Prohveteeringuid kuulama on idanaabrid varmad. Neist ühe kohaselt peaks Venemaa 110.-l aastal peale keiser Nikolai mõrvamist saama endale samast suguvõsast uue keisri. Nikolai II kohta käivaid profeteeringuid vaatleb Roland Tõnisson.

Kui esitada tsaar Nikolai II kohta küsimus keskmisele kodanikule, kuuleme üsna tõenäoliselt esimese vastusena midagi Grigori Rasputinist ja tema mõjust keisrikojale ning toonasele päevapoliitikale.

Rasputini ennustustest on täitunud ettekuulutus tsaariperekonna mõrvamise kohta. Sellest rääkis ta ammu enne veresauna toimepanekut:

„Iga kord, kui ma emban tsaari ja emakest, ja tüdrukuid ja troonipärijat, värisen ma õudusest, nagu embaksin laipu … Ja siis ma palvetan nende inimeste eest, sest nemad vajavad seda Venemaal kõige enam. Ja ma palvetan Romanovite perekonna eest, sest nende peale langeb pika pimeduse vari."

Rasputin ennustas uue võimu saabumist Venemaale ja laibakuhjasid, mille keskel saavad olema ka suurvürstide surnukehad. Veri Neeva jões aga värvub nende verest punaseks: „Peterburi peale laskub pimedus. Kui tema nimi muudetakse, leiab otsa ka impeerium."

Rasputin jagas omaenda surma üksikasju. Kui ta tapetakse lihtsate, „talupoegade hulgast pärit röövlite poolt", ei ole tsaar Nikolail vaja oma saatuse pärast muretseda ja Romanovite järeltulijad jäävad valitsema „sajaks aastaks ja kauemakski". Kui mõrva panevad toime aadlikud, „tsaari sugulased", siis aga on Venemaa ja tsaari perekonna tulevik õudne: „Aadlikud põgenevad riigist, tsaari suguvõsa ei ole kahe aasta möödudes enam elus ja vennad tõusevad vendade vastu ja hakkavad üksteist tapma."

Rasputin on väidetavalt ennustanud katastroofe tuumajaamades, kui ütles:

„Üle kogu maailma ehitatakse torne … neist saavad surmalossid. Mõned nendest lossidest kukuvad kokku ja nende haavadest voolab välja mädane veri, mis nakatab maa ja taeva. Nakatatud verega tombud kukuvad nagu kiskjad meie peade peale. Ja paljud tombud kukuvad maa peale ja maa, seal, kuhu nad kukuvad, jääb tühermaaks seitsmeks põlveks."

Looduskataklüsmide osas on ta samuti sõna võtnud:

„Maavärinad sagenevad, maad ja veed avanevad ja nende haavad neelavad inimesi ja nende koli. Te hakkate iga päev nägema vägivalda oma majade lävede ees, sest inimesest saab jälle loom ja nagu kõik loomad, tungib ta kallale ise või tungitakse kallale temale. See inimene ei oska eraldada head halvast. Mered tulevad linnadesse ja majadesse kui vargad, ja maad muutuvad soolasteks ja sool läheb vetesse ja ei ole vett, mis ei oleks soolane. Soolane maa ei kanna enam vilju ja kui kannab, siis on need kibedad viljad. Seepärast näete te viljakaid maid, mis muutuvad soolasteks soodeks. Aga mõned maad kuivavad kasvava kuumuse tõttu. Inimene on soolase vihma käes ja hakkab hulkuma mööda soolast maad, kuivuse ja üleujutuse vahel.

Sel ajal õitseb roos detsembris ja juunis on maas lumi. Kui hädade aeg hakkab lähemale jõudma, muutub inimese armastus teise inimese vastu kuivaks taimeks. Tühermaadel kasvab sel ajal vaid kaks taime – omakasu taim ja isekuse taim. Ent nende taimede õisi võib pidada armastuse õiteks. Kogu inimkonna neelab sel neetud ajal ükskõiksus. Perekond sureb aust ilmajäetuna ja ristilööduna.

Sünnivad koletised, kes ei ole ei inimesed ega loomad. Paljudel inimestel ei ole aga naba keha peal, vaid hinges. Siis aga saabub aeg, mil leiate hällis koletiste koletise – inimese ilma hingeta. Vastutustundetu inimlik alkeemia muudab lõppude lõpuks sipelgad tohutu suurteks koletisteks, kes hävitavad majad ja terved riigid. Nende vastu on jõuetud nii tuli kui vesi. Lõpuks näete te lendavaid konni, liblikatest saavad kullid, mesilased roomavad mööda maad nagu maod."

Üles on tähendatud Grigori Rasputini ennustused kolme ülemaailmse sõja kohta:

„Inimesed liiguvad katastroofi suunas. Kõige oskamatumad hakkavad juhtima vankrit nii Venemaal, Prantsusmaal ja Itaalias kui ka teistes paikades /—/ Inimkond tambitakse maha meeletute ja lurjuste poolt. Tarkus pannakse ahelatesse. Teadmatu ja võimuahne hakkab dikteerima seadusi targale ja isegi leplikule. Siis aga usub suurem osa inimesi võimukandjatesse, ent kaotab usu Jumalasse /—/ Jumala karistus ei järgne väga ruttu, ent saab olema kohutav. Euroopa teedel hakkavad roomama kolm näljast madu, kes jätavad endast maha tuha ja suitsu. Neil on üks kodu – ja see on mõõk. Ja neil on üks seadus – vägivald. Ent tirides inimkonda läbi tolmu ja vere, saavad nad ise mõõga läbi hukka /—/ Tuleb rahuaeg, ent rahuleping kirjutatakse alla verega. Ja kui lõkked kustuvad, süütab kolmas lõke tuha. Vähe inimesi ja vähe asju jääb alles. Ent sellele, mis jääb alles, saab osaks puhastumine, enne kui ta siseneb maapealsesse paradiisi."

Rasputinile omistatakse ka need maailmasõdu ennustavad sõnad:

„Maailma on tulemas kolm „välku", mis põletavad maha maa pühade jõgede vahel, palmiaia ja liiliad. Läänest tuleb verejanuline vürst, kes orjastab inimesed rikkusega, idast aga teine vürst, kes orjastab inimese vaesusega."

Nikolai panus maailma muutmiseks rahulikumaks paigaks ei olnud väike. Nikolai II ei olnud sajaprotsendiline fatalist, nagu teda mõned on iseloomustanud – Nikolai Aleksandrovitš Romanov üritas maailmast teha kohta, kus oleks vähem kannatusi. Võib-olla lootis ta ka muuta omal initsiatiivil omaenda saatust?

Protsess, mida tänapäeval tunneme "rahuliikumisena," ei ole siis kaasaegne avastus. 19. sajandi Vene keisrid üritasid anda oma panuse Euroopa rahusse. Aleksander III ajal ei sõdinud Venemaa enam kui korra – inglastega Kuška konflikti puhul. Aleksander II ajal oli Venemaa rahvusvahelise militaarõigusele alusepanija – 1868. aastal võeti Sankt-Peterburgis vastu „Lõhke- ja leekkuulide keelamise deklaratsioon", Aktiga sooviti keelata Euroopa riikide armeedes alla 400 grammi kaaluva moona puhul süüte- ja plahvatava materjali kasutamist.

Konverentsil osalesid Austria-Ungari, Baier, Belgia, Suurbritannia, Württenberg, Kreeka, Taani, Itaalia, Holland, Norra, Türgi, Pärsia, Portugal, Venemaa, Preisimaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Šveits. Preisimaa tegi ettepaneku keelata kõik barbaarsed sõjapidamisvõtted, eesotsas Inglismaaga leidsid aga mõned riigid, et sõdivatele pooltele peab jääma õigus valida võitlusvahendeid. Inglismaa vastuseisu tõttu võeti vastu vaid otsus keelata lõhkekuulid.

1874. aastal peeti Brüsselis Venemaa initsiatiivil sõjapidamise reegleid käsitlev konverents ja sellel osalesid peale tema veel Saksamaa, Austria-Ungari, Belgia, Taani, Hispaania, USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Iraan, Holland, Norra, Portugal, Türgi ja Šveits. Konverentsi eesmärgiks oli saavutada inimeste kannatuste vähendamine relvakonfliktide ajal seaduste ühtlustamise ja sõjapidamisviiside muutmise teel.

Sellel konverentsil saavutas maailmakuulsuse 1845. aastal Pärnus sündinud Friedrich Fromhold von Martens, kellest sai tänapäevase rahvusvahelise õiguse üks „isasid". Martensi koostatud projektis reglementeeriti sõdivate poolte õigused ja kohustused üksteise suhtes, samuti sõjatandrile jäänud eraisikute kaitse küsimused.

Inglismaa oli ka seekord piirangute sisseviimise vastane ja tema esindajal keelati Londonist tulnud suunisega osalemine debattidel. Martens täheldas selle kohta, et „Inglise delegaadi vaikimine kompromiteeris konverentsi enam kui see, kui Inglismaa oleks üldse kõrvale jäänud". Vastuseisu tulemusena sai konverentsil kokkulepitu vaid soovitusliku iseloomu. Ometigi oli see konverents esimene verstapost maismaal peetava sõjategevuse taltsutamiseks.

1898. aasta augustis saatis Venemaa kõikide maailmas toona eksisteerivate riikide valitsustele noodi murega võidurelvastumise hoogustumise üle, mis tõi endaga kaasa majandus- ja rahandusprobleemid ja rahvaste ning terve tsivilisatsiooni moraalse palge laostumise. Esimese konverentsi kutsus kokku krahv Mihhail Nikolajevitš Muravjov, tsaar Nikolai II välisminister.

Oma 1899. aasta 11 . jaanuari ringkirjaga pani krahv Muravjov aruteluks ette järgmised teemad:
1. sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine,
2. Genfi 1864. aasta konventsiooni põhimõtete kohaldamine meresõjale,
3. jõustumata jäänud Brüsseli 1874. aasta maasõja seaduste ja tavade deklaratsiooni ümber vaatamine.

Konverents toimus 18. maist 29. juulini 1899 ja sellest võttis osa 26 riiki.

1907. aastal kutsuti taas Venemaa initsiatiivil kokku teine Haagi konverents ja sellel osales juba 44 riiki. 1915. aastaks kokku kutsutud kolmas Haagi konverents jäi puhkenud Ilmasõja tõttu ära.

Miks näitas Tsaari-Venemaa keiser Nikolai isikus üles sellist aktiivsust toonase „sõjapartei" innukuse kärpimiseks? Selleks oli viimasel keisril isiklik huvi lisaks arusaamale, et ta on riigi „hoidja," mitte ainult kasusaaja.

19. sajandi jooksul kõlas mitmeid Vene riiki puudutavaid prohvetlikke ettekuulutusi. Aprillist 1891 kuni juulini 1903 sai Nikolai II mitmeid läkitusi, milles kuulutati tulevaid sündmusi tema valitsemise ajal ja Venemaa ning tsaaripere traagilist saatust pärast 1917. aastat. Neid ennustusi andsid erinevate religioonide esindajad. Tobolskis asumisel olles kuulis ta ka Portugalis lastele ilmunud Jumalaemast ja tolle Venemaad puudutavatest sõnadest.

Troonipärijana viibis Nikolai Aleksejevitš 1891. aastal 9 kuud reisil idamaadesse – Egiptusesse, Indiasse, Tseilonile, Indoneesiasse, Siiamisse ja Hiinasse, ning sõidu viimaseks sihtpunktiks oli Jaapan. Nagasaki linna lähedal külastas troonipärija Vene meremeeste kalmistut. Vanalt jaapanlasest kalmistuvahilt kuulis ta erakmungast nimega Terakuto, kelle jaoks ei ole ajal tähtsust ning kelle eest ei ole varjul inimsaatused.

28. aprillil võttis „tsiviili" riietunud Nikolai koos oma sõbra, Kreeka printsi Geórgiose ja tõlgi, aadlisoost Itōga[1] ette jalutuskäigu eeslinnaäärsesse metsatukka, kus erak elas. Itō kirjeldas oma mälestustes seda kohtumist, mille käigus Terakuto hoiatas troonipärijat eluohtliku olukorra eest:

„Oht hõljub su pea kohal, ent surm astub kõrvale ja jalutuskepp on mõõgast tugevam ja kepp hakkab läikides särama /—/ Suured mured ja vapustused ootavad sind ja sinu maad /—/ Kõik pööravad sinu vastu … Sa tood ohvri kogu oma rahva eest kui tema mõistusetuse lunastaja /—/ Kaks krooni on sulle määratud – maine ja taevane. Kalliskivid mänglevad sinu kroonil, vägeva riigi valitseja, ent selle maailma au kaob ja tuhmuvad kivid maisel troonil, taevase krooni sära jääb aga kestma igaveseks.

Esivanemate pärand kutsub sind täitma püha kohust. Nende hääl on sinu veres. Nad elavad Sinus, mitmed neist on suured ja armastatud, suurimaks ja enim armastatuks saad aga sina. Suured hädad ja vapustused ootavad sinu riiki. Sa hakkad võitlema kõigi eest, kõik aga pööravad sinu vastu /—/ Ei ole õilsamat ohvrit kui sinu oma, toodud kõigi eest. Ja on nii, et sina oled elus, aga sinu rahvas on surnud. Saab aga tõeks see: rahvas on päästetud ja sina oled püha ning surematu. Sinu relv kurjuse vastu on alandlikkus, solvangute vastu – andestamine. Sõbrad ja vaenlased kummardavad sinu ees, sinu rahva vaenlased aga hävitatakse.

Näen tulekeeli sinu ja su perekonna peade kohal. See on pühitsus. Näen arvutuid pühasid tulesid altarites teie ees. See on täideminek. Saagu teoks puhas ohver ja lunastamine. Sa saad maailmale tuletõkkeks kurjuse eest. Terakuto ütles sulle, mida ilmutati talle saatusteraamatust. Siin on osa Looja tarkusest ja saladusest. Algus ja lõpp. Surm ja surematus, silmapilk ja igavik. Olgu õnnistatud see päev ja aeg, mil sa tulid vana Terakuto juurde."

Kreeka prints Geórgios ning Jaapani troonipärija prints Arisugawa koos õukondlastega suundusid mõni päev hiljem maalilise Biwa järve ääres asuvasse Ōtsu linna. Tagasiteel istus Nikolai viiendas vankris, Geórgios kuuendas, Arisugawa seitsmendas. Kitsast teed valvas hulgaliselt politseinikke, 18-meetriste vahedega üksteisest. Äkitselt sööstis üks neist suurvürsti poole, käes paljastatud mõõk, mille tõstis pea kohale. Ta andis tsesareevitšile löögi vastu pead, ent löögi hetkel pööras tsesareevitš end tema poole ja tõmbus kõrvale, nii et mõõgatera libises mööda pead, haavates troonipärijat vaid kergelt. Üks rikšadest hüppas ligi ja tõukas ründaja eemale, ent see jõudis anda veel ühe löögi, mis samuti kõrvale libises. Kolmandast löögist päästis Nikolai ära Kreeka prints, kes oma jalutuskepiga lõi ründaja jalust maha.

29. aprillil kirjutas Nikolai oma päevikusse, mida ta pidas alates 1.01.1882 kuni 30.06.1918 (vkj.), lõpetades sissekanded alles kolm päeva enne oma surma, järgmised read:

„Ärkasin imelise päeva hommikul, ent selle lõppu ei oleks ma näinud, kui mind ei oleks päästnud Issanda Jumala suur halastus. Kyotost suundusime rikšadega väikesesse Ōtsu linna /—/ Ōtsus läksime väikesekasvulise ümara kuberneri koju. Tema majas, täiesti euroopalikus, oli korraldatud laat ja meiegi kulutasime oma raha mõne pisiasja peale. Siin ostiski Georgy endale bambuskepi, mis tunni aja pärast osutas mulle selle suure teene.

Pärast hommikusööki asutasime end tagasiteele. Rõõmustasime Georgyga, et saame Kyotos õhtuni puhata. Sõitsime rikšadega minema ja pöörasime vasakule, kitsale tänavale, mis oli inimesi täis. Sel hetkel sain ma löögi pea paremasse külge, kõrva kohale. Pöörasin end ja nägin politseiniku vastikut lõusta. Ta üritas mind uuesti lüüa mõõkadega mõlemas käes. Mina vaid karjatasin: „Mida, mida sa tahad?" … ja hüppasin rikšast välja. Nähes, et see värdjas liigub minu poole ja keegi teda ei peata, hakkasin ma mööda tänavat jooksma, üritades peatada käega verd, mis haavast jooksis. Tahtsin kaduda rahva sekka, aga see ei õnnestunud, sest jaapanlased, ise hirmunud, kadusid kõikides suundades /–/ Pöörates jooksu pealt veel kord ringi, märkasin ma Georgyt, kes jooksis mind jälitava politseiniku järel.

Lõpuks, olles jooksnud umbes 60 sammu, keerasin ma nurga taha ja vaatasin tagasi. Siis, tänu Jumalale, oli kõik juba lõppenud. Georgy, minu päästja, lõi selle lurjuse ühe kepilöögiga pikali. Kui mina tema juurde jõudsin, tirisid meie rikšad ja paar politseinikku teda jalgadest …"

Troonipärijat rünnanud politseinik Tsuda Sanzō[2] saatus ei kujunenud roosiliseks, ent pärast troonipärija naasmist Peterburi laskis isa, tsaar Aleksander III, selle kepi kaunistada kalliskividega ja see tõesti see „lõi särama".

Kaht rikšat, kes aitasid ründajat kahjutuks teha, autasustas troonipärija Püha Anna ordeniga. Aleksander III käsul said need kaks meest ühekordse tänuannetusena 2500 jeeni ja ta määras neile ka eluaegse pensioni – 1000 jeeni. Siinkirjutajal ei ole kahjuks teada, kas see summa oli iga-aastane või jagunes mingi perioodi peale. 36 jeeni hakkas kumbki rikša saama igakuiselt oma valitsuse käest lisaks ordenitele.
„Imelik on öelda, et Jaapan meeldib mulle praegu samamoodi, nagu enne," kirjutas Nikolai emale, „ja juhtum ei jätnud minusse ühtegi ebameeldivat tunnet. Ainult politseimunder äratab minus vastikust."

1896. aasta augustis, veidi pärast kroonimist, viibis keisripaar külaskäigul Inglismaal. Walesi printsilt, tulevaselt kuningalt, kuulsid nad ennustusest, mille oli teinud toona tuntud Iiri astroloog ja okultist William John Warner, kes armastas end esitleda ka krahv Louis Hamonina või pseudonüümiga Cheiro (sõnast „hiromantia"). Too oli tuntud oma täpsete prognooside poolest.

Aastal 1891 kohtus Cheiro Walesi prints Edwardiga, tulevase Inglismaa kuninga Edward VII-ga, rääkis talle tulevastest sündmustest ning teatas ka täpselt surmaaja – kuningas Edward VII suri 69 aasta vanuses 1910. aastal, nagu Cheiro ennustas.

21.07.1894 ennustas ta lord Horatio Herbert Kitchenerile, sõjaväelasele ja ühiskonnategelasele, et too sureb 66-aastaselt vete peal. 5.06.1916 hukkus lord sõjalaeva Hampshire pardal, kui see Orkney saarte lähedal miini otsa sõitis. Cheiro teatas ette ka Itaalia kuninga Umberto I mõrva aastal 1900, Inglise kuninganna Victoria surma aastal 1901, atentaadi Pärsia šahhile maailmanäitusel Pariisis aastal 1900 ja kirjanik Oscar Wilde'ile häbi ja 7 aastat vangistust. William Warner suri ise muide 1936. aastal täpselt selles kohas ja ajal, mille ise oli eelnevalt ette öelnud. Prints George oli palunud okultistil koostada prognoosid oma sugulaste kohta, kuna Warner oli tuntud oma ennustuste täpsuse poolest.

Tsaar ja tsaarinna külastasid Cheirot inkognito, saades temalt kaasa paberilehe, millele olid kirja pandud tulevased sündmused.

1907. aastal külastas Cheiro Venemaad ja kohtus keisriga. Ajaloolane Boriss Romanov on vahendanud selle tuntud maagi mälestusi („Предсказания в жизни Николая II" ehk „Ennustused Nikolai II elus"), milles Warner kirjutas, et tol korral 1896. aastal paluti tal teha prognoos ühele olulisele isikule keisri lähikonnas, minister Izvolskile, keda tsaar oma sõbraks pidas.

Warner-Chairo andis Izvolskile edasi järgnevat:

„Aastatel 1914–1917 hakkate te mängima olulist rolli seoses teise Venemaa sõjaga, koledaimaga, milles Venemaal seni on osalenud. Aga ma arvan, et te ei näe nende koledate sündmuste lõppu. Te kaotate kõik selles tulevas sõjas ja surete vaesuses."

Warner jätkab mälestustega:

„Nädal hiljem kutsus Izvolski mind tsaari suvepaleesse Peterhofis. Me sõitsime automobiiliga läbi suurepäraste parkide ja mööda kullatud purskkaevudega kaskaadidest /—/ Palee juurde jõudes ütles minister, mu uus sõber: „Tahan teada anda, et hakkate täna õhtul tsaariga lõunastama. Ma ei tea, kas tsaarinna sellest osa võtab, aga kui ta on seal, tahan ma, et te väldiksite okultistlikke teemasid. Väga võimalik, et ta küsib teilt selle kohta, kuna ma saatsin talle veel Londonist kõik teie raamatud, ent jätke meelde – ma üritan muuta jututeemat nii kiiresti kui võimalik, et mitte rääkida talle ennustustest, mida te mulle tegite tulevikuhirmust või millestki sellesarnasest. Tsaari suhtumine on hoopis teistsugune. Ma rääkisin talle süngetest ennustustest, mida te mulle tegite, ja ta palus mul teid siia kutsuda. Pärast lõunat, tõenäoliselt, kutsub teid jätkama eraviisilist vestlust /—/

Sel momendil peatus auto palee sissepääsu juures ja meid võttis vastu keiserliku kaardiväe ohvitser. Me läksime läbi mõnede pikkade koridoride ilusasse saali, mis meenutas raamatukogu. Alguses arvasin, et oleme seal üksi, ent see ei olnud nii. Pehmes tugitoolis istus akna all tsaar. Ta nägi välja nagu tavaline inglise džentelmen ja luges Londonis ilmuvat Timesi.

Ma jäin seisma, nagu oleksin põranda külge kinni kasvanud. Ma ei võinud eksida – minu ees oli seesama džentelmen, kes külastas mind mõned aastad tagasi Londonis konsultatsioonideks! Ta ulatas mulle käe. Kummardasin, ent ta surus ikkagi mu kätt. /—/ Kell lõi kaheksa, avanes uks ja kuulutati välja lõuna. Sel hetkel astus sisse tsaarinna. Ta kummardas lihtsal moel ministrile, seejärel mulle ja lõuna algas. See oli mitteametlik lõuna, tseremooniata. Tema Kõrgeausus keisrinna oli riietatud omalaadsesse poolõhtukleiti, ent ei kandnud mingeid ehteid peale ühe suurepärase briljandiga kaelakee. Laual ei olnud ühtegi eksklusiivset rooga, ent neid oli hulgaliselt, erakordselt maitsev oli tuurakala, kõike muud võis leida iga tavalise vene härrasmehe majas.

Ma ei pidanud kõrvale põiklema Tema Kõrgeaususe okultismiküsimuste eest. Ta rääkis harva ja näis, et ei pane mind tähelegi. Tundus, et ta on hajevil. Mõned korrad rääkis tsaar (oma pojast) Alekseist ja kohe peale lõuna lõppemist kummardas meile suursuguselt ning lahkus saalist.

Pärast kohvi ja sigarette ütles Tema Kõrgeausus ministrile mõned fraasid vene keeles. See oli ainus kord kogu õhtu jooksul, kui kuulsin vene keelt. Vestlust peeti inglise ja prantsuse keeles, põhiliselt küll inglise keeles.

Kui me külalistetoast lahkusime, sosistas Tema Ekstsellents (Izvolski) mulle: „Minge koos Tema Kõrgeaususega, ma liitun teiega hiljem." Tegin nagu öeldud ja olin varsti poolhämaras, ebaselgete piiridega ruumis kahekesi tsaariga ja nägin laual sedasama paberilehte minu enda käekirja ja numbritega, mis ma olin lühidalt kuningas Edwardi raamatukogus kirja pannud ja mida ma olin näinud veel korra oma kabinetis selle džentelmeni käes, kes nüüd minu vastas istus!

Tsaar märkas mu imestust. Ta lükkas laua teisest servast minu poole väga suure karbi sigarettidega – see kast näis olevat tehtud kullast ja oli kaunistatud Venemaa impeeriumi vappidega ja kalliskividega – ja ütles aeglaselt ning väljendusrikkalt: „Ma näitasin teile seda ükskord varem. Kas mäletate?"
Mul oli üllatusest hing kinni. Jah, ma tõesti mäletasin. Ja ma teadsin, et sõnad sellel paberilehel, kuulutades lähenevat saatust, olid õudsed.

„Lugege," käskis tsaar. Ma kuuletusin: „Kes see inimene ka ei oleks, tema sünnikuupäev, sellega seonduvad arvud ja muud andmed näitavad, et oma elu ajal on tal sageli kokkupuudet sõjakoleduste ohtudega ja verevalamisega. Ta teeb kõik endast oleneva, et seda takistada, ent tema saatus on selliste asjadega nii sügavalt seotud, et tema nime seostatakse kahe kõige verisema ja kirutud sõjaga, mida iialgi on teatud, ja teise sõja lõpus kaotab ta kõik, mida armastas, tema pere tapetakse ja ka ta ise sureb vägivaldselt."

„Kas tunnete oma kirja ära?" küsis ta.
„Jah, teie Kõrgeausus," vastasin, „ent kas võin küsida, kuidas sattus see paber Teie kätte?"
„Kuningas Edward andis selle mulle ja Teie kinnitasite seda,mis seal kirjas, kui ma pöördusin teie poole aastaid tagasi Londonis. Teie kirjalikud ennustused Izvolskile kinnitavad uuesti seda, mis kirjas sellel paberil. Ma tahan, et te täna õhtul määraksite kindlaks veel kahe elu saatused."

Ma andsin tsaarile ausõna, et ma ei räägi kellelegi, millest meil oli juttu Peterhofi suvelossis. Võin öelda vaid üht: ta teadis, et ta on ettemääratud saatusega monarh. Tema palvel ja tema silme all lahkasin ma neid kahte elu ja näitasin talle sama – aasta 1917 on kaetud kurjakuulutavate märkidega, mis näitavad lõppu. Olin vapustatud sellest rahulikkusest, millega ta kuulas mu järeldusi. Ta pöördus minu poole kõige lihtsamal viisil: „Cheiro, vestlus Teiega valmistas mulle kõige sügavamat naudingut. Olen vaimustatud meetoditest, millega te saavutate oma järeldused."

Tsaar tõusis, me väljusime terrassile ja ühinesime Izvolskiga. All oli suvisel merel näha imperaatori jaht, mis siit paistis ilusa mänguasjana. Minu kõrval seisis Imperaatorlik Kõrgus, kogu Venemaa tsaar, salvitud kirikupea ja oma rahva Isa. Ent juba siis oli näha, et Venemaa südamega ei ole kõik korras …

Ükskord ilmus minu Peterburi hotelli üks neist rändmunkadest, keda võib nii tihti Venemaal kohata (see pidi toimuma 1908. aasta jaanuaris). See munk oli lähedane sõber Iliodorile, kellel koos piiskop Germogeniga oli suur võim kõigis vaimulikes küsimustes. Minu juurde tulnud munk oli kultuurne ja tagasihoidlik, sügavalt salaõpetustega tutvunud müstik. Mingisugusel perioodil oli tal mõningane mõju tsaarile. Ta rääkis mulle, et õppis süvendatult kabalat, numeroloogiat ja astroloogiat. Munk käis minu juures mitu korda minuga rääkimas ja ükskord tõi endaga kaasa kurikuulsa Stolõpini, musta habemega suure riigitegelase, kes üritas Venemaad raudse käega juhtida.

Meie jutuajamise alguses, kui tegin ettepaneku näidata oma kätt, näitas ta üles näilikku ükskõiksust. Huvi ärkas siis, kui näitasin talle katkevat eluliini, mis joonistus selgelt välja tema paremal käel. Nägin ette vägivaldset surma. Ta naeris minu kartuste üle ja ütles mulle, et teda valvavad päeval ja öösel salapolitsei agendid … Loo iroonia seisneb selles, et ta lasti maha sellesama ohranka inimeste reeturlikkuse tõttu /—/"

1901. aasta 23. märtsil möödus 100 aastat Paul I mõrvast. Kõik järgnenud Venemaa keisrid teadsid, et Pauli lesk, Maria Fjodorovna, oli jätnud endast Gatšinas asuvasse paleesse Pauli pitsatiga suletud laeka keisri korraldusega avada see tema sajandal surma-aastapäeval. Laekas hoiti munk Abeli saadetud kirja. Kuna Nikolai ema, Gattšina palee perenaine, viibis 1901. aasta märtsis sõidus ja külastajate üle peetud aruandluses ei nimetata märtsikuus keisrit abikaasaga, küll aga neljal korral aprillikuistes sissekannetes, siis üsna tõenäoliselt tutvus keiserlik pere kirja sisuga aprillis, kui Nikolai ema, leskkeisrinna, samuti nimega Maria Fjodorovna, oma reisilt Taani tagasi tuli.

Sellest sõidust Gatšinasse on rääkinud kolmas Maria Fjodorovna, perekonnanimega Geringer, keisrinna oberkammerfrau (ülemkammerneitsi) ametis olnud daam. Kirja sisu ei avaldanud Nikolai ja Aleksandra kunagi, ent see jättis neile väga sünge mulje ja alates sellest ajast viitas Nikolai aeg-ajalt oma eluraskustest rääkides: „Pole viga. Sellest saame üle. Ega meil ju 18. aasta ei ole."

Seda väljendit kasutas sageli ka keisrinna. Mitmete kaaskondlaste sõnul olevat Nikolai olnud kuni 1917. aastani üsna kartmatu oma isikut puudutava julgeoleku suhtes. Kui Peeter-Pauli kindlusest tehtud keskpäevase suurtükilasu ajal lendas tsaari peast mööda mürsk, haavates tsaari asemel Romanovi-nimelist sandarmit, ütles keiser: „Veel ei ole kaheksateistkümnes!" Ka kõndis ta üksinda 16 kilomeetrit uues sõdurimundris, testides selle kvaliteeti. Võttis troonipärija kaasa lahingutandrile ja viibis temaga kaevikutes tule all. Sai selle eest suurvürstidelt hurjutada, ent see ei läinud talle palju korda.

Hiljem, kui Ajutine Valitsus tegi keisrile ettepaneku lahkuda koos perekonnaga välismaale, keeldus ta, väidetavalt, sellest.

Munk Abeli sõnade ainetel avaldati 1930. aastal Berliinis trükis „Вещий инок" („Prohvetlik munk"), mis oli ära toodud keiser Paul I ja munga vahelise dialoogina. Selle avaldas Pjotr Nikolajevitš Šabelski-Bork, kes oli tuntud oma Paul I aegsete rariteetsete eksponaatide kollektsiooni poolest. Nikolai kohta oli öeldud järgnevat:

„Tsaarikrooni vahetab ta okaskrooni vastu, ta reedetakse oma rahva poolt nagu kunagi Jumala Poegki. Tuleb sõda, suur sõda, ülemaailmne /—/ Inimesed hakkavad õhus lendama kui linnud, ujuma vee all nagu kalad, hakkavad üksteist hävitama halli halva haisuga. Enne võitu langeb tsaari troon kokku. Reetmine aga kasvab ja paljuneb /—/ Kirvega maamees võtab oma arutuses võimu, ent saab ka ise pärast nutta. Veri ja pisarad niisutavad maamulda, verejõed voolavad, vend tõuseb venna vastu. See on Jumala poolt lubatud, Issanda raev selle eest, et Venemaa ütles lahti Jumalast Salvitust …"

NSVL Teaduste Akadeemia Füüsikainstituudi teadurid, kes said seda kirjutist lugeda 1960. aastate alguses, rääkisid, et muu hulgas olid selles ka ennustused Teise maailmasõja kohta ja selle kohta, et inimesed loovad hirmsa loodusjõuga relva.

20. juulil 1903 kuulutati pühakuks Sarovis elanud munkpreester Serafim. Kanoniseerimiskomisjonile esitatud dokumentidega tutvunud tsaar käskis alustada pühakukskuulutamist vastupidiselt Sinodi keelavale otsusele. Pühakukskuulutamise puhul viibisid keiser ja keisrinna Sarovis. Pidustuste ajal andis püha Serafimi abilise ja kaastöölise Nikolai Motovilovi lesk, Jelena Ivanovna, neile üle ka mahuka, pitseriga suletud ümbriku, mille keiser peitis mundri põue ja lubas hiljem läbi lugeda. Selle kirja oli Serafim pitseerinud leivast tehtud pitsatiga ja adresseerinud „neljandale gosudarile, kes Sarovisse tuleb". Kirja andnud ta Motovilovile sõnadega: „Sina selle päevani ei ela, aga sinu naine näeb, kui Divejevosse tuleb tsaari perekond ja tsaar koos sellega. Las sinu naine annab selle talle üle."

Selle sündmuse kohta ütles tulevane pühak järgmist:

„Tuleb tsaar, kes mu au sisse tõstab. Pärast teda tuleb suur kaos Venemaal, palju verd valatakse sellepärast, et tõustakse tsaari ja tema isevalitsuse vastu üles. Kõik ülestõusnud hukkuvad, tsaari aga Jumal ülendab …"

Sarovist sõitis keiser abikaasa ja kaaskonnaga, saadetuna kõigi suurvürstide ja kolme metropoliidi poolt, tuntud ennustajana vagaks naiseks peetud Divejevo Praskovja (Paša) juurde. Pealtnägijate tunnistusel oli keiserlik paar heas meeleolus. Paša oli lasknud viia oma toast välja kõik toolid ja laotada maha suure vaiba. Enda juurde sisse laskis ta ainult tsaari ja tsaarinna, käskis neil istuda põrandale ja teatas keisrile:

„15 aasta pärast tuleb revolutsioon ja surm. Koos sinuga tapetakse neli sinu teenijat … saatan hakkab käima mööda Venemaad … Jumal hakkab vene rahvast järgi katsuma – kas ta kahetseb? Ja kui ta ei kahetse, on mul vene rahvast väga kahju. Ta hakkab oksendamiseni vaeva nägema, kuni ei hakka kisendama: „Andke meile monarhia!" Mida raskem saab olukord, seda kiiremini kahetsevad. Aga ma ütlen sulle, tsaar, selle 110 aasta kannatuste järel saab Venemaa tsaari sinu dünastiast."

Ettenägelik naine kinkis Aleksandrale oma sõnade kinnituseks troonipärijale pükste jaoks tüki punast riiet, mis võis olla endeks aastate pärast sündiva poja hemofiiliale. Kuulnud endeid tulevasest, oleks keisrinna peaaegu kaotanud meelemärkuse ja karjus: „See ei ole tõsi! Ma ei usu Teid!" Ennustaja eluruumist tulid nad välja täiesti löödutena. Keisri silmades olevat olnud pisarad.

Väidetavalt olevat Paša-Praskovja andnud tsaarile edasi soovituse ise troonist loobuda ja seda juba ammu enne 1917. aasta sündmusi: „Valitseja, mine ise troonilt ära!" Divejevo Praskovja suri 1915. aastal. Seega teadis tsaar juba ammu enne  1917. aasta sündmusi, mis on teda ootamas. Enne surma olevat Praskovja lakkamatult teinud maani kummardusi tsaari portree ees. Kui jõud olid teda jätmas, tegi ta kummardusi oma abilise toel.

„Miks sa, emake, valitseja poole palvetad?"

„Rumalad, temast saab kõigist kõrgem tsaar," oli Praskovja vastus sellisele küsimusele.

Võimalik, et Serafimi kirja luges tsaar läbi selsamal õhtul. Preestermärter Serafim Tšitšagovi tütar Natalia meenutas:

„Valitseja võttis kirja, pani selle austusega rinnataskusse, lubades seda hiljem lugeda. Kui valitseja oli pärast iguumeni eluruumidesse naasmist kirja läbi lugenud, puhkes ta kibedalt nutma. Õukondlased lohutasid teda, öeldes, et isake Serafim võib ju pühak olla, ent võib ka eksida." Valitseja aga nuttis lohutamatult."

Sarovi Serafim ennustas veel 1832. aastal mässu tsaari võimu vastu ja selle verist lõppu ja mõningatel andmetel olevat selles kirjas olnud järgnevad read:

„Nad ootavad seda aega, kui Venemaal on niigi raske, ja ühel päeval ja ühel tunnil, varem selles kokku lepitult, tõstavad kõikides paikades Venemaal üldise mässu. Ja kuna paljud riigi teenijad osalevad ise selles kurjas ettevõtmises, ei ole kedagi, kes neid mõistusele kutsuks. Ja esiteks voolab palju süütut verd, mööda Venemaad voolavad selle jõed. Palju aadlikke ja vaimulikkonda ja kaupmeeskonda, kes suhtuvad Gosudari hästi, tapetakse /—/ Aga mis pärast tuleb – inglid ei jõua hingi vastu võtta."

Kodusõja ajal, mille käigus hukkus Venemaal inimesi rohkem kui Ilmasõjas rindel, ja sellele järgnenud punase terrori kuudel, mil igas kuus tapeti kordades enam inimesi kui Tsaari-Venemaal hukati riigireetureid alates XIX sajandi keskpaigast, hukkus kujuteldamatul hulgal inimesi. Ennustused täitusid. Vaid tsaari ei ole Venemaa endale veel saanud. Kes teab, kas monarhia suudakski midagi muuta riigis, kus on terve sajandi saanud karistamatult laamendada sotsialism oma erinevat sorti värdarengutes.

Artikkel põhineb väljavõttel autori teosest „Mõrvatud keisririigi varemetel" (kirjastus „Romanus". 2023)

[1] Itō Hirobumi (1841–1909), Jaapani esimene peaminister, konstitutsiooniprojekti autor. Pooldas häid suhteid Venemaaga. Novembris 1901 pidas läbirääkimisi rahandusminister Sergei Wittega mõjupiirkondade jagamiseks. Jaapani nägemuses oli jätta Venemaale Mandžuuria, ja Jaapan saab vabad käed Koreas. Sõjaminister A. Kuropatkin pidas seda vastuvõetamatuks, nagu ka tsaar, kes tegi ettekandele läbirääkimistest märkuse: „Venemaa ei või kuidagi loobuda senisest õigusest pidada Koreas sama palju vägesid kui on Jaapanil." Pärast edutuid läbirääkimisi Venemaaga sõlmis Jaapan Ito eestvedamisel liidu Suurbritanniaga, millega loodi eeldus Vene-Jaapani sõjaks. Ito oli hiljemgi seisukohal, et sõda Venemaaga tuleb vältida, kuna Jaapan selle tõenäoliselt kaotaks.

[2] Tsuda Sanzō (1855–1891), pärit samuraide suguvõsast, kelle esiisad teenisid arstidena Iga valitsejateklanni. Osales kutsealusena 1877. aastal Saigō Takamori (Takanaga) juhitud samuraide ülestõusu mahasurumises, mis kutsus temas esile sisemise konflikti. Ametikohusena valvas tänavat, mida mööda liikusid külalised Läänest. Eluaegsesse vangistusse mõistetuna suri mõne kuu pärast kas maohaavadesse või nälga. Kodukülas keelati lastele anda tema nime, suguvõsa kiusati taga.