Ameerika Ühendriikide arengud näitavad, et roheelektri tootmise arendamisega kaasas käivad lubadused kujutavad endast enamasti valetamist ja tuuleparke ei saa ilma toetusteta pidada.
Hiljuti täitus Ameerika Ühendriikides 30 aastat tuuleenergia maksusooduste krediidisüsteemi asutamisest (wind energy production tax credit; PTC). Kui PTC-d loodi, olid need mõeldud abina hoogu võtvale tööstusele. PTC-de toetajad kinnitasid, et kui uus tööstus muutub küpsemaks, siis saab see ise endaga hakkama ja ajutise programmi võib sulgeda. Tööstus on saanud vahepeal hulga küpsemaks, kuid sellest hoolimata on Ameerika Ühendriikides tuuleenergia toetusprogramme uuendatud rohkem kui tosinal korral, vahendab Just The News.
Mõttekoja Center of the American Experiment (Ameerika Eksperimendi Keskus) teadurid Mitch Rolling ja Isaac Orr nendivad "Energia pahad poisid" Substacki veebipäevikus roheenergia toetusprogrammi kohta, kuidas see kehastab Milton Friedmani maksiimi: "Mitte midagi pole nii jääv kui valitsuse ajutine programm."
"Kui need [roheelekter] on maailma kõige odavamad energiaallikad, miks siis on vaja neid igavesti toetada? Põhjus peitub selles, et selline väide [roheelekter on odav] pole lihtsalt tõsi," rääkis Rolling ajakirjanikele.
Jätkuv toetus
Viimane kord pikendati PTC-sid Ameerika Ühendriikides 2022. aastal inflatsiooni vähendamise seadusega. Kui üldiselt väidetakse, et taastuvenergia maksukrediit kestab vaid 2032. aastani, siis Wood MacKenzie analüüs näitab siiski, kuidas seda tõenäoliselt pikendatakse – juhul kui nende aluseks olevaid seaduseid vahepeal ei tühistata – lisaks kuni 40 aastat. See on nii põhjusel, et need kaotatakse ära alles siis kui heitmed langevad 25 protsenti alla 2022. aasta taseme või veelgi allapoole.
MacKenzie analüüs osutab samuti, et need kõikidele roheenergia allikatele, sealhugas energia talletamise süsteemidele, kuluvad maksukrediidid lähevad aastani 2049 maksumaksjale maksma 2,5 triljonit dollarit.
Peale selle, et PTC-d on kallid, tekitavad need hulgaliselt arulagedaid stiimuleid, mis tõstavad elektrihinda ja vähendavad elektrivõrgu usaldusväärsust. Viimase paari aasta jooksul on North American Electric Reliability Corporation (Põhja-Ameerika Elektri Töökindluse Korporatsioon), mis on rahvusvahelise tegevusulatusega järelevalveasutus ja mille ülesandeks on Põhja-Ameerika elektrivõrgu järelevalve, koostanud hoo- ja pikaajalisi elektrivõrgu töökindluse ülevaateid ning tuvastanud, et suuremat osa Ameerika Ühendriikidest ähvardavad suurema nõudluse ajal elektrikatkestused.
Vastavalt hinnangutele on osutatud probleemi taga liigne juhusliku toodanguga tuule- ja päikeseparkide osakaal elektrivõrgus ning söeelektrijaamade sulgemine enne nende kasutusaja lõppu. See muudab elektrivõrgu sõltuvaks maagaasi elektrijaamadest, mis peavad tuule- ja päikeseelektri puudumise korral elektrivõrku toetama. Kui juhtuvad olema väga külmad ilmad, suunatakse maagaas hoonete kütmisele, mille tõttu jääb seda elektrigeneraatorite jaoks vähemaks.
Rollingu sõnul on PTC-d taastuvenergia arendusprojektide jaoks nii tulutoovad, et järele jääb üha vähem stiimuleid püsitootlusega elektrijaamade ehitamiseks ja investeeringud voolavad taastuvenergia projektidesse.
Sellised toetused vähendavad lisaks söe-, tuuma- ja maagaasi elektri konkurentsivõimet hulgiturul. Tuulepargid saavad Rollingu ja Orri kinnitusel PTC-de tulemusel ühe megavattunni elektri tootmise eest 27,50 dollarit, kas siis seda elektrit läheb vaja või mitte. Võrdluseks võib tuua, et keskmine Ameerika Ühendriikide kodumajapidamine tarbib kuus 875 000 vatt-tundi (875 kWh) elektrit.
Mõnel juhul toodavad tuulepargid rohkem elektrit kui võrk nõuab, mille tulemusena langevad hulgihinnad negatiivseks, mis omakorda tähendab, et tuuleelektri tootjatele makstakse elektri eest, mida turg ei vaja. PTC-de toel saab tuulepark toota negatiivsete elektri hulgihindade ajal elektrit ja jääda ikkagi kasumisse. Orri ja Rollingu sõnul on elektrienergia negatiivsete hulgihindade ajal söe- ja tuumajaamad sunnitud maksma teistele osapooltele, et need neilt elektri ära võtaksid, sest nende generaatorite käivitamine ja peatamine on keeruline. Tihti leiavad selliste jaamade omanikud, et sellistes tingimustes on parem turult lahkuda.
"Nad pole võimelised teiste tootjatega konkureerima, keda lisaks toetatakse. See omakorda mõjutab tulevikus võimsuste lisandumist elektrivõrku, kuid samuti võrgus olevaid soojuselektrijaamu (tuuma, söe ja maagaasi)" selgitas Rolling.
Investeeringute stiimulid
Samuti on Rollingu sõnul kasulik ehitada tuuleparke isegi siis kui piirkonnas pole ülekandevõimsuseid.
"Teatud piirkondades on head tuuletingimused ja kõik tahavad sinna oma parke rajada. Seega on seal juba eelnevalt olemas ülekandeummistused," rääkis Rolling.
Lawrence Berkeley Labs koostas tööriista, mis ennustab negatiivsete elektrihindade esinemissagedust. Kõige suurem negatiivsete elektrihindade esinemissagedus on Suurel Tasandikul, kuhu ehitatakse väga suurel hulgal tuuleparke.
Tuuleelektri tootmise maksukrediit lõpeb projektile kümne aastaga. Kui ettevõtted tahavad seda edasi saada, võivad nad oma parke "ajakohastada", mis tähendab vananevate tuuleturbiinide või nende osade asendamist. Tuuleparkide puhul lubatakse, et need kestavad 25 aastat, kuid päris elus hakkab nende toodang langema juba esimese kümne aasta jooksul.
Enverus Intelligence Research ülevaade näitab, et ettevõtted saavad tuuletööstuse kasvavatest kapitalikuludest tingitud majanduslikke väljakutseid maandada tuuleparkide ajakohastamisse investeerimise kaudu. Selle tulemusena hakkavad tuuleparkide arendajad üha enam sellist võimalust ära kasutama. Ülevaates eeldatakse, et poole Ameerika Ühendriikide 2024. aasta uuest tuulevõimsusest moodustab vanemate tuuleprojektide ajakohastamine.
See omakorda tingib huvi ehitada rohkem ülekandeliine, kuid sellised projektid maksavad 2,5 miljonit dollarit miili kohta ja ehituslubade saamine ning ehitamine võtab aega aastakümneid.
Selliste maksukrediitide hind, samuti investeeringute hind, mida tehakse nende krediitide saamiseks, lõpeb sellega, et maksumaksjad peavad kõik kinni maksma kas kõrgemate maksude või kõrgemate elektrihindade moel.
Rolling ja Orr analüüsisid kaheksat suurimat hiljutist hinnatõusu, mida teenusepakkujad on avalike teenuste komisjonidelt nõudnud. "Kõik need tõid hinnatõusu vajaduse peamiseks ettekäändeks investeeringud taastuvenergiasse," osutas Rolling.
Kahe eksperdi hinnangul on käes aeg PTC-le ots peale teha.
"PTC-d on vanemad kui mina. Kui palju tuuletööstus veel käivitamiseks raha vajab? Seda on hetkel rohkem kui 12 protsenti võrgu võimsusest. Paljud inimesed arvaksid, et see tööstusharu on piisavalt küps," lõpetas Rolling.
Toimetas Karol Kallas