Demokraatide ja vabariiklaste liikmeskond ja kodanike seisukohad riigi poliitika osas ei jagune enam rasside või uskkondade järgi. Pilt on mitmekesisem ja veelahe jookseb traditsionalistide ning woke-globalistide vahel. Küsimus on selles, kuidas suhtuda islamiterrorismi ja moslemite illegaalsesse immigratsiooni, mida näikse organiseeritult mahitatavat, kirjutab Ronald Tõnisson ülevaates Markku Ruotsila raamatust "Trumpi Ameerika".
Jätkame Markku Ruotsila ülevaatega („Trumpi Ameerika") president Donald Trumpi esimesel ametiajal toimunust ja vaatleme selle perioodi esimesi suuri võitlusi, mis leidsid aset ebaseadusliku ja seadusliku immigratsiooni küsimustes. Nendes ilmnes rahvusliku ja kultuurilise identiteedi, ning woke – kosmopoliitsuse vastuseis.
Need suured identiteedipõhised võitlused puhkesid 2000. aastate alguses ja mõlemal pool rindejoont suhtuti nendesse tõsiselt. Ajakirjandus ja demokraadid ehitasid oma argumentatsiooni üles just nendes küsimustes ja Trumpi vastast vastupanuliikumist organiseeriti osariikide ja föderaalse õigussüsteemi tasandil.
Trumpi immigratsioonipoliitika sai avalikkuse tähelepanu osaliseks 16. juunil 2015, mil Donald Trump avaldas omanimelise torni aulas valimiskampaaniat alustades kahtlust, kas president Obama on sünnipärane Ühendriikide kodanik või pigem oma tausta salanud immigrant. Samas avaldas ta ka lihtsalt, keskmisele ameeriklasele arusadavalt, arvamust üle riigi lõunapiiri valguvate migrandihordide osas: „Kui Mehhiko saadab siia inimesi, siis mitte parimaid. Nad saadavad inimesi, kellel on palju probleeme ja need inimesed toovad oma probleemid kaasa. Nad toovad narkootikume. Nad toovad kuritegevuse. Nad on vägistajad. Ja mõned, oletan, on ka head inimesed." Teisalt ta rõhutas mitmeti, et olles ise immigrantide järeltulija ja abielus immigrandiga, ei ole ta immigratsioonivastane. Isegi Trump Tower oli osaliselt ehitatud illegaalselt riigis viibivate poolakate poolt, ent nüüd pidi seadusetu riiki sisse imbumine lõppema.
2015. aasta lõpus lisati valimisprogrammi selle skandaalseimaks kujunenud osa – islamimaadest saabuvate immigrantide vastuvõtmise lõpetamine teatud ajaks. Lisandus sai tehtud seoses veidi varem toimunud terroriaktsioonidega. Maikuus olid kaks äärmusislamisti rünnanud Texase osariigis Garlandis kultuurikeskust, kus oli eksponeeritud moslemite prohvetiks peetud Muhammadit kujutavaid karikatuure. Detsembris mõrvasid kaks pakistanlast 14 inimest California osariigis San Bernardinos vabaajakeskuses. 2016. aasta suvel tappis USA-s sündinud Pakistani-taustaga terrorist Florida osariigis Orlandos 49 inimest ööklubis, kus kogunesid seksuaalvähemuste esindajad. Ja novembris 2015 korraldatud terrorirünnak Prantsusmaal oli nõudnud koguni 137 elu.
Trumpi valimiskampaania ajaks oli immigratsiooni pale väga muutunud. Varasemad administratsioonid, kes olid vastu võtnud erinevaid otsuseid immigratsiooni ohjeldada, ei olnud neid enamuses ellu viinud. Õigemini oli tegemist olnud vaid valijatele puru silma ajamisega ja sellest tuleb siinses kirjatükis veel juttu.
Trumpi esimese saja päeva jooksul tõusis illegaalide kinnipidamiste arv 40% võrra. Ka piirivalveteenistuse tegevust tõhustati ja toetati ning peagi oli lõunapiiri ületamisjuhtumite arv langenud madalaimale tasemele viimase 45 aasta jooksul.
Demokraatide juhitud osariigid ja linnad, mis olid end kuulutanud immigrantide turvapaikadeks, kaebasid presidendi administratsiooni kohtusse. Trumpi ametisse astumise ajaks oli selliseid linnu umbes 600 ja osariike ametist lahkumise ajaks järgi 11.
2016. aasta valimiskampaania alguses läbiviidud küsitlustes selgus, et suurem osa ameeriklastest oli siiski üsna karmi immigratsioonipoliitika poolt. Eriti kui küsimus oli Lähis-Idast pärit immigratsioonis. Sealt saabunutest elatusid 2016. aastal Food-Stamps´idest ehk toidutšekkidest 90%. 73% olid kaetud riikliku MedicAid tervisekindlustussüsteemiga ja 70% said osa veel teistest sotsiaalabiprogrammidest. Need olid inimesed, kelle suhtes riik rakendas „järjekorrast mööda" poliitikat, millest tööd tegevad ameeriklased võisid vaid und näha. Kodanike teadvusesse tõusis taas fakt, et esimesed sõjalised operatsioonid väljaspool Ameerikat oli USA võtnud ette 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel Põhja-Aafrika rannikul (nn. Berberirannikusõjad) ja riigi eksisteerimise esimestel aastakümnetel kulus väga märgatav osa noore riigi eelarvest kodanike väljaostmiseks Vahemere piraatide käest.
Ideed vabast immigratsioonist hakkasid USA-s levima alles 1960-datel aastatel. Ka Teise Maailmasõja tõttu Eestist lahkujad said Ühendriikidesse sissesõidu loa seejärel, kui sekkusid Ameerika luterlaste organisatsioonid, kes soovisid aadetelt sarnaste inimeste saatusele kaasa aidata.
Ühendriikide iseseisvumise ajal olid 98% vastsündinud riigi kodanikest protestandid ja nendest 80% ingliskeelseid. Pea kõik olid eurooplased või nende järeltulijad ja vaid sellistele oli otsustatud anda kodakondsus. Nõnda arvasid heaks „asutaja-isad," kelle koostatud põhiseadus kehtis muutmatuna 150 aastat. Ühendriikide kodakondsuse võisid selle alusel saada vaid sellised „vabad valged isikud," kes olid võimelised ka üles näitama „head moraalset loomust." Valgenahalisuse nõue kaotati 1950-ndatel aastatel ja moraalsuse-printsiip 1990-ndatel. Sinnamaani ei võinud näiteks ükski avalikult homoseksuaalne isik Ühendriikide kodanikuks saada.
Kuigi põhiseadus riigi algusaegadel sätestas üht, siis tõlgendati seda vahel ka omal moel. Moraalitust samastati paganlusega ning valgenahalisust pigem kultuurilise väljendusena. Näiteks peeti ühel perioodil India elanikke valgenahalisteks, erinevalt iirlastest – katoliiklastest. Samuti olevat olnud palju küsimusi seoses Prantsuse revolutsiooniga Ameerikasse saabunud suure hulga ateistidega. Aasiast pärit immigrantidel oli keeruline, kui mitte võimatu, saada kodakondsust 1950-ndate aastateni.
Selle tulemusena oli 1820-ndatel aastatel vaid 5% ameeriklastest sündinud väljaspool Ameerikat.
Vasakpoolne nägemus immigratsioonist võitis 1965. aastal, mil astus jõusse nn Hart-Celleri seadus. See lõpetas seni jõus olnud põhimõtted ja pööras migratsioonipoliitika aafriklaste, asiaatide ja ladina-ameeriklaste kasuks. Sellest aastast alates sai alguse ka ulatuslik illegaalne immigratsioon. Ametlike migrantide iga-aastane arv kolmekordistus aastail 1965–2000. Igal aastal said legaalse elamisvõimaluse riigis enam kui miljon uustulnukat ning illegaalseid migrante saabus igal aastal pool miljonit kuni miljon.
Enne 1965. aasta seadust oli tulnud umbes 75% immigrantidest Euroopast ja 10% lisaks Kanadast. Pärast Hart-Celleri seaduse jõustumist moodustasid arengumaadest saabunud 80% riiki saabunutest ja 15% moodustasid eurooplased. Muutus oli äärmiselt kiire ja ennenägematult suur. Aastaks 2016 viibis riigis umbes 11–13 miljonit illegaali Ladina-Ameerikast. Olukorda hindasid katastroofiliseks koguni demokraadid ja president Bill Clinton andis 1996. aastal välja immigratsiooniseaduse, mille alusel algatati ka kaitsetara ehitamist piiril Mehhikoga. 1990-ndate lõpus lubas ta kõigi illegaalide väljasaatmist, nõudis tööandjatelt oma töötegijate tausta uurimist, kuulutas inimkaubanduse rängalt karistatavaks ja lõikas vähemaks sotsiaalsoodustusi ka seaduslikult riigis viibivatel. Nende lubaduste täitmine oli aga teine teema.
George W. Bush andis 2006. aastal välja uue seaduse piiritara asjus – Secure Fence Act. Kuigi ta ise ideed ei pooldanud ja oli seisukohal, et immigratsioonireeglid tuleb lõdvemaks lasta, ei võinud ta eirata immigratsioonikriitiliste parteikaaslaste seisukohti ja nõudmisi. Tema ajal viidi läbi ka rida rahvahääletusi, mille alusel viidi läbi seadusemuudatusi nii osariikide kui maakondade tasandil (sh umbes 400 linnas).
Vabariiklaste järgmine presidendikandidaat John McCain toetas 2008. aastal piirimüüri laiendamist. Samuti neli aastat hiljem ka Mitt Romney, kes soovis pealekauba teha illegaalide elu kibedaks sellise tasemeni, et nad ise riigist lahkuvad. Toona pidas Romney plaane ebainimlikult karmideks teiste hulgas ka Donald Trump.
Trumpi immigratsioonipoliitika kohtusse kaevanud elasid pikalt arusaamas, et nad lihtsalt peavad lõpuks võitma, sest nende poolel on õigus. Seaduste tundjad ennustasid ometigi Ülemkohtus võitu presidendile, kuna ta tegutses vastavalt riigi huvidele ja konstitutsioonile. Demokraatide pettumus oli muidugi suur ja seda väljendasid nad nii, nagu kõige paremal moel oskasid – tänavatel märatsedes.
Trump vs Hawaii kohtulahend 2018. aasta suvest sätestas, et presidendil oli tõesti õigus piirata immigratsiooni – vastavalt konstitutsioonile on presidendil õigus katkestada „ükskõik millise" inimrühma tulek riiki ükskõik, mis põhjusel ja ükskõik, kui kauaks, kui ta peab seda riigi turvalisuse seisukohast oluliseks. Nii ütleb aastast 1952 jõus oleva Kodakondsusseaduse paragrahv 1182 (f).
Kui Clintoni aegsed otsused jäid suures osas paberile, siis suurenes Trumpi presidendiperioodil illegaalide maalt väljasaatmise arv umbes 40% võrra. Ebaseaduslike piiriületuste arv vähenes poole võrra ja illegaalide poolt riiki veetavaid narkootikume konfiskeeriti umbes 10 000 tonni.
Esimese ametiaasta jooksul vähenes varjupaigataotlejate arv 45 000-le. Obama viimasel aastal oli antud elamisluba 100 000-le pagulasele. Trumpi viimasel ametiaastal vähenes see number 15 000-le.
Kuigi Donald Trumpist on kujundatud kuvand kui suurest mehhikofoobist, kelle jaoks lõunanaabrid on vargad, narkomuulad ja vägistajad, siis ometigi sai ta 2016. aastal 28% valimisõiguslike latiinode hääled. Ametiaja lõpus pooldasid tema poliitikat üleriigiliselt 32–38% latiinodest. Floridas 46% ja Texases 41%. Parteidevahelised jooned ei olnud enam nii mustvalged. Aastal 2018 pidas umbes 18% latiinodest Trumpi poliitikat valel teel olevaks ning oli täheldatav suur poolehoid „valge ameerika" säilitamise ideele. Kuritegevuse importimist riiki nähakse tänini suure ohuna USA harjumuspärasele elulaadile.
Ameerika mustanahalisi võib pidada riigi kõige usklikumaks grupiks. 90% neist peab religiooni oma elus väga oluliseks ja 30% neist identifitseerib ennast nn parempoolseteks kristlasteks.
Seega globalismi pürgimused külvata latiinode ja afroameeriklaste seas „intersektsionaalset" ideoloogiat, mille kohaselt valge rass on nende surmavaenlane, ei ole leidnud soovitud poolehoidu.
Trumpil ei õnnestunud kõiki immigratsiooni puudutavaid plaane ellu viia, ent tulemus oli siiski muljetavaldav. Kuigi Trumpile „tuli appi" pandeemia, siis ometigi võib teha võrdluse Bideni administratsiooni poliitikaga – alates 2012. aasta jaanuarist on riiki lastud umbes 10 miljonit illegaali lisaks olemasolevatele. Neist 8 miljonit on sisenenud üle lõunapiiri. Trumpi esimese ametiaja jooksu oli riiki illegaalselt sisenejaid 2,4 miljonit.
Bideni praktiliselt olematu piiripoliitika oli kindlasti üks olulisi trumpe Donalt Trumpi praeguses valimiskampaanias.