Mehe ja naise armastus abieluinstitutsioonis eraldab paari kollektiivist. See ei ole uue kommunistliku seltsimehelikkuse seisukohast hea. Vananenud arusaam „kõik armastatud inimese jaoks" peab asenduma uuega: "kõik armastatud kollektiivi jaoks." Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson kirjeldab Aleksandra Kollontai revolutsioonilist nägemust peresuhetest ja abielust, mis on vägagi sarnased tänapäeva feminismi teesidega.
Naine tuleb vabastada abielusidemete ahelatest. Mees ei tohi siduda end emotsionaalselt ühegi naise või lapsega. Hedonistlik-materialistlik maailmakäsitlus saab olla ainus, mis inimkonda edasi viib. Traditsionalism on minevikuigand, mis tuleb halastamatult maha tallata. Kus me oleme seda juba kuulnud?
Pühakirja tõdemusele, et siin päikese all ei ole midagi uut, ei saa vastu vaielda. Tänapäevased loosungid perekonnainstitutsiooni likvideerimisest ei ole ju meie ajastu ajusünnitis, sest perekonnast kui repressiivsest patriarhaalsest ilmingust räägiti palju ka sada aastat tagasi, ning varemgi veel.
Maailmaparandajatele on maailma parandamine olnud alati seotud neile ilmselt kõige mõistusekohasemate asjadega – teiste inimeste töö viljade endale ärastamisega ja seksuaalvajaduste rahuldamise võimaldamisega mitmel erineval moel. Homoseksuaalsuse legaliseerimiseni Venemaa bolševikud kummatigi ei läinud, kuigi parteiladvikule ei olnud suureks saladuseks näiteks Lenini armusuhe Zinovjeviga. Tollega peitis Lenin end 1917. aasta suvel Razlivis onnikeses Ajutise Valitsuse politsei eest. Seal kirjutasid nad väidetavalt artikleid väljaandele „Iskra" („Säde") ja arutlesid revolutsiooniteooriate üle. Arvestades seda, et vähemalt üks Zinovjevi kiri Leninile lõppes üsna familiaarse õrnusega – „suudlen Sinu proletaarset pepukest" – võib oletada, et ega neil seal onnis väga külm ei olnud.
Homoseksuaalsuse heakskiitmiseks ei olnud ka toonased revolutsionäärid veel valmis ja suuri äkilisi muudatusi, millega ühis- ja elanikkonda šokeeriti, oli selle teematagi enam kui küll. Nüüdseks tegutsevad kuulu järgi ka idanaabri suuremates linnades legaalsed omasooiharate klubid, ehk siis ühiskond lõpuks selleni arenenud. Muudatusi vähehaaval sisse viies harjutatakse inimesi nendega ja vastuseis ei ole tugev.
Ühiskonda muudeti revolutsioonipäevil ka teisiti kui kõigi nooremate naiste ühiskondlikuks omandiks kuulutamisega, nagu juhtus mitmetes kubermangudes. Siinkirjutaja teada sai maailma esimeseks naisministriks Lenini valitsuses Aleksandra Kollontai (neiupõlvenimega Domontovitš, 1872-1952), kelle ametinimetus võiks eesti keeles kõlada kui „järelevalve rahvakomissar" (нарком государственного призрения). Enne seda tähelendu oli ta aga jõudnud elada värvika elu.
Aadlisoost neiu Aleksandra abiellus oma kauge sugulasega, sõjaväeinsener Vladimir Kollontaiga. Kodukolle naist eriti ei huvitanud ja ta eelistas oma aega veeta revolutsiooniliste raamatute ja kirjanduslike katsete seltsis. Pärast viieaastast abielu raputas ta endalt patriarhaadi repressiivsed ahelad, jättis poja mehe kasvatada ja sõitis piiri taha. Seal tutvus ta erinevate aatekaaslastega ning lülitus elukutseliste riigikukutajate tsunftiga.
Ta osales kurikuulsal „Verise pühapäeva meeleavaldusel (9.1.1905), organiseeris „Naistööliste abistamise ühistu", kutsus oma brošüüris „Soome ja sotsialism" üles relvastatud õlestõusule. 1908. aastast pidas loenguid Bologna parteikoolis (mitte segi ajada Bologna ülikooliga), oli aktiivne sufražist ehk naisõiguste eest võitleja ja osales Venemaa Sotsiaaldemokratliku Tööpartei delegaadina rahvusvahelistel kongressidel.
Esimese Maailmasõja ajal liitus bolševikega ja lisaks parteipropagandisti ametile Rootsis täitis Lenini poolt antud ülesandeid. Ja siis saabus kauaoodatud riigipööre, mida hiljem hakati revolutsiooniks nimetama. Kollontaist sai rahvakomissar, kellele alluva asutuse ülesandeks oli endiste riiklike ja eraviisiliselt juhitud heategevusfondide ja erinevate organite varade üle võtmine. (Muide, komissari ametinimetus praeguses euroliidu struktuuris ajab mul kananaha ihule, sest meenutab kangesti bolševike poolt sooritatud massimõrva. Aga kindlasti on see vaid mu isiklik luul.) Nende likvideerimisega (november 1917 – jaanuar 1918) asutati riiklik hoolekanne emaduse ja lastekasvatamise, invaliididega ja vanuritega seotud küsimuste jaoks. Rahvakomissariaadi alluvusse viidi üle kõik lastekodud, anti välja seadus ajutise töövõimetuse kompenseerimise osas.
Riik plaanis eraldada rahvakomissariaadi käsutusse 2,5% eelarvest. Selle poliitika tulemuseks olid „bezprizornikud", ehk tänavalapsed, keda leidus Venemaa linnade tänavail kümneid tuhandeid, kes õppisid ellu jääma vaid iseendale lootes, kes täiendasid nõukogudemaa mitmesajatuhandest kriminaalkurjategijate hordi. See rahvakomissariaat ei saanud oma ülesannetega hakkama.
1920. aastal sai nõukogudemaast esimene riik maailmas, mis lubas abordid. Seda nähti osana naiste õiguste laiendamisest koos valimisõiguse andmise ja naiste sundabielude keelamisega.
Aleksandra Kollontai ei tegelenud aga ainult administratiivtööga, vaid üritas ka revolutsiooniliste madruste eesotsas hõivata ühiskondlikeks vajadusteks Aleksander Nevski suurkloostrit, mille käigus hukkus uusmärter ülempreester Pjotr Skipetrov ja mille tõttu patriarh Tihhon pani kommunistid kirikuvande alla.
Protestiks keiserliku Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu vastu, mille tagajärjel loovutati Saksamaale Baltikum, Valgevene ja Ukraina, astus Kollontai valitsusest välja. Kodusõja ajal oli ta Punaarmee üksuste poliitiliseks juhiks ehk komissariks Ukrainas ja Krimmis, kus bolševikud panid toime koletuid kuritegusid.
Maailmas on Kollontai siiski enam tuntud mitte tapjate tagantkihutajana, vaid eesrindliku feministina, kes keeldus mängimast ühiskonnas teisejärgulist rolli. Teisejärgulises rollis on tema arvates kõik abielusidemetega seotud, ohvriseisundis naised.
Oma tekstis „Andke teed tiivulisele Erosele!" arutleb ta mehe ja naise suhetest revolutsioonipäevil ja milliseks see võiks kujuneda ideaalses tulevikuühiskonnas. Riigipöörde ja kodusõja perioodil: „ [M]ehed ja naised said kokku ning lahkusid üksteisest palju hõlpsamalt kui varem. Said kokku ilma suurte hingeliste emotsioonideta ja lahkusid üksteisest pisarate ja valuta. Ilmselgelt suurenes sugude vaba, vastastikuste kohustusteta läbikäimine."
Revolutsioonilises elus „tekkis suguline läbikäimine möödaminnes, tegemiste keskel, puhtalt bioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, millest mõlemad pooled kiirustasid hiljem eemalduma, et see ei segaks olulisimat – revolutsioonilist tööd." Uue elu ehitajad ei pidanud raiskama oma „hingelist-vaimset energiat" perekonnas. „Proletaarse ideoloogia kohaselt ei ilmne armastus vaid ühe südame poolt valitu suhtes, vaid suhtlemisel kollektiivi kõigi liikmetega," kasvatades seeläbi solidaarsust. „[M]ida tugevamalt liidetakse uus kommunistlik ühiskond kokku solidaarsusesidemetega, seda kõrgem on tema hingeline-vaimne side kõigi ühiskonna eluvaldkondadega, loominguga, suhtlemisega. Seda vähem jääb ruumi armastusele selle tänapäevases mõistes," kirjutab Kollontai.
Mehe ja naise armastus abieluinstitutsioonis eraldab paari kollektiivist. See ei ole uue kommunistliku seltsimehelikkuse seisukohast hea. Kahte sugupoolt siduv armastus peab alluma „kollektiivi suhtes tuntavale armastusele-kohusetundele", mis peab saama üha tugevamaks, rohkemaks ja palju orgaanilisemaks." Vananenud arusaam „kõik armastatud inimese jaoks" peab asenduma uuega: "kõik armastatud kollektiivi jaoks."
Kollontai rakendas oma seisukohad ka aktiivselt praktikasse ning revolutsioonilised madrused on meenutanud, et selle naisrevolutsionääri-feministi ilmumine laevadele tähendas alati meeskonnale head ajaviidet ja võitlusvaimu tõusu. Kollontai üheks pikemaajaliseks armukeseks oli punakomandör Dõbenko, kelle väeüksus sai sakslaste käest Narva all lüüa. Dõbenko pages koos üksusega rongidel Kesk-Venemaale, kus elas end välja antikommunistlikult meelestatud relvastamata talupoegade peal, jättes endast maha väga verised jäljed. Tapatalgute vahel oli Kollontail aga aega mõtiskleda inimkonna helge tuleviku peale, kuhu venemaalasi täägiga tagant ka aeti.
1922. aastal ilmutatud jutustuses „Varsti (48 aasta pärast)" kannab seltsimees Aleksandra lugeja aastasse 1970, mil maailm on loodud uueks. Kogu planeet kujutab endast kommuunide föderatsiooni. Ei ole enam sõdu, riike, raha, kaubandust, perekonda. Lapsed kasvavad „lastepaleedes," teismelised „rõõmsates majades", täiskasvanud ühiselamutes, vanurid „lõõgastumismajades." Aegajalt kogunevad erinevad vanuserühmad „Revolutsiooniveteranide Majja," kus tublid eelkäijad vestavad noortele lugusid oma noorpõlvest ja revolutsioonilisest võitlusest. Selles loos ei selgitata, kuidas sünnivad lapsed, ent ilmselt juhuslike, kollektiivisiseste seksuaalkontaktide tagajärjel. Vastsündinud võetakse nende emadelt riikliku hoole alla.
Aleksandra Kollontai nägemus perekonnast on tänapäevaste „progressivistide" programmidele lakmuspaberiks. Neid, kes peavad mehe ja naise abielu põhiseaduses fikseerimist tagurluseks, võiks pidada tema revolutsioonilisteks õpilasteks ja jüngriteks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse muudatus on, kahjuks, tingitud elust enesest, sest meie omad kollontaid, dõbenkod, leninid ja zinovjevid üritavad muuta maailma, hävitades seda ilusate loosungite varjus. Nii purustatakse möödunud aja eeskujud, et avastada – asemele ei ole pakkuda midagi. Kui hakatakse koguma purustatud mineviku kilde, et neist midagigi kokku mätsida, saab heal juhul tulemuseks olla vaid väga halb, originaali väga kaudselt meenutav käkerdis.
Toimetas Markus Järvi