuks. See on kummaline, sest korporatism on inimeste ellu vägagi sekkuv reaalsus. See võttis kahekümnendal sajandil üle suurema osa ühiskondadest ja ahistab täna inimkonda nagu ei kunagi varem.
Korporatismil on pikk ideoloogiline ajalugu, mis ulatub kahe sajandi taha. See algas põhimõttelise rünnakuga ideoloogia vastu, mida toona nimetati liberalismiks. Liberalism sai alguse sajandeid varem, kui Euroopas lõppesid ususõjad ja saadi aru, et usuvabaduse lubamine on lõpuks hea kõigi jaoks. Liberalism vähendab ühiskonnas vägivalda ja samas säilib kõigi jaoks võimalus pühendunult oma usku järgida. Selline nägemus tõi lõpuks kaasa üldise sõna-, reisimise- ja ettevõtlusvabaduse.
Korporatism võttis kahekümnendal sajandil üle suurema osa ühiskondadest ja ahistab täna inimkonda nagu ei kunagi varem.
19. sajandi alguses, johtudes Ameerika Revolutsioonist, pühkis liberalismi idee üle Euroopa. Idee oli selles, et riik ei suuda oma võimu all olevaid ühiskondi eriti hästi hallata ja parem on neil lasta orgaaniliselt areneda ilma, et selle juures kehtestatakse riigi teleokraatilisi (traditsiooniline ülevalt alla juhtnööridega planeerimine) lõppeesmärke. Teleokraatiat iseloomustab tsentralism, mis püüdleb konkreetse sihi poole, mida tihti esitatakse suurema hüvena või ühiste eesmärkidena, millega omakorda õigustatakse isikuvabaduste piiramist. Liberalism [selle klassikalises, mitte progressiusu mõistes] on teleokraatia vastand ja see näeb riigi ainsa eesmärgina kõigi inimeste vabadust.
Traditsioonilisele liberalismile hakkas vastu sakslasest filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (eluaaastad 27. august 1770 – 14. november 1831), kes selgitas [Saksamaa] territooriumite kaotust Napoleoni sõdade lõpus kui ainult ajutist tagasilööki Saksa rahva ajaloolises ettemääratuses. Tema poliitika nägemuses saadab rahvust kui ühtset tervikut saatus, mis on kooskõlas ajaloo postuleeritud seadustega. Selline holistiline nägemus hõlmas kirikut, ettevõtlust, perekonda ja üksikisikuid: kõik pidid marssima ühes suunas.
Hegel kirjutas raamatus "Õigusfilosoofia põhijooned", et tervik jõuab oma haripunkti riigi asutamisega, mis "on eetilise idee reaalsus, eetilise terviklikkuse mõistuspärasus", "jumalik idee, mis eksisteerib Maa peal" ja "kunstiteos, milles inimese vabadus saavutab täiuslikkuse ja see lepitatakse terviku vabadusega".
Kui see kõik kõlab nagu paras pudru ja kapsad, siis tere tulemast Hegeli maailma, kes sai esmalt hariduse teoloogias ja seejärel võimutses väga pikka aega Saksa poliitilises filosoofias. Tema järgijad lahknesid etatismis parem- ja vasakpoolseteks versioonideks, mis kulmineerusid nii Marxis kui Hitleris, kes mõlemad olid ühel meelel, et riik on elu keskpunkt, kuigi jäid lahkarvamusele osas, mida see peab tegema.
Korporatism on "parema tiiva" hegelianismi manifestatsioon, mis tähendab, et see ei lähe nii kaugele ja ei nõua hilisemate marksistide kombel, et religiooni, eraomanduse ja perekonna peaks ära kaotama. Pigem peavad kõik need institutsioonid teenima tervikut esindavat riiki.
Korporatismi majanduslik pool sai hoogu juurde Tübingeni Ülikooli avaliku halduse professori Friedrich Listi (6. august 1789 – 30. november 1846) töödes, kuid kes jäi töökohast ilma ja suundus peale seda Ameerika Ühendriikidesse, kus ta lõi kaasa raudteede rajamises ja kuulutas tööstusliku merkantilismi "riikliku süsteemi" (National System). Uskudes, et ta jätkab Alexander Hamiltoni tööd, seisis List riikliku iseenesele piisav olemise ehk autarkia eest, mis pidi tähendama õiglast kaup kauba vastu kaubavahetuse haldamist. Sedasi hakkas ta vastu tervele liberaalsele traditsioonile, mille sõnastas oma töödes Adam Smith ja mille väljenduseks oli vabakaubandus.
Ühendkuningriigis leidis Hegeli riigi visioon väljenduse Šoti filosoofi Thomas Carlyle'i (4. detsember 1795 – 5. veebruar 1881) raamatutes, mis kandsid pealkirju "Kangelastest", "Kangelaste kummardamine", "Kangelaslikkus ajaloos" ja "Prantsuse revolutsioon: ajalugu" (On Heroes, Hero-Worship, The Heroic in History ja The French Revolution: A History). Ta kaitses orjanduslikku korda ja diktatuure ning leiutas majandusteaduse kohta väljendi "masendav teadus" (the dismal science), kuna majandusteadus oli selleks ajaks jõudnud veendumuseni, et orjandus on majandusele kahjulik.
Toorid hüppasid Hegeli ree peale järgides juhtiva Inglise viktoriaanliku ajastu kunstikriitiku, heategija ja Oxfordi Ülikooli esimese (Felix) Slade'i kaunite kunstide professori John Ruskini (8. veebruar 1819 – 20. jaanuar 1900) kirjutatut. Ruskin asutas vastumeetmena kaubanduslikule kapitalismile ja tavainimestele suunatud massitootmisele Püha Jüri Gildi (Guild of Saint George). Tema töödes võib näha, kuidas tarbijate vaenulikkus põimus kenasti kokku aristokraatliku klassipõhise ühiskonna igatsusega, mis seadis liberaalsete egalitaarsete ajendite arvel esikohale tuleviku jõukuse.
Inimeste järglaste saamise jätmist vaba tahte voliks nähti hullumeelse kaose allikana.
Ameerikas võeti 1880. ja järgnenud aastakümnetel eugeenika näol ette tõsisem Charles Darwini tööde väärkasutamine ning riigi ühe ülesandena nähti elanikkonna kvaliteedi tagamist. Samasugune liikumine kinnitas kanda ka Euroopas. Inimeste järglaste saamise jätmist vaba tahte voliks nähti hullumeelse kaose allikana. Ameerika Majandusühing (American Economic Association), koos mitmete teiste akadeemiliste ühendustega nägi eugeenika teooriaga nii palju vaeva, et sellest sai peavoolu teaduse osa. See oli nii veel sada aastat tagasi (1920ndatel).
Euroopas kinnitas 1. Maailmasõja järel kanda hegelianismi uus vorm, milles segati üheks pakiks kokku eugeenika, autarkia, rahvuslus ja toores etatism. Briti-Saksa päritolu filosoof Houston Stewart Chamberlain (9. september 1855 – 9. jaanuar 1927) rändas mööda Euroopat ja armus tõeliselt Wagnerisse ning Saksa kultuuri ja temast sai üks Hitleri juhtivatest eestkõnelejatest. Ta õigustas verejanulist juudivastasust ja kirjutas raamatu "19. sajandi alused" (The Foundations of the Nineteenth Century), milles rõhutas Euroopa teutooni juuri.
Teised korporatismi tähtautorid on veel:
- Werner Sombart (18. jaanuar 1863 – 18. mai 1941) – Saksa akadeemik, ajaloolise koolkonna majandusteadlane ja sotsioloog, kes alustas kommunistina, kuid liikus kergel sammul üle natsionaalsotsialistide poolele.
- Frederick Hoffman (2. mai 1865 – 23. veebruar 1946) – sündis Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides sai temast statistik. Ta kirjutas raamatu "Ameerika neegrirassi omadused ja tunnusjooned" (The Race Traits and Tendencies of the American Negro), milles kirjeldati musti ameeriklasi teistest rassidest alamana. Juutide ja teiste mitte valgete kohta esitas ta erinevaid väiteid.
- Madison Grant (19. november 1865 – 30 mai 1937) – lõpetas Yale'i Ülikooli ning juurakraadi sai Columbia Ülikooli õigusteaduskonnast. Peale ülikooli lõpetamist huvitus ta eugeenikast ja hakkas uurima Euroopa rassiajalugu ning kirjutas menuki "Kuidas suursugune rass käib alla" (The Passing of the Great Race). Ta oli mõjukas keskkonnakaitsja ja seisis kummalistel eugeenilistel põhjustel metsade riigistamise eest
- Charles Davenport (1. juuni 1866 – 18. veebruar 1944) – oli Harvardi ülikooli eugeenikat uuriv zoloogiaprofessor, kes kirjutas raamatu "Pärilikkuse sõltuvus eugeenikast" (Heredity in Relation to Eugenics) ja asutas Eugeenikaarhiivi (Eugenics Record Office) ning Rahvusvahelise Eugeenikaorganisatsioonide Föderatsiooni (Federation of Eugenics Organizations). Ta oli üks mõjukamaid eugeenilise riigi ülesehitamise taga olevaid isikuid.
- Henry H. Goddard (14. august 1866 – 18. juuni 1957) – oli psühholoog, eugeenik ja Vinelandi Nõrgamõistuslike Poiste ja Tüdrukute Ametikooli teadusdirektor (Vineland Training School for Feeble-Minded Girls and Boys). Ta populariseeris IQ uuringuid ja tegi nendest riigi käes planeeritud ühiskonna loomise relva, millega loodi hierarhiad, mida määrasid ja jõustasid riigiteenistujatest bürokraadid.
- Edward A. Ross (12. detsember 1866 – 22. juuli 1951) – teaduskraadi sai ta Johns Hopkinsi Ülikoolist, õpetas Stanfordi ülikoolis ja oli üks Ameerika Ühendriikide sotsioloogiateaduse rajajatest. Ta üllitas 1905. aastal raamatu "Patt ja ühiskond" (Sin and Society). Ta hoiatas, et naiste tööl käimine mõjub nende geenidele kahjulikult ja seisis seaduste eest, mis keelasid naistel käia tööl.
- Robert DeCourcy Ward (29. november 1867 – 12. november 1931) – oli Harvardi ülikooli meteoroloogia ja kliimateaduse professor ning üks Sisserände Piiramise Ühingu (Immigration Restriction League) kaasasutajatest. Tema sõnul mõjusid segaabielud juutide, slaavi ja itaalia päritolu inimestega geenidele kahjulikult. Suuresti tänu temale sulgesid Ameerika Ühendriigid 1924. aastal oma piirid sisserändajatele, mille tõttu võib arvata, et Euroopas tapeti miljoneid inimesi.
- Giovanni Gentile (30. mai 1875 – 15. aprill 1944) – Itaalia uushegeliaanist idealistlik filosoof, kes lõi intellektuaalse aluse Itaalia korporatismile ja fašismile ning aitas Benito Mussolinil kirjutada "Fašismi õpetuse" (The Doctrine of Fascism). Lühikeseks ajaks sai ta tänu oma intellektile ja vaadetele kuulsaks ka Ameerika Ühendriikides.
- Lewis Terman (15. jaanuar 1877 – 21. detsember 1956) – eugeenik, kes keskendus IQ järele mõõdetud intelligentsete laste uuringutele. Doktorikraadi sai ta Clarki Ülikoolist, ta oli eugeenilise Inimeste Paremaks Muutmise Ühingu (Human Betterment Foundation) liige ja Ameerika Psühholoogia Ühingu (American Psychology Association) president. Ta seisis range segregatsiooni, sunniviisilise steriliseerimise, sisserände kontrollimise, sünnitamise lubade ja kõikehõlmavalt planeeritud ühiskonna eest.
- Oswald Spengler (29. mai 1880 – 8. mai 1936) – lõpetas Saksamaal Halle'i Ülikooli, temast sai õpetaja ja 1918. aastal kirjutas ta "Õhtumaa allakäigu", milles selgitas ajaloo tsükleid ning muutuseid, millega üritas selgitada Saksamaa kaotust 1. Maailmasõjas. Ta kuulutas uut teutooni hõimuautoritaarsust, mis aitab vastu seista liberaalsele individualismile.
- Ezra Pound (30. oktoober 1885 – 1. november 1972) – Ameerika Ühendriikidest ära kolinud luuletaja, kes hakkas natsionaalsotsialistiks ja süüdistas 1. maailmasõda liigkasuvõtmise ja rahvusvahelise kapitalismi põhjustamises ning 2. maailmasõja ajal toetas Mussolinit ja Hitlerit. Väljapaistev, kuid suurte probleemide küüsis vaevlev mees. 2. maailmasõja ajal ja enne seda avaldas ta artikleid Ühendkuningriigi natsionaalsotsialistlikes ajalehtedes.
- Carl Schmitt (11. juuli 1888 – 7. aprill 1985) – natsionaalsotsialistist jurist ja poliitikateoreetik, kes kirjutas raamatus "Poliitilise kontseptsioon" (The Concept of the Political) suurt hulka valdkondi hõlmavalt ja vaenulikult klassikalisest liberalismist. Tema nägemuses on riik totaalne, mis peab oma võimu halastuseta kehtestama. Ta austas despootlikkust, sõda ja Hitlerit.
- Charles Edward Coughlin (25. oktoober 1891 – 27. oktoober 1979) – väga mõjukas Kanada-USA preester, kelle raadiosaateid kuulasid 1930. aastatel kümned miljonid inimesed. Ta jälestas kapitalismi, toetas Uut Kurssi ja sukeldus jõulisesse juudivastasusse ning natsionaalsotsialistide õpetusse. Ta avaldas enda nime all Goebbelsi kõnesid. Tänu tema raadiosaatele protesteerisid tuhanded inimesed USA linnade tänavatel juudi sisserändajate vastu.
- Julius Caesar Evola (19. mai 1898 – 11. juuni 1974) – äärmuslik traditsionalistist Itaalia filosoof, kes keskendus ajaloole ja religioonile ning ülistas vägivalda. Tema austajate seas oli Mussolini ja ta kirjutas Hitlerile ülistavaid kirju. Ta kulutas terve elu naiste meestele allutamise ning holokausti õigustamisele
- Francis Parker Yockey (18. september 1917 – 16. juuni 1960) – Ameerika Ühendriikide advokaat ja pühendunud natsionaalsotsialist. Kirjutas raamatu "Impeerium: ajaloo filosoofia ja poliitika", milles väitis, et lääne kultuuri on võimalik kaitsta juutide eest kultuuripõhisel totalitaarsel viisil. Kolmanda Reichi langus on tema sõnul ajutine tagasilöök. Passi võltsimise eest saadeti ta vangi, kus sooritas enesetapu. Yockey oli Willis Carto (1926–2015), kes oli sõjajärgse aja üks tuntumatest natsionaalsotsialistliku teooria eestkõnelejatest, suur mõjutaja.
Selline on lühike sissevaade korporatismi intellektuaalsesse juurestikku ja mõtlemisse. Lisatud on mõned äärmuslikumad ideoloogilised näited. Keskendumine teleokraatlikule rahvuslusele väljendub iga juhtumi puhul riigi lõhestamises "jaga ja valitse" põhimõtte järele. Tavaliselt on sellise lähenemise teostajaks mõni "suur inimene" ja olukord, kus "ekspertidel" lubatakse teerulliga sõita üle tavainimeste rahust ning heaolust.
Korporatistlik mudel võeti 1. maailmasõja ajal kasutusele enamuses riikides, millest sai tsentralismi (majanduse keskse planeerimise) suurim katsetamine ja milles lõid kaasa relvatöösturid ning teised suured ettevõtted. Seda rakendati koos kohustusliku sõjaväeteenistuse, tsensuuri, inflatsiooni ja tohutu suure tapamasinaga. Esimese maailmasõja aegsest korporatismist sai eeskuju tervele põlvkonnale intellektuaalidele ja riigijuhtidele. Ameerika Ühendriikide Uut Kurssi, koos selle hinnakontrolli ja tööstuskartellidega, juhtisid suuremas osas inimesed nagu Rexford Tugwell (1891-1979), kes sai ajendi korporatismi jõustamiseks 1. maailmasõja kogemusest. Sama muster kordus Teise maailmasõja ajal.
Tänane korporatism ei ole enam riigipõhine, vaid ulatuselt üleilmastunud.
Eespool kirjeldatud lühikene genealoogia lõpeb 20. sajandi keskpaigaga. Tänane korporatism näeb välja teisiti. See ei ole enam riigipõhine, vaid ulatuselt üleilmastunud. Lisaks valitsustele ja suurtele rahvusvahelistele korporatsioonidele löövad selles kaasa võimsad valitsusvälised organisatsioonid, vabaühendused, MTÜd ja tohutute varanduste toel rajatud hiiglaslikud sihtasutused. See on ühekorraga nii avalik- kui eraõiguslik. Kuid sellest hoolimata on see sama lõhestav, julm ja hegemooniline kui minevikus.
Kaasaegne korporatism on samuti loobunud oma kõige jubedamatest (ja piinlikumatest) õpetustest. Selle asemele on tulnud asjade korraldus, kus maailma riikide valitsused teevad otse koostööd suurimate meedia- ja tehnoloogiakorporatsioonidega, et sepistada ühiselt ainumas nägemus, nagu seda sõnastab Maailma Majandusfoorum progressi teel marssiva inimkonna jaoks. Koos sellega käib tsensuur ja nii ettevõtlus- kui isikuvabaduste piiramine.
Korporatism hävitab võistleva kapitalismi konkurentsidünaamika ja asendab selle oligarhide juhitud kartellidega.
Need on ainult probleemide algus. Korporatism hävitab võistleva kapitalismi konkurentsidünaamika ja asendab selle oligarhide juhitud kartellidega. See vähendab majanduskasvu ja inimeste jõukust. See on eranditult korrumpeerunud. See lubab tõhusust, kuid tulemuseks on ainult pettus. See suurendab lõhet vaeste ja rikaste vahel ning loob ja kinnistab sügavad lõhed valitsejate ning alamate vahele. See loobub paikkondlikkusest, religioossetest eripäradest, perekonna õigustest ja esteetilisest traditsionalismist. Samuti lõpeb see vägivallaga.
Korporatism on kõike muud kui äärmuslik. Sde sõna sobib täiuslikult kirjeldama 20. sajandi kõige edukamat etatismi vormi. 21. sajandil on see saanud üleilmse ulatusega uue elu ja eesmärgi. Mis puutub aga Ameerika ideaalidesse ja valgustusaja väärtustesse, mis nägid ette vabaduse kõigi jaoks, siis esindab korporatism kõike vastupidist.
Samuti on see kõige hullem probleem, millega inimkond täna vastakuti seisab. See on jubedam kui mure vanade sotsialismi ja kapitalismi arhetüüpide pärast. Ameerika Ühendriikide kontekstis võib korporatism esineda maskeerituna nii parem- kui vasakpoolse maailmanägemusesse. Kuid ei tohi lasta ennast eksitada: selle vaenlaseks on alati vabadus, nagu seda traditsiooniliselt mõistetakse.
Toimetas Karol Kallas