26. detsembril 1825 toimus Venemaa pealinnas Sankt-Peterburgis keisrivõimu vastu suunatud mäss, mida tunneme „Dekabristide ülestõusuna." Maailmaparandjad jätkavad samas vaimus tänapäeval – millegi muutmine tähendab nende jaoks tapmist ja purustamist. Dekabristidegi jaoks tähendas „maailma parandamine" vaid iseenda upitamist troonile vägivalla teel, kirjutab Roland Tõnisson.

Napoleoni sõdade ajal võttis Vene sõjavägi Euroopast kaasa võrdlusmomendi Euroopaga, mis viis lõpuks dekabristide väljaastumiseni aastal 1825 ja lõppes läbi kukkunud riigipöördekatsega. Eellooks sellele olid aga eelpool nimetatud sõjakäik, Prantsuse revolutsiooni ideed ja „valgustuseks" kutsutud filosoofiline flirt inimeksistentsi alustalasid purustavate jõududega.

Detsembris 1825 suri Taganrogis ootamatult keiser Aleksander I ja tekkis „valitsejate vaheline periood", mille jooksul Sankt-Peterburgi kindralkuberner krahv Mihhail Andrejevitš Miloradovitš keelitas troonist loobuda soovivat Konstantin Pavlovitši, lahkunud Aleksander I venda, võimutäiust endale võtma. Konstantin siiski loobus oma noorema venna Nikolai Pavlovitši kasuks.

1825. aasta14. detsembri eel keeldus Sankt-Peterburgi kindralkuberner krahv Mihhail Andrejevitš Miloradovitši arreteerimast vandenõulasi, kelle nimed olid hästi teada ka juba Aleksander I-le. Vastupidiselt oma vennale nõudis Nikolai Pavlovitš nende vahistamist. Kui sai selgeks, et Konstantin siiski loobub troonist, saabus Miloradovitš paraadmundris Senati väljakule veenma Vaskratsaniku ümber seisvaid väeüksusi, kelle mässavad ohvitserid olid arvanud, et sellisel segaduse ajal on hea riigikukutamise plaanid ellu viia. Mõningatel andmetel lasksid mässujuhid sõdureil hüüda „Elagu!" nii Konstantinile kui ka konstitutsioonile, kinnitades, et „Konstitutsija" on Konstantini abikaasa. Peterburi kindralkuberner üritas veenda mässajaid relvi maha panema ja andma vannet Nikolaile.

Dekabristide riigipöördekatse läbikukkumise põhjuseks võib pidada väljaastumise eelõhtul ülestõusu üldjuhiks valitud kaardiväepolkovniku, krahv Sergei Petrovitš Trubetskoi mitteilmumist Senati väljakule (1925. aastast Dekabristide väljak). Selle asemel otsis ta varjupaika Austria suursaadiku, oma naise õe mehe Ludwig von Lebzeltneri kodust, kus ta ka arreteeriti.

Tsaarirežiimi „julmuse" kohta saame teha järeldusi, kui võrdleme seda aega stalinismiga. Dekabristidest hukati viis inimest, nende perekondi aga ei puututud. Polkovnik Trubetskoi surmaotsus asendati eluaegse asumisega Siberis, mis lõppes 30 aastat hiljem. Mässulin polkovnik võis pärast pagendamist naasta tagasi tsiviilellu. Temal võeti küll krahvi tiitel, ent mitte tema lastelt. Keisrivõim ei karistanud süüdlaste suguvõsasid, nagu tegi seda hiljem stalinistlik kord.

Miks oli vaja keisrivõimu kukutada? 19. sajandi haritud venemaalasele tundus tema kodumaa planeedi häbiplekina. Küsimus oli eelkõige isevalitsuses, monarhias. Venemaal valitsevat korda võrreldi monarhiatega Skandinaavias ja Suurbritannias ja see võrdlus ei olnud Venemaa kasuks. Venemaad vaevasid kriitikute arvates bürokraatiamasinavärk ja totaalne tsentraliseeritus, suure osa rahva äärmiselt madal elustandard ja harimatus. Samas ei teinud aadlikest maailmaparandajad mitte midagi enda mõisates pärisorjade vabastamiseks.

Pärast mässu mahasurumist kogus riikliku julgeolekuasutuse juht, krahv Aleksander Hristoforovitš Benckendorff [1]süüdistatavad esimesele ülekuulamisele ja ütles neile järgmist:

„Te kinnitate, et tõusite üles sunnismaiste talupoegade õiguste ja konstitutsiooni eest? Kiiduväärne. Palun tõsta käsi neil, kes on sellesama vabaduse talupoegadele andnud, ega ole neid seejuures ajanud tänavale aia alla surema nagu kodutuid koeri, vaid on lasknud nad vabaks koos maaga, toetusrahaga ja seemneviljaga. Kui selliseid leidub, siis lõpetatakse juurdlus nende suhtes, kuna nad on tõesti käitunud oma südametunnistuse kohaselt. Ma ootan. Ei ole ühtegi? Kui imelik … Mina lasin oma talupojad Liivimaal 1816. aastal vabaks, Tambovi kubermangus aga 1818. Kõik said kaasa maad, alustuseks ka raha. Ma maksin igaühe eest neist riigikassasse maksud viie aasta eest ette ja ma ei pea ennast liberaaliks või vabastajaks! Minule on niiviisi kasulikum. Need inimesed töötavad enda heaks paremini. Ma teenin jahujahvatamise, metsalangetamise ja muu pealt koos minu enda endiste talupoegadega. Olen juba katnud kõik oma kulutused ja saanud kasumit. Ja ma ei lähe väljakule meeletute avaldustega või protestidega Gosudari (riigipea, RT) vastu või, veel enam, impeeriumi vastu! Kuna te ei suuda millegagi tõestada, et see oleks poliitiline asi, hakkame kohut mõistma teie kui mässajate ja Isamaa reetjate üle, nagu Jemelka Pugatšoviga tegime. Aga nüüd kõik kambritesse! Lähete ühes tapis koos kriminaalidega, lurjused!"

Dekabristidest-liberaalidest on säilinud huvitavat ja olulist teavet, mida eesrindlik ajalooteadus on arvanud heaks maha vaikida. Neid esitatakse meile vabadusvõitlejatena, kelle eesmärgiks oli humanistliku ja filantroopse ühiskonnakorra rajamine Venemaal, ent neil olevat puudunud legaalne võimalus oma ideede elluviimiseks. See pole tõsi – kõik dekabristid olid aadlikud, kellel oli alates Katariina II aegadest õigus pöörduda riigivalitseja poole kõigis, ka riigi juhtimist puudutavates küsimustes. Pöörduda petitsiooniga monarhi poole võis nii individuaalselt kui koos aadlike kogudega.

Imperaator Aleksander I, kelle ajal tekkisid Venemaal vandenõulaste salaseltsid, oli senistest valitsejatest liberaalseim ja tema jaoks polnud pärisorjuse kaotamine ning konstitutsiooni ellu kutsumine sugugi võimatu tulevikustsenaarium. Kahtlemata oleksid vastavasisulised pöördumised leidnud imperaatorilt sooja vastuvõttu. Enamuse aadelkonna meelestatus oli aga teistsugune ning seetõttu otsustasid dekabristideks nimetatud vandenõulased muudatussoovid ühiskonnale peale suruda jõuga.

Benckendorff ei eksinud – dekabristid ei vabastanud oma valdustes ühtegi talupoega. Keegi neist ei kasutanud Aleksander I 1803. aastal välja antud ukaasi „vabadest põllumeestest"[2] (Указ o вольных хлебопашцах). Veelgi enam. Dekabristide Lõunaühingu juht Pavel Pestel, kelle eesmärgiks oli Prantsuse revolutsionääride eeskujul valitseva riigipea, tema perekonna ja lähimate sugulaste hukkamine võttis ilma mingite süümepiinadeta keisrilt 1822. aastal vastu kingituse eeskujuliku polgujuhtimise eest – 300 hinge sunnismaiseid talupoegi.

Dekabriste, eriti hukatuid, on kujutatud sangaritena ja valgusekandjatena, ent alust sellistel fantaasiatel ei ole. Pestel saavutas oma üksuses eeskujuliku seisukorra karmide võtetega. Muu hulgas laskis üleastumistes süüdi olevaid sõdureid ka surnuks peksta.

Pesteli konstitutsiooniprojektis on huvipakkuv peatükk, mis on pühendatud „riiklikule heaolu tagamise ametile" (Государственный приказ благочиния). Sellise kauni nime andis ta salapolitseile, kes oleks riigipöörde õnnestumise korral võtnud uues ühiskonnas keskse rolli. Lisaks tulevaste TŠEKAA, NKVD ja KGB ettekuulutamisele pidas ta vajalikuks Kaukaasia rahvaste deporteerimist nende elualalt – Venemaad ei näinud ta konstitutsiooniprojektis föderaalse, vaid unitaarse riigina.

Tema kaasvõitleja, hukatud dekabrist Pjotr Kahhovski (perekonnata ja lastetuna valiti tema taaritapja rolli), tulistas selga Sankt-Peterburgi kindralkuberner krahv Miloradovitši, kui see üritas mässajatega läbi rääkida.

Kondrati Rõlejev hukati, kuna kutsus oma kirjades ja luuletustes üles kogu valitsejaperekonna mõrvamisele.

Kaks ülestõusust osavõtjat, sõdurite hulgas edukat riigivastast propagandat teinud Tšernigovi polgu ohvitserid Sergei Muravjov-Apostol ja Mihhail Bestužev-Rjumin mõisteti surma oma polgukomandöri Gustav Gebeli mõrvakatse pärast (14 täägihaava) ja mõrvadega lõppenud pogrommi eest, mille mässavad sõdurid korraldasid juutide külades.

Dekabristide võitluskaaslased andsid üksteist üles üsna kergesti ja isegi meelsasti, ning aitasid kaasa salaorganisatsiooni paljastamisele. Ilma nende ülestunnistusteta oleks uurimine kestnud tunduvalt pikemalt. Sangarlike kangelaste oreooliga on sellist käitumist raske ühildada.

Krahv Miloradovitš, Napoleni vastu peetud sõdade kangelane, ehk verise türannia kaitsja, nagu presenteeris teda nõukogude „ajalooteadus", oli juba 1820. aastal kuulanud poeet Aleksander Sergejevitš Puškinit seoses valitsusevastaste luuletustega ja sisuliselt päästis ta asumisele saatmisest kas Siberisse või Solovetsi kloostrisse.

Sel saatuslikul päeval, 25.12.1825, sai 54-aastane kindral ja kindralkuberner, kes oli umbes viiekümnest lahingut tulnud välja ühegi vigastuseta, täägihaava, mille lõi talle Jevgeni Petrovitš Obolenski. Surmava haava tekitas aga püstolikuul, mille Pjotr Kahhovski laskis talle selga. Kuul läbis kopsu ja jäi pidama paremas rinnas. Spetsiaalselt sälgustatud kuul purustas kudesid rohkem kui tavaline. Kui Miloradovitš pärast kuuli väljavõtmist nägi, et tegemist oli püstolikuuliga, hüüatas ta: „Oh, tänu Jumalale! See ei ole sõdurilt saadud! Nüüd võin ma olla õnnelik!" Ja lisas naljatlevalt, et kuidas küll ei suutnud ta pärast kõva hommikueinet ära seedida sellist väikest kuuli.

Enne surma dikteeris mees oma viimase tahte. Muu hulgas oli seal kirjas järgnev: „Palun Gosudar Imperaatoril, kui see on võimalik, lasta vabaks kõik minu inimesed ja talupojad." Selle soovi kohaselt vabastati kokku umbes poolteist tuhat hinge.

Miloradovitši tapnud kuuli jättis Nikolai I enda kätte.

Maailmaparandjad aga jätkavad samas vaimus tänapäeval – millegi muutmine tähendab nende jaoks tapmist ja purustamist. Saanud võimu juurde kiirustavad nad nautima erihüvesid, nagu Lenin Kremlis või meie aja sotsid sõpradele ametikohti ja preemiad jagades. Või siis Black Lives Matters juhid, kes liikumisele annetatud rahadega endale villad ostsid. Nii oli, on ja jääb, et võrdses ühiskonnas on alati keegi teistest natukene võrdsem.

Artikli koostamisel on autor kasutanud teose „Mõrvatud keisririigi varemetel" materjale.

[1] Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (Александр Христофорович Бенкендорф) (1781 Tallinn – 1844 Sankt-Peterburg) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei Üksiku Sandarmikorpuse (Отдельный корпус жандармов) loojana ja riikliku julgeolekuasutuse – kolmanda osakonna – juhina aastatel 1826–1844. Benckendorffile kuulus Eestimaal mitu mõisa. 1819. aastal omandas ta Varangu mõisa, 1827. aastal Keila-Joa mõisa, 1837. aastal Meremõisa mõisa ja 1838. aastal Käesalu mõisa. Viimase kolme baasil moodustas ta Keila-Joa majoraadi. 1838. aastal ostis krahv Benckendorff vennapojalt Konstantin von Benckendorffilt Kabala ja Kehtna mõisad, mille ta juba 1843. aastal 114 286 hõberubla eest oma sugulase Alexander von Benckendorffi (1819–1851) abikaasale Catharinale (sündis 1826) maha müüs. Allikas: Vikipeedia.

[2] Ukaas talupoegade vabastamisest lepingu alusel 20.02.1803. Talupojad said õiguse end vabaks osta, mõisnikud said õiguse vabastada talupoegi olgu üksikult või külade kaupa.