Erakonna Eestimaa Rohelised esimees Aleksander Laane ütles 27. veebruaril 2016 toimunud konverentsil “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?” peetud kõnes, et otsedemokraatia näol peab eksisteerima võimalus sekkuda, kui piisav hulk inimesi leiab, et asjad lähevad valesti. Ainuüksi sekkumise võimalus ise teeb esinduskogud mõtteerksamaks ja parandab nende kõrvakuulmist.

Meil on üsna üksikasjalikult väljatöötatud erakonnasisese otsedemokraatliku referendumi reeglistik. Kuid see pole kordagi oma täielikul kujul kasutuses olnud. Põhjuseks ilmselt organisatsiooni väiksus ja seegi, et enamus n-ö pika vinnaga küsimusi reguleeritakse erakonna programmi ja põhikirjaga, inimeste sarnase maailmavaatega – sest miks nad muidu rohelisse erakonda kuuluks – ja ehk sellegagi, et väga kiirete, operatiivsete küsimuste lahendamiseks pika aruteluajaga otsedemokraatlik süsteem ei sobi.

Edasi. 2009. aastal – ehk siis juba seitse aastat tagasi – toimus Tartus Roheliste organiseeritud rahvusvaheline otsedemokraatia konverents. Seal esinesid Šveitsi saatkonna kantsler, Zürichi kantoni ringkonnakogude ühenduse president, Noorteparlamendi kaasasutaja, Briti investeerimispankur, Marju Lauristin, Kaarel Tarand, Marek Strandberg, Ahto Oja. Kõik leidsid, et Eesti on valmis otsedemokraatia sisseviimiseks.

Enamgi veel – me oleme 2009. aastal sisse andnud eelnõu rahvahääletuste sisseviimisest kohalikes omavalitsustes. See eelnõu on ilmselt kõige kaugemale jõudnud otsedemokraatlik initsiatiiv kaasaja Eestis, sest läbis parlamendis esimese lugemise. Misjärel see kõrvaldati aruteluväljalt, sest Jüri Adams ja paljud teised tänagi hästi tuntud poliitikud moodustasid väga jõulise rahvavastase koalitsiooni selle eelnõu läbikukutamiseks.

Miks eelnõu just omavalitsuse otsedemokraatiat käsitles? Sest millestki tuleb ju alustada. Kohaliku omavalitsuse ülesanded on inimesele lähemal ja seega sobib see otsedemokraatia õppimiseks paremini.

Täna on otsedemokraatlikud, rahva algatatud referendumid veel hädavajalikumad kui kunagi varem. Mitte niivõrd põgenike ega kooseluseaduse pärast, vaid näiteks omavalitsuste suurteks ühendamise pärast. Selle valdade suuruse tagaajamise taga pole mitte majanduslikud põhjused, vaid pigem soov parteide ülemvõim põlistada, sest seda on lihtsam teha suurtes omavalitsustes! Meie soov on ju teha täpselt vastupidist – vabastada professionaalid poliitilisest survest ja parteistamise painest.

Meie riigis põhjendatakse ka kõige rumalam samm ära sellega, et nii on olnud ja nii peab jääma. Et seadus on seadus ja kõik on JOKK. Heal meelel unustatakse ära, et seadusi teeb inimene. Ja et seadus on inimese jaoks, mitte vastupidi.

Meid valitseb praegu mitte rahva kui jumala hääl, vaid erakondade tagatubade, toiduahelate, autorollotajate, vebfonditajate, sadamasoperdajate ja “sponsorite” hääl.

Meie praeguste valitsejate tegutsemisskeem on imelihtne.  Otsedemokraatiale kleebitakse külge igasuguseid silte. Näiteks sisendatakse rahvale, et ta on rumal ja et ainult tema esindajatele on antud ülimat tarkust tunda. Tuuakse täiesti meelevaldseid näiteid kaugest minevikust ja teistest oludest ning unustatakse targu mainimata parlamentide tehtud vead.

Mul pole peast pakkuda just otsedemokraatlikest sammudest tulenevaid riikide põhjamineku näiteid, küll aga hulga neid, kus kuningad, tsaarid, peasekretärid, keskkomiteed ja parlamendid on teinud ridamisi lolle ja riike hukutavaid otsuseid. Nad kõik olid ühel või teisel viisil esindajad – vähemalt nimetasid nad ennast nii ja mõtlesid endast nii.

Aga nüüd pakun ma välja mõned süvapõhjused, miks on otsedemokraatia lisamine ühiskonda ülesehitav, ühendav ja targemaks tegev.

Loen teile ette ühe tsitaadi Joseph Schumpeterilt aastast 1942, mis oli väga kokkuvõtlik siis ja on väga aktuaalne ka täna:

“…ilma otsesest vastutusest tuleneva initsiatiivita jääb ignorantsus püsima ka vaatamata massilisele informatsioonile, olgu see nii täielik ja veatu kui tahes. See jääb püsima isegi vaatamata kiiduväärt püüetele minna kaugemale info esitamisest ja õpetada selle kasutamist loengute, kursuste ja arutlusrühmade abil. Tulemused pole päris nullilähedased. Kuid nad on väikesed. Inimesi ei saa redelist üles kanda.

Nõnda langeb tüüpilise kodaniku vaimne teovõime poliitika valdkonda sisenedes otsekohe madalamale tasemele. Ta argumenteerib ja analüüsib viisil, mille ta oma tegelike huvide vallas varmalt infantiilseks tunnistaks. Temast saab ürginimene.”

Nagu te näete, tahavad meie praegused Toompea asukad rahvast just nimelt sellises olukorras hoida. Mis aitab selle vastu? Ma juhin veelkord tähelepanu tsitaadi algusele: “…ilma otsesest vastutusest tuleneva initsiatiivita…” – ja siis tuleb kogu selle jama kirjeldus, mis meil täna on.

Aitab ainult üks asi – inimese otsusest vastutuseni peab jääma üks samm. Üks! Üks samm. Selgitan. Praegu on ju nii, et inimest ja parlamendis tehtud otsuseid ei ühenda tegemise mõttes miski – inimene annab ju valimistel otsusetegemise õiguse edasi. Inimene otsustab vaid seda, millisest nimekirjast keegi parlamenti saab. Ja finito! Ta saab õiguse otsusetegijaid kiruda, aga see on ka kõik – mingit selget rada inimese ja otsuse, inimese ja seaduse vahel enam pole. Peale teiste tehtud seaduste täitmise kohustuse muidugi.

Enamasti see töötab. Tõsi – kõik inimesed ei saa tegeleda seaduste väljatöötamisega päevast päeva. Ja otsedemokraatia seda ei eeldagi. Aga iga päev peab olema võimalus sekkuda, kui piisav hulk inimesi leiab, et asjad lähevad valesti. Ainuüksi sekkumise võimalus ise teeb esinduskogud mõtteerksamaks ja parandab nende kõrvakuulmist.

Otsedemokraatia rajab ühesammulise raja inimese ja seaduse tegemise vahele. Ehk siis inimene peab hääletamisel mõtlema asjale nii vastutustundlikult, nagu ta otsustab oma rahakotis oleva raha üle. Sest kui läheb hästi, siis on ta kangelane. Kui halvasti, siis pole kedagi süüdistada. Ise tegi!

Rohelised pakuvad evolutsioonilisi ja ühiskonda arendavaid lahendusi. Ning nende hulka kuulub ka otsedemokraatia rahvaalgatuse näol päris kindlasti.

Meie taasiseseisvus on täiskasvanu-ealine. Olete te valmis kurtmise asemel vastutama? Selle küsimuse peab igaüks endale ja ümbritsevatele esitama. Kui olete valmis, siis tulge Rohelistesse. Jõudu kaasamõtlemiseks!