Tsaar Nikolai II suurim puudus valitsejana oli vastutulelikkus ja heasüdamlikkus. Ta uskus noore valitsejana nõuandjaid, kes aastatepikkuse, omakasust lähtuva poliitilise protsessi tulemusena lükkasid riigi sõtta Jaapani vastu. 1905. aasta revolutsionäärid said vaid julgustust sellest, et tsaar streikivate tööliste esindajad vastu võttis ja nendega dialoogi astus, mitte ei kasutanud sõjaaja õigust nende karistamiseks, kirjutab Roland Tõnisson.
Allpool olev lõik on valminud käesoleva aasta lõpus ilmuva Roland Tõnissoni raamatu „Mõrvatud Vene keisririigi varemetel" tektstide põhjal.
Revolutsionäärid ei planeerinud rahumeelseid meeleavaldusi. Venemaal alati valitsenud äärmuslik emotsionaalsus koos rahva rahulolematusega hetkeolude suhtes olid selles asjas oluliseks aluseks, millelt jätkata. Sellesse olukorda sobinuks toona hästi punkroki klassiku Johnny Lydeni loosung: „Ma ei tea, mida ma tahan, ent ma tean, kuidas seda saada." See-eest teadsid väga hästi Ameerika-Briti pankurid, mida nad tahavad, rakendades oma eesmärkide elluviimiseks Jaapanit ning Venemaa natsionaalseparatistlikke ja terroristlikke organisatsioone.
Oma märgukirjas tsaarile aastast 1914 tõi Venemaa Jaapani-sõja aegne siseminister Pavel Durnovo [1] näited 1905. aasta revolutsiooni aegadest, hoiatades tulevaste kataklüsmide eest. Ta oli skeptiline parlamendi opositsionääride suhtes, keda pidas rahvast kaugel seisvateks intelligentideks. Durnovo arvates kaotavad need eluvõõrad inimesed kiirelt kontrolli olukorra üle:
„Eriti head pinnast sotsiaalsete vapustuste jaoks kujutab endast muidugi Venemaa, kus rahvamassid kahtlemata tunnistavad teadvustamata oma usuks sotsialismi põhimõtted … Vene lihtinimene, talupoeg ja tööline ei otsi kumbki talle ebavajalikke ja mõistetamatuid poliitilisi õigusi. Talupoeg unistab talle võõra maa tasuta andmisest, tööline (unistab) vabrikandi kogu kapitali ja kasumi talle üleandmisest, sellest kaugemale aga tema arusaamine ei lähe. Ja tasub vaid need loosungid laia haardega visata rahva ette, tasub vaid lubada valitsusse agitatsioon sellel suunal, pööratakse Venemaa kahtlemata anarhiasse, mille ta elas üle meeldejääval segaduseajal aastatel 1905–1906 … Sõda Saksamaaga loob eriliselt soodsad tingimused selliseks agitatsiooniks. Nagu juba märgitud, on see sõda meie jaoks koormatud suurte raskustega ega või saada triumfikäiguks Berliini. Ka sõjaline ebaõnn on möödapääsmatu – loodame, et osaliselt – vältimatud on ka ühed ja teised valearvestused meie varustamises. Meie ühiskonna erakordse närvilisuse juures antakse nendele asjaoludele suurendatud tähtsus, selle ühiskonna opositsioonilisuse juures pannakse kõik süüks valitsusele."
Minister Sergei Witte ettepanekule jagada suurmaaomanike valdusi väiksemateks ja osa neist üle anda väkemaaomanikele vastas Nikolai II keeldumisega – eraomandi kallale ei minda. See otsus mängis talle hiljem suure karuteene ja oli põhjuseks, miks osa maarahvast siiski revolutsiooniliste ideedega kaasa läks. Vene intelligents oli aga suures osas nakatunud ideelisest venelaseksolemisevastalisusest. Näiteks Ilja Repin, kes oli maalinud mitu tsaar Nikolai portreed tsaari enda tellimusel, tervitas tuliselt veebruarirevolutsiooni. Temalt tellis portree ka 1917. aasta veebruaris võimu juurde saanud Aleksandr Kerenski, kes ühe esimese asjana kolis sisse keisripaari apartementidesse ja kiitles sellega, et võib laiutada nende suures voodis. Oma kiire pettumuse Kerenski ja tema mässu suhtes jäädvustas Repin sellesse tellimustöösse, millel Kerenski isik muutus üha süngemalt põrnitsevamaks.
Repin küll ei põlanud ega häbenenud oma maad ja rahvast, nagu tegi seda lääne ihalusest pimestatud ja marksismiga flirtiv intelligents, ent ilma selle kuulsa kunstnikutagi oli tsaaririigiga sõjajalal olevatel jaapanlastel, kellele toetuda, kelle tunnetel ja segastel unelmatel mängida. Üleskutsed tsaarivõimu ahelate mahaheitmiseks langesid soodsale pinnasele. Samas on tähelepanuväärne, et „politseiriigiks" nimetatud Venemaa ei olnud valmis selliseks ootamatuks sisekonfliktiks. Selles suures riigis oli ametis umbes 10 000 sandarmit. Prantsusmaal, neli korda väiksema rahvaarvuga riigis, oli neid 36 000 ja sellise voli ja võimuga, mis meie sandarmitel ei tulnud uneski ette," kirjutab oma teoses „Vene Armee ajalugu" autor A. A. Kersnovski.
Oma oluline osa Vene-Jaapani sõjas ja sellega kaasnevas mässus on brittidel ja nende džentelmenlikul diplomaatial. Läbi aegade on vast kõik maad-rahvad vastaseid ja liitlasi vahetanud. Nii toetus ka London sõjas mässavate kolonistidega Prantsusmaale ja Venemaale. Kui Venemaa hakkas liiga palju huvi tundma Kaug-Ida vastu, sõlmis London 1902. aastal liidu Tokioga Vene huvide neutraliseerimiseks, kuigi Nikolai II ja George V, Briti kuninga, sõprus võis samal ajal õitseda parimal moel. USA president Theodor Roosevelt toetas Venemaa ohjeldamise ideed ja Saksa keiser Wilhelm II pidi tõdema: „Kui Inglismaa ning Jaapan hakkavad tegutsema koos, võivad nad Venemaa purustada … Aga nad peavad kiirustama, muidu saavad venelased liiga tugevateks."
Kui palju maksab Vene Impeeriumi lammutamine? Projektikirjutamine 1904. aasta stiilis. Vene – Jaapani sõda ja 1905. aasta revolutsioon kui ettevalmistus 1917. aastaks.
Alfred Martinovitš Mirek [2] on üritanud täita lünka, mida on nõukogude ajalooteadus hoolikalt märkamatuks silunud ja räägib oma töödes võõrriikide rollist Vene Impeeriumi hukkamises. Ta räägib ka Jakob Schiffi pangast, mille kaudu liikus jaapanlaste raha antimonarhistide käsutusse. Akashi Motojirol, endisel Jaapani sõjaväeatašeel Venemaal, kes sõja puhkedes kolis Stockholmi ja juhtis sealt spioonivõrgustikku, olid käed-jalad tegemist täis. Ta ei osanud vene keelt (kasutas tõlgina „üliõpilast" Uedo Sentarot), ent teadis raha hinda ja oskas vahendeid kasutada rentaablilt. Raha pani rattad ka antud juhul käima. Londoni kaudu ja Briti valitsuse kaasabil liikusid relvalaadungid, raha ja agitatsioonikirjandus läbi Soome Venemaale. Muide – 1904. a. lõpus alanud streikidest osavõtjatele võimaldas Jaapanist saadud raha maksta tehasetöö päevatasust suuremat kompensatsiooni töölt ära jäämise eest. Streikimise ja mässamise alustalad olid Peterburis aastal 1905, Trumpi-vastasstel aktsioonidel ja Kiievi "oranži revolutsiooni" ajal samad – streikija peab ju millestki elama. Ameerikas on nüüdseks tase tõusnud – "õiglast pahameelt avaldavaid mures kodanikke" veetakse korraliku päevapalga eest ringi bussidega ühelt "objektilt" teisele.
Aga tagasi Venemaale aastasse 1904. Geniaalne organisaator Akashi sidus endaga veel sõja-eelsel ajal tuntud enamlasi ja esseere ja jätkas nende värbamist ka võõrsilt, tegutsedes olemasolevate käsilaste kaudu. Veebruaris 1904 kohtus ta esmakordselt Soome sotsiaaldemokraadi Konni Zilliacusega [3], Soome radikaaliga, kes oli muuhulgas aidanud 1902. a. kevadest 1903. a. sügiseni viia Venemaale relvi ja revolutsioonilist kirjandust. Mõnda aega vastutas Konni ka sotsiaaldemokraatide väljaande „Iskra" ilmumise ja jaotamise eest. Zilliacuse kaudu tutvus Akashi vene mässumeelsetega ja nii värbas ta juulis 1904 tuntud riigivaenlase Vera Zassulitši, kelle kõmurikas kohtuasi on leidnud kajastamist ka eestikeelses tõlkekirjanduses. [4] Zassulitši kaudu sõlmis Akashi tutvust Uljanov-Lenini [5] ja Plehanoviga [6]. Talle eraldati tegevuseks Venemaa suunal 750 tuhat naelsterlingit. Revolutsionääride ja muidu perspektiivikate rahulolematute toetuseks eraldatavate summade päritolu üritati aga nende eest alguses peita, et neid mitte heidutada. Küllap seetõttu õnnestus Akashil värvata informaatoreid ka tsaari õukonnast, ent esialgne edu pöördus tegelikkuses kaotuseks, sest just neid isikuid jälgides jõudis tsaari-Venemaa julgeolek, „Ohranka" [7], Akashi jälgedele ja ta oli sunnitud lahkuma Stockholmist Pariisi. Seal tegeles temaga edasi ajakirjanik, kohakaaslusega ohranka agent Ivan Fjodorovitš Manasevitš-Manuilov, kellel õnnestus jaapanlase järelt näpata üks dokument, mille koopia saadeti Venemaale. Sellele andis kaasa omapoolse selgituse Manasevitš: „Jaapani valitsus on andnud erinevatele revolutsioonilistele gruppidele oma agendi Akashi kaudu 15 300 naelsterlingit, ehk 382 500 franki 14 500 vintpüssi hankimiseks. Peale selle on eraldatud 4000 naela (100 000 franki) sotsiaal-revolutsionääridele jahi hankimiseks ja meeskonna ülalpidamiseks." Võimalik, et jutt käis relvade, laskemoona ja lõhkeainega lastitud alusest SS John Grafton, mis 1905. aasta sügisel Botnia lahes karidele jooksis ja jälgede segamiseks õhku lasti. Kärgatus olevat olnud kuulda mitmekümne kilomeetri raadiuses. See oli üks vähestest ebaõnnestumistest. "Rahvaste" vanglaks nimetatud tsaaririigi piirid ei olnud kaugeltki nii kaitstud kui nõukogudemaal, "kus nii vabalt hingata võis rind". Viimatinimetatud riigist põgenemine lõppes tavaliselt surmaga kas piiril või vangistuses NKVD-KGB tapamajades. Relvaveosed tsarismi kukutajatele olid suured ja seda sai näha ka "rahumeelsel" meeleavaldusel jaanuaris 1905, mil esimesed lasud tehti linna erinevates osades sotsiaalrevolutsionääride ehk esseeride poolt.
Muide – 1916. aastal surusid britid maha Dublini "Lihavõttemässu". Linna tulistati suurtükkidest, tänavaile toodi koguni uuema aja leiutised, tankid, iirlasi tapeti tänavatel ja kodudes, ning keegi ei kiirusta George V-t nimetama "veriseks" kuningaks. "Verisel pühapäeval" hukkus Peterburis umbes 140–230 inimest. Dublinis üle 300 ülestõusnu ja tsiviilelaniku. 20. sajandi alguses ei olnud väljatöötatud selliseid vahendeid nagu kummikuulid ja veekahurid. valitsused üle terve maailma ei teadnud muidu vahendeid oma siseriikliku korra tagamiseks kui vanglad, võllas, piitsad ja kuulid. ent nagu täna, nii ka toona, oli mainekujundatel küllalt oskust ja tahtmist võõbata musta valgeks ja valget mustaks. Nii kinnitasid bolševikud hiljem oma erinevates "allikates", et jaanuaris 1905 olevat hukkunud Peterburis tuhandeid proletaarlasi, unustades mainida, et tänavatele meelitatud või ka kinni makstud streikijad, läksid koheselt laiali politsei nõudmisel, kui mängus ei olnud esseere, kes avasid politseinike pihta tule.
Septembris 1904 korraldas Zilliacus Jaapani kaitsejõudude peastaabi finantseerimisel Pariisis Vene opositsiooniparteide ühise konverentsi. See algas 17. (30.) septembril 1904 ja kestis 9 päeva [8]. Konverentsil osalesid sotsialistid-revolutsionäärid („Партия социалистов-революционеров" ja V. M. Tšernov, M. A. Natanson ning Y. F. Azef), „Vabastusliit" („Союз освобождения" ja P. N. Miljukov, P. B. Struve, P. D. Dolgorukov, V. J. Jakovlev-Bogutšarski), „Soome Aktiivse Vastupanu partei" (Suomen Aktiivinen Vastustuspuolue ja Konni Zilliacus), „Poola Sotsialistlik Partei" („Polska Partia Socjalistyczna" ja Józef Klemens Piłsudski), Poola „Rahvaste Liiga" („Liga Narodowa" ja Roman Dmowski), Läti Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Valgevene sotsialistliku partei esindajad.
Vene sotsiaaldemokraadid, kes olid andnud eelnevalt nõusoleku osalemiseks, keeldusid väidetavalt rahastusallika vastuvõetamatuse pärast. J. Martovi, väljapaistva sotsiaaldemokraadi sõnul, oli G. V. Plehanov öelnud Zilliacusele, et sotsiaaldemokraadid kavatsevad säilitada täieliku sõltumatuse tsaarivalitsuse sõjalistest vastastest.
Konverentsil käsitleti ühise võitluse eesmärki ja meetodeid. Otsustati, et ükski osalev erakond ei muuda oma poliitilist programmi ja ühiseks eesmärgiks on isevalitsusliku süsteemi kukutamine. Poolakad nõudsid Poola iseseisvuspüüdluste tunnustamist ja „Vabastusliidu" vastuseisu tõttu jäädi püsima rahvusliku enesemääramisõiguse juurde. Pärast vaidlusi lisati ka punkt üldisest valimisõigusest.
Eriliste vastuväideteta võeti vastu otsus mõista hukka sunniviisiline venestamispoliitika ja anastuslik välispoliitika. Selle all mõisteti muidugi käimasolevat sõda Jaapaniga. Miljukovi poolt koostatud kokkuvõtlik resolutsioon sisaldas kolme punkti:
„Isevalitsuse (tsaarivõimu, RT) hävitamine, kõigi Soome õigusi ahistavate määruste kehtetuks tunnistamine;
isevalitsusliku korra vahetus üldisele valimisõigusele põhineva vaba demokraatliku režiimiga;
rahvusliku enesemääramise õigus, kõigile rahvastele garanteeritakse seadustega rahvuslik areng, valitsusepoolse mõningate teiste rahvaste vastus suunatud vägivaldse poliitika kõrvaldamine."
Resolutsiooni tekst avaldati 1904. aasta novembri keskel kõigi nimetatud erakondade häälekandjates samal päeval, äratades ühiskonnas väga suurt tähelepanu.
Võitlusmeetodite osas lepiti kokku, et iga erakond jätkab oma tegevust – kes tegutseb kohaliku omavalitsuse tasemel või kõrgemas poliitikas, kes heidab pomme. Korraldatakse demonstratsioone poliitvangide vabastamise ja konstitutsiooni sisseseadmise toetuseks. Jätkatakse individuaalse ja massiterroriga. Kui üks erakond korraldab terroriakti, toetavad teised erakonnad seda poliitiliste nõudmiste esitamisega. Ja lõpetuseks – kõik osalenud erakonnad, erandita, peavad suuliselt ja pressis agiteerima ebapopulaarse Kaug-Idas peetava sõja vastu, aitama kaasa Vene armee ja laevastiku lüüasaamisele ning süüdistama sõjalises ebaedus tsaari ja tema valitsust [9]. Pariisis toimunud erakondade konverentsi peetakse 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud sündmuste prelüüdiks.
Vene Politseidepartemang sai toimunu kohta teavet topeltagent Azefilt, kes oli toiminud konverentsi sekretärina. Hiljem, 1909. aastal, kui tema üle mõisteti kohut, tõi siseminister Stolõpin just selle info välja tema kaitseks ja õigeksmõistmiseks.
1905. aastal toimus samateemaline konverents Genfis. [10] Konverentsil töötati välja kaks kommünikeed, milles määratleti ühistegevuse eesmärgid. Leiti, et on vaja korraldada relvastatud ülestõus, kutsuda kokku Asutav Kogu põhiseaduse väljatöötamiseks, muuta Venemaa föderatiivseks vabariigiks ja maaomand sotsialiseerida. Lenin on seda hiljem kritiseerinud kui kummardust igat masti proletaarsetele natsionalistidele.
Olulised kokkulepped saavutati relvastatud ülestõusu ettevalmistamisel. Loodi ühtne Lahingukomitee („Боевой комитет"), mis pidi juhtima kõike relvastatud vastupanuga seonduvat. Selle koosseisu kuulusid vaimulik Georgi Gapon, „revolutsiooni vanaemaks" nimetud Jekaterina Konstantinovna Breško-Breškovskaja ja endine tolstoilane, nüüdseks patsifismist loobunud vürst Dmitri Aleksandrovitš Hilkov.
Politsei ustav agent Azef teavitas Politseidepartemangu ka sellest seltsimeeste koosviibimisest ja tehtud otsustest.
1904. aastal tuli keisririigi hävitamisprojekti juurde uus mängur – Alexander Parvus[11] (tegeliku nimega Izrael Lazarevitš Helfand), ehk „Laps", oli tuttav nii Plehanovi kui Zassulitšiga, ning küllap seotud ka Akashi tegevusega. Parvus otsis riigikukutamise idee elluviimiseks uusi tegijaid. Ta kohtus alguses Lenini ja tema abikaasa Nadežda Krupskajaga, seejärel Lev Trotski (Leiba Bronštein) ja selle abikaasa Sedovaga. Ühendriikides tegutseva pankuri Jakob Schiffi [12] kaudu ümberkanditud Jaapani finantsid otsustas Parvus nende kohtumiste põhjal usaldada Trotskile, toona 25-aastase tulihingelise maailmaparandaja kätte. Oma plaanidesse algatada maailmarevolutsioon ja luua „Euroopa Ühendriigid" pühendas ta aga ka Lenini. Arutleti, kuidas muuta käimasolev Vene-Jaapani sõda siseriiklikuks relvakonfliktiks ehk kodusõjaks. Trotskile selgitas Parvus, et see inimene, kes korratuste puhkedes osutub proletariaadi juhiks, saab ka uueks valitsusjuhiks pärast monarhia kukutamist.
Pärast oskuslikult läbiviidud provokatsiooni, mida hakati nimetama „Veriseks Pühapäevaks," ja mis ei vaja heale lugejale vast eraldi tutvustamist, saabusid Trotski ning Parvus Peterburgi. Trotski pidi jälgima olukorda ja antimonarhistlikke grupeeringuid, et vajadusel, Parvuse abiga, asuda nende etteotsa.
Nagu väidavad mitmed autorid (hea lugeja võib ise otsustada, kas võtab neid väiteid tõestena või ei), osalesid vabamüürlaste loožid, sionistlikud organisatsioonid ja ka eraisikud Venemaa tulevikku panustamises, subsideerides liberaalseid organisatsioone, eelkõige „Vabastusliitu". Sponsorite hulgast paistis silma Jakob Schiff ja pank „Kuhn, Loeb & Co." Schiffi peetaksegi mõlema Vene revolutsiooni isaks. Prantsuse luure andmetel said Vene revolutsionäärid Schiffi kaudu aastatel 1915–1917 mitte vähem kui 12 miljonit dollarit (umbes 600 miljonit tänases vääringus). Schiff on oma memuaarides väitnud, et eraldas revolutsionääridele 21 miljonit (praeguses vääringus ca 900 miljonit), et „tõugata troonilt venelaste tsaar."
Kasutades sõjaolukorra raskust, hakkas maailmapanganduse rahamaailm avaldama Venemaale tõsist majanduslikku survet. Rotschildide finantsimpeerium kontrollis selleks ajaks USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja teiste maade rahanduspoliitikat. Sedasama üritati ette võtta ka Venemaaga. Mõningate hinnangute kohaselt oli Rotschildi mitteametlikuks „emissariks" Venemaal rahandusminister Sergei Witte, kelle arvates kaotus Jaapanile oleks Venemaale tulnud vaid kasuks: „Ma kartsin venelaste kiireid ja säravaid võite. See oleks teinud juhtivad S.-Peterburi ringkonnad liiga suureliseks / ninakaks… Venemaa peaks kogema veel mõningaid sõjalisi kaotusi." Nii kirjutas S. Witte oma mälestustes.
Londoni ja Tokio omavaheline flirt ei olnud seega saladus ka tsaari ees, kes oli kindlalt seda meelt, et liit Saksamaaga ja Prantsusmaaga võiks olla mandri-Euroopa kilbiks Briti maailmaimpeeriumi ambitsioonide eest.
11. (24.) juulil 1905. aastal kohtusid kaks isevalitsejat, Wilhelm ja Nikolai, tsaari jahi „Standart" pardal Viipuri lähedal Björkö (Koivisto) saare rannal. Wilhelm saabus oma jahi „Hohenzolleriga." Väidetavalt olevat tarbitud päeva jooksul ka diplomaatilise suhtluse juurde kuuluvaid jooke. Kui keiser tsaari juurest oma aluse pardale läks, võis ta ju veidi kas lainetuse või tuule tõttu ka ettevaatlikult oma samme seada, ent taskus oli tal kahe riigipea vahel sõlmitud isiklik liiduleping, mis oli eelkõige suunatud Suurbritannia ja tema telgitaguse poliitikapraktika vastu. Pealegi olid Venemaa suhted Suurbritanniaga sellel hetkel pinevad vastasseisu tõttu Kesk-Aasias, eriti Afganistanis.
Wilhelmi ja Nikolai personaalliidu lepingus endas olid fikseeritud järgmised punktid:
Kogu Venemaa ja Saksamaa majesteedid imperaatorid on lähtuvalt soovist kindlustada jätkuv rahu Euroopas, leppinud Kaitsealliansi Lepingus (Defensive Alliance Treaty) kokku järgnevas:
Artikkel I
Juhul kui ühte kahest impeeriumidest rünnatakse Euroopa riigi poolt, aitab tema liitlane teda Euroopas kogu oma maa- ja mereväega.
Artikkel II
Kokkuleppinud pooled lubavad mitte sõlmida separaatrahu ühegagi ühistest vaenlastest.
Artikkel III
Käesolev leping astub jõusse nii pea, kui on sõlmitud rahu Venemaa ja Jaapani vahel, ja jääb jõusse kuni selle lõppemisest ei lepita kokku aasta enne lepingu kehtetuks kuulutamist.
Artikkel IV
Venemaa imperaator astub pärast käesoleva lepingu kehtima hakkamist vajalikud sammud tagamaks Prantsusmaa nõusolek ja tema liitumine lepinguga.
Allkirjad
Wilhelm I. R. Nikolai
Von Tschirschky und Bögendorf [13] Biriljov [14]
Tsaar oli veendunud, et Prantsusmaad selline tehing ei häiri ja ka teised Euroopa maad liituvad sellega. Sõlmitud dokument, olemata vastuolus 1893. aastal Venemaa ja Prantsusmaa vahel kokkulepituga, oli aga põhimõtteliselt Pariisile vastuvõetamatu ja seda teati Peterburis väga hästi. Pealegi sõltus Peterburg Prantsusmaalt saadud laenudest, ning enamus toonastest Venemaa arvamusliidritest pooldas kontakte Pariisi, mitte Berliiniga.
„Standarti" pardal sõlmitud lepingule kirjutasid alla ka Saksa välissekretär ja Venemaa poolt paar nädalat tagasi ametisse määratud mereminister Biriljov, ent tema, nagu meenutavad kaasaegsed, võis olla küll otsekohene ja emotsionaalne, ent oma seisukohtadest mitte just väga tugevalt kinnihoidev persoon. Nii ei olnud tsaaril temast väga palju kasu, kui personaallepingut hakati Peterburis ägedalt põhja laskma. Muu hulgas ka saksameelsena tuntud välisminister V. Lamsdorfi poolt, kelle motiivid ei ole siinkirjutajale teada. Koos Ministrite nõukogu esimehe S. Wittega, tuntud anglo-frankofiiliga ja väidetavalt ka kõrgema astme vabamüürlasega, veensid nad tsaari Wilhelmile pehmes tsoonis lepingust lahti ütlema, lähtudes selle IV punktist. Seda loeti teostamatuks ja riikidevahelisi suhteid halvendavaks. Tsaari kiri Wilhelmile läkitati teele 13.(26.) novembril 1905 ja leping loeti sellega kehtetuks. Pettunud Saksamaa, kes oli lootnud liidule Venemaaga, lähenes Austria-Ungarile ning nii kujunesid üksteisele vaenulikud koalitsioonid.
Eelpool mainitud sotsialist, relva- ja surmakaupmees Konni Zilliacus oli abielus kaks korda. Tema teine abikaasa oli ameeriklanna ja sellest abielust sündisid kaks poega. 1894. a. sündinule anti samuti nimeks Konni ja temast sai Suurbritannia vasakpoliitik, leiborist, parlamendisaadik. Ta on meenutanud: „Oma lapsepõlvest võtsin kaasa kaks ideed, mis on kõvasti minu pähe kinnistunud. Esiteks, et Venemaal tuleb kunagi revolutsioon ja see saab olema midagi suurt ja head, mida ootavad kõik liberaalsed ja tsiviliseeritud inimesed. Teiseks, et venelased on mahajäänud, barbaarne ja poolasiaatlik rahvas, kellelt ülejäänud maailmal ei ole poliitiliselt midagi õppida, kuigi revolutsioon vabastab soomlased ja poolakad ja annab Venemaale võimaluse hakata Läänele järgi jõudma."
Sellistes unistustes kandis uut elu ja muutusi ihkav „tsezarofoobne" seltskond end 1917. aasta riigikukutamise poole.
[1] Pavel Nikolajevitš Durnovo (1842-1915), Politseidepartemangu direktor 1884 – 1893, seejärel senaator ja siseministri asetäitja. Siseminister aastatel 1905-1906
[2] Alfred Mirek (1922-2009), Tšehhi päritolu Venemaal sündinud muusikateadlane ja harrastusajaloolane. Kirjutanud muusika- ning ajalooalaseid uurimusi. Muusikateaduse doktor.
[3] Konrad Viktor (Konni) Zilliacus (1855 – 1924), asutas vastupanuliikumise tsaaripoliitikaga võitlemiseks. Korraldas relvavedu Venemaale ja Vene opositsiooniparteide ühistööd
[4] Anatoli Koni „Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast," Loomingu Raamatukogu 41-43, 1977.
[5] Vladimir Iljitš Uljanov, tuntuim parteilini nimi „Lenin" (1870-1924). Revolutsionäär, enamlane, nõukogude riigi juht.
[6] Georgi Valentinovits Plehanov (1856 – 1919) marksistlik filosoof, Vene ja rahvusvahelise sotsiaaldemokraatia väljapaistev organiseerija, Venemaa sotsiaaldemokraatide partei ja ajalehe „Iskra" rajaja.
[7] Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu ühiskondliku korra ja rahu kaitsejaoskond (Oтделение по охране общественной безопасности и порядка, охранное отделение). Sellesse kuulusid Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu poliitilise politsei Politseidepartemangu eriosakonna piirkondlikud jälitusasutused aastatel 1882–1917. (Wikipedia)
[8] https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9F%D0%B0%D1%80%D0%B8%D0%B6%D1%81%D0%BA%D0%B0%D1%8F_%D0%BA%D0%BE%D0%BD%D1%84%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%BD%D1%86%D0%B8%D1%8F_1904_%D0%B3%D0%BE%D0%B4%D0%B0
[9] Д. Павлов. Русско-японская война 1904—1905 гг. Секретные операции на суше и на море. Материк, 2004 г
[10] https://ru.wikipedia.org/wiki/Женевская_конференция_1905_года
[11] Alexander Parvus (1867-1924), oli Valgevenest pärit Saksa sotsiaaldemokraat ja pangandustegelane, kes kuulus kõige vasakpoolsemasse rühmitusse.
[12] Jakob Schiff (1847-1920), Saksamaal sündinud Ameerika pankur.
[13] Heinrich Leonhard von Tschirschky und Bögendorff (1858 – 1916), diplomaat ja poliitik, välissekretär (1906–1907), suursaadik Viinis (1907–1916)
[14] Aleksei Aleksejevitš Biriljov (1844 – 1915), mereväelane ja poliitik, Prantuse Bresti aukodanik (1892), admiral (1907), 29.06.1905 määratud mereministri ametikohale.