"Saatan heidetakse maa peale". Paul Gustave Doré illustratsioon John Miltoni poeemile "Kaotatud paradiis". Wikimedia commons

Näeme, et Uue Maailmakorra organiseerijad ei pea vajalikuks enam varjata oma plaane. Jõutud on faasi, kus inimkonda peetakse küllalt "küpseks" surumaks nad veel rangematesse raamidesse. See on olnud "pikk plaan", mida järk-järgult ellu viia. Selle maailma juhtideks määratud inimesed irvitavad meile näkku, sest peavad inimkonda vahaks enda käes. Kaheosalise ülevaate Karl Marxi elust teeb kirjanik ja vaimulik Roland Tõnisson.

Karl Marxi suguvõsas oli eelnevate põlvede jooksul olnud mitmeid rabisid. Tema isa Heinrich oli siia ilma sündinud Herschel Levi Mordechai nime all. Karli isa isa ja isa vend olid Trieri rabid. Karli isa ema oli samuti päris rabi perekonnast. Karli ema Henrietta oli Ungari juurtega Hollandi rabi tütar. Henrietta õde abiellus Hollandi vabrikandi Lion Philipsiga, kelle lapselaps Gerard Philips asutas 1891. aastal rahvusvahelise haardega ettevõtte Philips Electronics.

Karli isa otsustas juristikarjääri nimel loobuda judaismist ja astuda protestantliku, täpsemalt luterliku kiriku liikmeks. Karli ema võis astuda protestantlusse alles pärast oma vanemate surma.

Isa, kellest oli saanud Heinrich, tegi Trieris peale usulise kuuluvuse muutmist suurepärast karjääri, saades Trieri kõrgeima apellatsioonikohtu juures advokaadi koha ja oli Trieri advokaatidekogu esimeheks.

Karli isa kui liberaalse ratsionalisti jaoks oli juutluse hülgamine aastal 1818, mil Karl sündis, vaid tehniline küsimus. 1824. aastal ristiti luterlikus kirikus Heinrich Marxi lapsed. Väidetavalt olevat noor Karl pärast ristimist olnud eekujuliku „pühapäevakooliõpilase" kehastuseks. Teisalt ollakse ka arvamusel, et lapsena oli väike Karl igati eeskujulik juudipoiss, kellele Trieri sünagoog ja palved olid elu loomulikuks osaks. Pisikesele Karli jaoks olevat pere usulise kuuluvuse vahetamise otsus olnud šokiks ja lapseusu maailma kokkuvarisemise põhjuseks. Ei ole täpselt teada, millest sai alguse lapseealise Karli usuvastasus, ent väga võimalik, et just lapsepõlvekogemuste põhjal kinnitas ta hiljem: "Usk on vaid isiklike ambitsioonide maskiks."

Karli elu vahepealsetest aastatest ei ole palju teada, ent ometigi ei võinud perekonnas valitsenud mentaliteet jätta mõjutamata tema ja pere teiste laste kujunemist. Hiljem on Karl pühendanud ise oma luuletusi ja küllap on see märgiks usalduslikust suhtest isa Heinrichiga, kes „vana" Herscheli unustanud oli. Noore inimesena ei olnud Karl põrmugi rahul maailmaga, mis teda ümbritses

Murray Newton Rothbard, Ühendriikide poliitfilosoof ja majandusteadlane, kirjeldab oma teose „An Austrian Perspective on the History of Economic Thought"  2. köite 10. peatükis (1995) Karli rahutust ja ka hirmu omaenda ambitsioonide ees, õigemini selle „deemonliku" loomuse osas, mis kannustas teda „murdma sisse Jumalikkusesse ja needma inimkonda."

Asudes õppima Bonni ülikooli ja jätkates hiljem uues, prestiižikamas Berliini ülikoolis juuraõpinguid, sai Karlist lõplikult võitlev ateist. Ta profileerus ümber filosoofiale ja astus liikmeks ühingusse „Doktorklub," kuhu kuulusid vasakpoolsed heegellased, võitleva ateisti Hegeli filosoofia õpilased. Karli „ambitsiooni-deemon," mida ta oli peljanud, sai neil aastail tema kogu ülejäänud elu olulisimaks osaks. Oma mõtted pani ta avameelsetesse luuletustesse. Neist on küll meie päevini jõudnud vähesed, ent olemasolevgi on üsna kõnekas. Luuletus „Tunded" on pühendatud lapsepõlvearmastusele, kellest sai hiljem tema naine, Jenny von Westfahlen – selleski väljendas armunud Karl oma suurusehullustust ja hävitamisjanu:

Taevad, ma mõistaksin,
ma joonistaksin maailma enda jaoks;
elades ja vihates kavatsen lasta särada oma tähel veel säravamalt
Maailmad, mis ma hävitaksin igaveseks vaid seepärast, 
et ma ise ei suuda maailma luua. 
Sest nad ei pane iialgi tähele minu kella helinat … [1]

Rothbard juhib lugeja tähelepanu asjaolule, et Karl hakkas juba õige varases nooruses demonstreerima oma natuuri, mis sarnaselt saatanale kadestab, vihkab Jumalat ja hakkab tema vastu mässama. Teises luuletuses, mille Rothbard on samuti oma eelnimetatud raamatus ära toonud, räägib Karl Marx oma triumfist pärast seda, kui on purustanud Jumala loodud maailma:

Siis võin ma võidukalt kõndida,
nagu jumal, nende kuningriigi varemetel.
Iga mu sõna on tuli ja tegevus.
Minu rind on võrdne Looja rinnaga.

Sotsialismi juurde tõi Karl Marxi, ja tema suure sõbra ja finantseerija Friedrich Engelsi, sionismi sotsialistliku tiiva rajaja Moritz (või Mooses) Hess, kes oli 1841. aastast Kölnis ilmuva väljaande „Rheinische Zeitung" üks toimetajatest. Inimene, kelle hauaplaadil Israelis on kiri: „Moritz Hess – Saksa sotsiaaldemokraatliku partei asutaja." Mõistmaks kommunismi saatanlikku sügavust on vaja esmalt süüvida Moritz Hessi maailma. Selle inimese mõttemaailma, kes mõjutas Marxi ja Engelsit,  I Internatsionaali[2] rajajaid. Pärast kohtumist Kölnis Engelsiga kirjutas Hess: „Ta lahkus minu juurest ülipüüdliku kommunistina. Nii tekitan ma kaost."

Sügavalt ja kirglikult antireligioosne oli Karl igatahes juba enne Moritz Hessiga kohtumist, kellel ei olnud selles vallas Karlile midagi õpetada. Ühes oma luuletuses kirjutas Karl: „Ma janunen kättemaksu sellele, kes kõrgemalt valitseb." Luuletuses, mille pealkirja on tõlgitud kui „Meeleheitele langenu needmised" või „Väljakutse ahastuses," ütleb ta järgmist:

Jäänud ei ole mulle muud kui kättemaks,
tõstan kõrgele oma altari,
külm ja õudne saab olema selle tipp,
selle olemuseks – ebausklik värisemine.

Tseremooniameister! Kõige mustem agoonia!
Kes vaatab terve pilguga –
Pöörab pilgu ära, surmakahvatuses ja tummaks jäädes,
Haaratuna pimedast ja külmast surmast.

Võimalik, et Jumala vihkamise võtme leiame vähetuntud poeemis, mille noor Marx on samuti kirjutanud tudengipõlves. Selle nimi on „Oulanem," mis iseendast kujutab nime Emmanuel anagrammi. Meie tunneme selle nime, „Jumal on meiega," all Kristust Jeesust. Sellised nimede ja mõistete väänamised on mustas maagias ja satanismis üldkasutatavad.

„Oulanemi" võib mõista vaid veel ühe Karli teose valguses. Selleks on luuletus „Viiuldaja," mille ta on pühendanud oma isale:

Põrgulikud aurud tõusevad
ja täidavad mu aju kuni
ma lähen hulluks
ja mu süda muutub täielikult.

Kas näed seda mõõka?
Pimeduse vürst müüs selle mulle.
Ma tegin saatanaga tehingu,
ta raius mulle märgid, raius mulle valmis aja,

mina aga mängin kiirelt ja vabalt surmamarssi.

Need read saavad erilise tähenduse kui teada, et saatanliku kultuse kõrgeimasse astmesse pühitsemisel müüakse kandidaadile mõõk, mida võib nimetada „nõiutuks," nagu väidavad selle teemaga tegelenud. See relv tagab omanikule edu maistes asjades. Mõõga uus omanik maksab oma veenist antud verega ja hinnaks on hing, mis hakkab saatanale kuuluma pärast mõõgaomaniku surma. „Oulanemist" aga loeme järgnevat:

Üha tugevamalt ja tugevamalt mängin ma surmatantsu,
ja ta tema, Oulanem, Oulanem.
See nimi kõlab kui surm.

Kõlab, kuni tardub haletsusväärses vingerdamises.
Varsti surun ma igaviku oma rinna vastu
Ja metsiku kisaga saadan needuse kogu inimkonna peale.
… ma hakkan kisendama hirmsaid needusi inimkonnale:
Hah! Igavik! See on igavene häda ..

Me ise oleme kellamehhanism, pime mehhanism,
loodud, et olla Aja ja Maailmaruumi kurjadeks kalendriteks
kellel ei ole eesmärki peale selle, et saada purustatud.
Seega midagi peab purustama …

Kui on keegi, kes neelab alla,
Ma hüppan ise temasse ja ma muudan maailma varemeteks.
Maailma, mis upub minu ja Kaduvuse vahele,
ma löön ta tükkideks puruks oma võimsate needustega,

Ma emban tema trööstitut reaalsust:
emmates mind, maailm kaob nõmedalt
seejärel aga vajub täielikku unustusse,
hukkub ja lõpetab olemasolu – see saab olema (minu) tegevus!

Satanistid ei ole materialistid – nad teavad, et hauatagune elu on olemas. Ka Marx ei eita seda, ent tema on oma kujutuses selle hauataguse elu isand, kes võib Kristuse enese maha suruda. Seepärast oli Marx väga hästi teadlik ka sellest, et kristlik religioon on takistuseks kommunistlike ideaalide elluviimisel. Tõeline kristlus ei lase endale peale suruda saatanlikke kammitsaid.

Robert Pain on uurinud kommunismi alusepanija elu ja kirjutab tema biograafias „Karl Marx": „„Oulanem" on tõenäoliselt ainus draama maailmas, milles kõik tegelaskujud on kindlad oma pahelisuses ja uhkustavad sellega … Selles draamas ei ole ei valget ega musta. Selles on kõiges ja kõigis Mefistofelese (saatana) loomujooni. Kõik selles osalejad on deemonlikud, rüvedad ja määratud hukule. Kui Marx kirjutas seda poeemi, oli ta kõigest 18-aastane. Tema eluprogramm oli juba täiesti paika pandud. Selles ei olnud juttugi inimkonna, proletariaadi või sotsialismi teenimisest. Ta tahtis purustada maailma, tahtis ehitada endale altari, mis oleks seisnud inimlike vapustuste peal."

Niisiis oli Marx inimene, kes oli ostnud pimedusevürstilt mõõga oma hinge hinnaga. Olgu siis kas või metafooriliselt. Igatahes oli tal välja kujunenud deemonlik arusaam maailmast ja deemonlik vihavaen. Tema eesmärgiks oli paisata kogu inimkond hävingusse, mille tulemusena pidi sündima uus maailm ja uus inimene.

Saksa rahvale suunatud kreedos, „Punases kateheesis," kirjutas Moritz Hess: „Punalipp sümboliseerib lakkamatut revolutsiooni kuni töölisklassi lõpliku võiduni kõigis tsiviliseeritud riikides. Sotsialistlik revolutsioon on minu religioon. Kui töölised saavutavad võidu oma riigis, peavad nad aitama vendi mujal maailmas."

Hess kui sionismi alusepanija kirjutas teoses „Rooma-Jeruusalemm" aastal 1862: „Eelkõige rassivõitlus. Klassivõitlus on teisejärguline." Moritz Hess soovib näha Jeruusalemma ilma Kristuseta. Juutide eesmärgiks on tema arvates messiaanlik riik, mille saavutamiseks tuleb rassi ja klassivõitluse kaudu läbi viia sotsialistlik revolutsioon.

„Punases kateheesis" naerab ta sakslaste arusaame üle kodumaast. Marx selgitab hiljem: „Proletaarlasel ei ole kodumaad." Hess kritiseeris sotsiaaldemokraate, kes lähtusid oma tegevusest rahvuspõhimõttest. Hess oli aga ise omalaadne internatsionalist, tõdedes: „Juutide patriotism peab jääma. Igaüks, kes eitab juutide natsionalismi, ei ole mitte lihtsalt pettur, usutaganeja religioosses mõttes, vaid ka kogu oma rahva ja perekonna reetur. Kui selgub et juutide emantsipatsioon ei ole ühildatav juudi natsionalismiga, siis peab juut ohverdama emantsipatsiooni. Iga juut peab eelkõige olema juudi patrioot."

Ollakse ka arvamusel, et Hessi võib pidada religioonirevolutsiooni ideoloogiks. Selle „lapsukeseks" on vabastusteoloogia Ladina-Ameerikas, mis võitles „Punase katehheesi" õpetusega segatud kristluse maski varjus patriarhaalse ja kapitalistliku maailma langemise nimel. Hess on kirjutanud: „Meie Jumal ei ole keegi muu kui armastusega ühendatud inimrass. Sellise ühtsuse saavutamise teeks on sotsialistlik revolutsioon, mille käigus piinatakse ja tapetakse kümneid miljoneid inimesi."

1848. aasta „Kommunistliku partei manifestis" langes utopist Hess Marxi tugeva kriitika alla, mis ei olnud aga sugugi üllatav, sest Karl Marx ei kannatanud liigse empaatia või tänulikkuse sündroomi käes.

Järgneb.


[1] Siin ja edaspidi vabavormilised tõlked artikli autorilt

[2] Internatsionaal – Kommunistlik Internatsionaal, rahvusvaheline töölisühingute ja parteide liit. Karl Marxi ja Friedrich Engelsi algatusel asutatud I Internatsionaal tegutses 1864–76; II Internatsionaal tegutses 1889–1914 ning varises kokku Esimese maailmasõja puhkedes. Lenini algatusel asutatud kommunistlike ja töölisparteide rahvusvaheline organisatsioon Komintern tegutses 1919–43. Sotsialistlik Internatsionaal on sotsialistlike ja sotsiaaldemokraatlike parteide rahvusvaheline ühendus, asutatud 1951 Maini-äärses Frankfurdis, peakorter Londonis. 1976–92 president Willy Brandt, aastast 2006 Georgios Papandreu (sündinud 1952). Allikas: Eesti Entsüklopeedia