Kaasaja üks olulisemaid mõtlejaid Roger Scruton selgitas 2014. aastal Guardianis, kuidas progressistlike utoopiliste ideede kuulutamine on lihtsam kui konservatiivse ehk inimliku ja loomuliku ühiskonna säilitamine.
Konservatiive süüdistatakse ainult "ebaõiglase" status quo pakkumises. Kuid kaalul on hoopis konservatiivse maailmavaate ellujäämine.
Poliitika tähendab päevast-päeva improviseerimist ja sageli paistab, et suuri parteisid ajendab ainult ametisse jäämise soov, mitte nende olemasolu ning võimu õigustav filosoofia. Milline ei oleks ka antud tõigast johtuv tõde, on siiski teada, et Tööpartei (Leiboristid) kasvas välja erilisest vaatest ühiskonnale ja see võib tänaseni toetuda oma tegevuste ning programmide õigustamisel võrdsuse ja sotsiaalse õigluse ideedele. Kas Konservatiivide (Tooride) partei võib millegi samasugusega vastata? Kas olemas on mingisugune poliitiline filosoofia, mis hõlmab inimeste, keda nimetatakse "konservatiivideks" eesmärke ja püüdluseid? Kas toorid jätkuvalt järgivad seda filosoofiat?
Minu enda arusaamise kohaselt on selline filosoofia olemas ja [tooride] partei võiks juhul, kui see võtaks vaevaks asjad läbi mõelda, seda järgida. Paraku on mõtlemine konservatiivide jaoks ebatavaline ja ohtlik ülesanne.
See pole sedasi põhjusel, nagu nad oleksid sotsialistlikest ja liberaalsetest võistlejatest rumalamad, kuigi John Stuart Mill olukorda niiviisi nägi. See on nii põhjusel, et hea valitsuse vundamendiks pole abstraktsed ideed, vaid konkreetsed olukorrad ja neid konkreetseid olukordi on keeruline mõigata. Abstraktsed ideed, nagu võrdsus ja vabadus, paistavad võltsilt läbi ja nende toel saab tuletada Jean-Jacques Rousseau elik John Rawlsi viisil meeldivaid teoreeme. Kuid selliste teoreemide rakendamine tõstatab küsimuse: milleks elik kellele neid on vaja? Milline ühiskonnagrupp tehakse palju võrdsemaks ja milline vabamaks?
Need on küsimused, millele pole võimalik abstraktselt vastata. Need on endateadmuse (identiteedi) küsimused: kes me oleme ja miks on antud meile õigus enese kirjeldamiseks kasutada seda mitmuse esimese isiku asesõna "meie"?
Konservatiivid usuvad, et poliitika sügavam sisu on kaasatus – inimolevuste ajendid, mis seovad nad koha, kommete, ajaloo ja oma inimestega.
Konservatiivide jaoks on kõik seaduse, vabaduse ja õigluse teemalised vaidlused suunatud nii ajaloolisele kui tänasele kogukonnale. Poliitika sügavam sisu usutakse olevat kaasatus – inimolevuste ajendid, mis seovad nad koha, kommete, ajaloo ja oma inimestega. Kui sotsialistid lubavad palju võrdsemat ühiskonda, siis nad räägivad meist; kui liberaalid lubavad pikendada inimõiguste nimekirja, mõtlevad nad õiguseid, mida me naudime.
Poliitika keelt räägitakse mitmuse esimeses isikus ["meie"] ja konservatiivist poliitiku jaoks on kohustus enda olemises selle mitmuse esimese isiku säilitamine. Ilma niisuguse lähenemiseta saab seadusest võõras kohustus, midagi nende-, mitte meie oma, nagu riigi vallutanud võõrvõimu poolt kehtestatud seadused. Konservatiivid ei ole tagurlased. Nagu kirjutas Edmund Burke "säilitamiseks tuleb reformida" elik kaasaegsema idioomi kohaselt: peab kohanema. Kuid kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine endateadmuse eest hoolitsemist.
Väga lihtne on hüljata konservatiivsus valgustusaja üleüldiste ideaalide nimel. Kuid valitsusi valivad eriliste tunnustega erilises kohas elavad inimesed ja võim peab vastama inimeste vajadustele – sealhulgas kõige tähtsamale vajadusele, milleks on usalduse side naabrite vahel. Kui loobutakse "erilises kohas elavate eriliste inimeste" eest hoolitsemisest, siis muutuvad kõik poliitilised põhimõtted mõttetuks, sest pole olemas kogukonda, mis oleks huvitatud neile [põhimõtetele] kuuletumisest. See on põhjus, miks kõigis Ühendkuningriigi Teise Maailmasõja järgsetes poliitilistes aruteludes on konsrvatiivid rõhutanud kuningriigi valduste, riigipiiride ja rahvusliku ühtsuse kaitsmist. Mis on samuti põhjus, miks nüüd, ajal kui riik laguneb selle ajaloolisteks osadeks laiali ja Euroopa Liidu regulatsioonid muudavad riigipiirid olematuks, on konservatiive tabanud endas kahtlemine.
Valitsusi valivad eriliste tunnustega erilises kohas elavad inimesed ja võim peab vastama inimeste vajadustele – sealhulgas kõige tähtsamale vajadusele, milleks on usalduse side naabrite vahel.
Konservatiivsus ei sobitu lihtsal viisil abstraktsete ideedega. Lisaks tähendab konservatiivsus just paljude selle toetajate jaoks ideaalides kahtlemist. Sest sotsialistliku võrdsuse ideaali tulemuseks on uskumus, et patriotism on rassism ja soov jätkata elamist väljakujunenud laadis on ainult inimeste, kes sedasi ei ela, õiguste ebaõiglane kitsendamine. Niisuguste ideaalide tulemuseks on ühiskonna "multikultuursuse" nimel lõhestamine (kantoniseerumine). Samamoodi on liberalistlik üleüldiste inimõiguste ideaal toonud kaasa kuuluvustunde hääbumise, sest kuuluvus on diskrimineerimise vorm, millega tagatakse eelised neile, kes juba kuuluvad.
Konservatiivide väitel on abstraktsed ideaalid vältimatult ühiskonda lammutavad, sest need tühistavad päris poliitika aeglase ja kindlapiirilise voolu, mis tähendab läbirääkimiste ja kompromisside tegemise tööd inimeste poolt, kelle huvid kunagi ei kattu.
Paraku poliitika sellisel viisil käsitlemine toob kaasa konservatiivide süüdistamise positiivse vaate puudumises ja väite, et neil pole pale status quo – koos kõigi selle ebaõigluste ning ebavõrdsustega – midagi pakkuda, mida kõike saadab juurdunud korruptsioon. Just täpselt selliste süüdistustega silmitsi seistes peab rakendama päris mõtlemist. Raamatus "Kuidas olla konservatiiv" pakun ma sellistele süüdistustele vastuse ja koos sellega eraldan konservatiivsuse asjast, mida pahemkriitikud kutsuvad "neo-/uusliberalismiks". Konservatiivsus ei tähenda iga hinnaga üleilmastunud kapitalismi kaitsmist elik pisikese vähemuse eesõiguste kaitsmist enamuse eest. Konservatiivsus on kodanikuühiskonna kaitsmine, iseseisvate institutsioonide säilitamine ja kodanike kaitsmine võimu kuritarvituste eest. Konservatiivsuse ajendiks pole ahnus, ega võimujanu, vaid kõige lihtsamal moel elukorralduse säilitamine.
Kui vaadata tänaseid suuri teemasid – Euroopa Liit, massisisseränne, ühinenud kuningriigid (realm), islamiäärmuslus, keskkond – siis on selgelt näha, et konservatiivid mõistavad õigesti, mis on hetkel kaalul: senise elukorralduse ellujäämine. Konservatiivid pole niisuguse seisukoha põhjendamisel väga tublid ja lisaks hirmutab vasakliberaalne tsensuur inimesi, kes seda üritavad teha. Kuid samamoodi on see sotsialistlike ja liberaalsete ideede viga, et neid on nii lihtne põhjendada. Mis omakorda tõestab, et need väldivad tõelist, rasket filosoofilist ülesannet ehk ühiskonna nägemist, nagu see on ja tunnistamist, et häid asju on ideaalide nimel kergem hävitada kui neid reaalsusena alles hoida.
Tõlkis Karol Kallas