Igal rahval on õigus iseolemisele ja enesemääramisele. On ka õigus teha vigu ja neist õppida. Kui kolmekümneaastane inimene (umbes nii vana on ka meie taastatud vabariik) teeb jätkuvalt samu ja samu vigu, ei täida oma lubadusi ligimestele, üritab neilt igal võimalikul juhul enda kasuks midagi välja petta ja neilt varastada, siis ei ole tegemist enam mitte elukooliga, vaid teadliku pahatahtlikkusega, kirjutab vaimulik ja Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Õndsa ENSV ajal elas Tallinnas üks vene rahvusest mees, hüüdnimega „Kapten", kes kandis peas meremehe „furaškat" ehk nokkmütsi. Selles seilas ta uhkelt mööda linna, käes patakas ajalehti. Temasuguseid liigitati varem „pooletoobiste" hulka. Nimetus ise tuli sellest, et doktor Seewald uskus kalja imet tegevatesse omadustesse ja olevat lasknud iga päev teatud kellaajal oma vaimuhaigla patsientidele välja valada pool toopi kalja nina peale. Ehk umbes 0,6 meie liitrit.
Kui nimetatud kaljakogust ongi keeruline praegu mõõta, siis kindel on see, et „Kapten" pidas end Nõukogude Liidu esimeseks eraettevõtjaks – tema nimelt ostis hommikuti üles kioskitest venekeelseid „Pravdat," „Izvestijat" ja muud pressi. Ajalehed maksid 2 kopikat tükk, kapten müüs neid Balti jaamas aga edasi 3 kopikat tüki pealt ja tal oli oma kindel ostjaskond, kes hea meelega aitasid tal kaubast lahti saada – „Kapten" oli pealegi huvitav jutupartner ja tegi elust huvitavad tähelepanekuid.
Muu hulgas rääkis ta: „Vaat, nad ütlevad, et ma olen hull ja loll! Aga ühest asjast ma tõesti aru ei saa! Seletage mulle see ära ja siis võite vabalt öelda, et ma olen hull. Miks elavad rahva teenrid paremini kui peremees? Kas keegi suudaks mulle seda selgitada?"
Naerdes võeti temalt ajalehed ja jätkati oma päevategemisi, olles intrigeeritud lolliks peetud mehe väljaütlemisest. Tema oli ju paberitega ja seega prii vastutusest. Ei suutnud toona, õndsate rahvavaenulike NSVL ja ENSV ajal keegi seda talle seletada. Kas on lood nüüd – Vaba ja täieliselt prii Eesti Wabariigi ajal, mis olla taastatud rahva hüvanguks ja kestma jäämiseks – teisiti ja võime nõuda selgitust, kuhu on kadunud riik, mis pidi seisma eesti rahva kestma jäämise ja elujärje parandamise eest?
Tahaks loota, et meie oma riik ei ole veel lõplikult allavett lastud, aga see kord paistab tõesti lootus olema „lollide lohutus", sest Eesti rahvast, moodsa sõnaga „maksumaksjaid", peetakse lauslollideks ja lammasteks, kelle seljast annab villa pügada veel ja veel.
Teisalt – ei ole olnud aega, mil inimesed ei oleks jagunenud „pööbliks" ja „siniverelisteks." Tänapäeval on inimesed lihtsalt võrdsed, ainult ühed on veidi võrdsemad kui teised, nagu on tähele pannud vanameister Orwell.
Koguni antiikajal on tõdenud Aisopos, et „me poome pisivargaid ja määrame suuri avalikesse ametitesse." Kui antiikajal tõesti lasksid Kreeka poliste ehk linnriikide kodanikud end ära petta ilukõnelejatel ja end ära osta, olid siiski nemad need, kes oma kaaskodanikke ametisse kinnitasid. See oli rahva võim, ehk „demos kratos."
Kaasajal on rahva võimust aga saanud ebardlik komejant, nimega „esindusdemokraatia": „Demokraatia on sirm, mille taga grupp end demokraatideks nimetavaid inimesi sunnib elanikkonnale peale oma mõttemaailma, maitseid, kiindumusi. Demokraatia kui (ühiskondliku arengu) eesmärk on absurdne. See on vaid vahend mingisuguste eesmärkide saavutamiseks. Lenin ja bolševikud olid enne 1917. aastat kõik demokraadid. Kui nad aga võimu võtsid, korraldasid sellise demokraatia, et me ei suuda seda siiani ära helpida," kirjutas Vene kirjanik Vladimir Solouhin.
Aga mitte Leninist ja tema kamariljast ei tahtnud ma täna rääkida – pigem eesti rahva nördimusest meie oma „uusnomenklatuuri" üle, kes hullunult püherdab hüvede sees nagu kass palderjanis või rebane kanalas. Ja teeb seda karistamatult, teades, et ta on puutumatu, karistamatu. Nii juhtub igaühega, kes saab võimu juurde. Millistes hüvedes ja privileegides võimuküna juurde end nihverdanud seltskond elu naudib, ei ole vaja hakata ära nimetama – hea lugeja teab seda isegi.
Mul on nomenklatuurile halb uudis, mis on sama vana kui evangeeliumiraamat. Loodud loodus- ja eluseadused on vanemad veelgi ja toimivad nii, nagu Luuka evangeeliumi 16. peatükis on kirjas:
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!" Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde."
Mul on eesti rahvale hoiatav uudis – elades ainult kellegi või millegi vihkamisest, ei muutu miski. Ühel härral oli kombeks koguda leheartikleid Edgar Savisaarest ja tema seiklustest era- ja poliitilises elus. Tema hobiks oli edgariviha ja sellega keeras ta oma tervise fataalsel moel kihva. Edgar jäi aga iseendale truuks ja ta ei tea, et selline edgarofoob ilmas üldse eksisteeris. Pealegi ei tee rikkus kedagi automaatselt põrgusöödaks ega vaesus kedagi paradiisielanikuks. Kõik oleneb sellest, kas inimene kasutab oma andeid ligimeste hüvanguks või mitte.
Ebaõiglus, mida meie rahvas peab praegu taluma, on muidugi suur. Vabariigi elanikkonda aetakse praegu vaesusesse ja võlaorjusse. Varro Vooglaid tõdeb oma vastuses väljaandele „Stolitsa":
"Minul endal ähvardab Eesti Gaasi poolt teatatud uue hinna kohaselt tulla detsembris kodune küttearve ca 1150 eurot (eeldusel, et gaasi kulub sama palju kui aasta varem), aga sellist summat ei ole mul võimalik maksta. Võrdluseks: aasta tagasi oli arve samaväärse tarbimise juures 250 eurot ja kaks aastat tagasi 90 eurot. Seejuures võivad enne detsembrit tulla veel uued hinnatõusud. Sisuliselt tähendab see, et senine kodu muutub talvel kasutuskõlbmatuks. Aga kus siis inimesed ja nende perekonnad peaksid elama hakkama?"
Ei ole midagi uut siin päikese all, tõdeb Koguja Vanas Testamendis, ja juba hallidel aegadel on üks osa ühiskonnast surunud oma kanna alla kaaskodanikke, kes on ühel või teisel moel usaldanud oma elud valitsuste kätte, või kes on olnud sunnitud sellist sammu astuma. Vana Testamendi prohvetid on ammu kirja pannud, kuidas toimivad ahned inimsüdamed, mis janunevad võimu ja rikkust.
Prohvet Jeremija raamatu 5.peatükis on kirjas nõnda:
Aga sellel rahval on tõrges ja vastu panija süda, nad on ära taganenud ja läinud. Nad ei ütle oma südames: „Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!" Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal. Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi. Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks, on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele. Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale? Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal: prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?"
Igal rahval on õigus iseolemisele ja enesemääramisele. On ka õigus teha vigu ja neist õppida. Kui kolmekümneaastane inimene (umbes nii vana on ka meie taastatud vabariik) teeb jätkuvalt samu ja samu vigu, ei täida oma lubadusi ligimestele, üritab neilt igal võimalikul juhul enda kasuks midagi välja petta ja neilt varastada, siis ei ole tegemist enam mitte elukooliga, vaid teadliku pahatahtlikkusega. Seda nimetatakse kahjurluseks, teadlikuks pahatahtlikkuseks. Sellisele inimesele peab vähemasti ütlema, et ta on valel teel. Et „sellise käitumisega sa endale sõpru ei tee." Vaevalt, et tollele olendile kriitika korda läheb. Aga kui seda ei öelda, siis on sellise rahva lambakski nimetamine loomade solvamine.
Võimuolijad nimetavad nende kritiseerimist populismiks ehk teadlikuks rahva vastandamiseks riiklikele struktuuridele. Populismi ei ole vaja ei minul ega teistel külvata. Selle eest hoolitseb Eesti Vabariigi valitsus oma tegevusega või tegevusetusega. Sellise valitsusega ei ole Eesti rahva oma riigi hävitamiseks väliseid vaenlasi vajagi.
Ja me lootsime, et Eesti riik hoolitseb oma rahva eest, kelle liikmetest igaüks olevat oluline, nagu on kinnitanud kõik presidendid oma uusaastakõnedes ja muudel protokollilistel ülesastumistel. Need on osutunud tühjadeks sõnadeks.